sõber”, aga ma ei olnud enam kindel, kas see on ikka minu hääl, nüüd kus ma ise olin teistsugune.
„Ma otsin sulle õige sõbra,” ütles ta ainult ja kallistas mind pimeduses, ise kindel nagu kalju. Ja seal keras lebades tegime me näo, nagu oleks elu samasugune kui enne. Siis, kui me mõlemad olime veel lapsed ja kui usaldus, nii nagu aeg, oli püsiv. Ja muidugi alati olemas.
Vanemad olid köögis ja kastsid kalkunit. Lihaküpsetamise lõhnad täitsid kogu maja ja ajasid südame pahaks nii mul kui ka vennal, kes me üritasime parasjagu otsa peale teha kahele viimasele šokolaadikommile Cadbury Milk Tray karbist. Seisime jõulupuu ees, mille tuled vilkusid ja särisesid ohtlikult, kuna kusagil tähe juures oli ühendus vigane (ema oli juba hoiatanud, et seda ei tohi märgade kätega puudutada). Vahtisime nördinult puu all laiali olevate avamata kingituste hunnikuid – kingitusi ei tohtinud me enne lõunasööki puudutada.
„Ainult tund aega veel,” ütles isa elutuppa kekseldes, ise haldja riietes. Tema nägu kübara all paistis nooruslik ja mulle tuli pähe, et ta näeb välja rohkem Peeter Paani kui haldja moodi: pigem igavene poisike kui kiuslik metsavaim.
Isale meeldis ennast kostümeerida. Ta võttis asja tõsiselt. Sama tõsiselt kui oma advokaaditööd. Igal aastal armastas ta meid üllatada mõne uue lustaka tegelasega, kes jäi meiega kogu jõuluajaks. Nagu oleks meie ellu vägisi tulnud kutsumata külaline.
„Kas te kuulsite?” küsis isa. „Ainult tund aega lõunasöögini.”
„Me läheme välja,” ütles vend mornilt.
Meil oli igav. Kõik teised meie tänaval olid kingitused juba lahti teinud ja demonstreerisid nüüd meie kadedatele pilkudele niihästi kasulikku kui ka kasutut saaki. Istusime tõrjutult niiskel müüril maja ees. Mööda jooksis härra Harris, et näidata kõigile oma uusi dresse, dresse, mis kahjuks omakorda näitasid kõigile liiga suurt osa tema kehast.
„Need on mu õe Wendy käest,” ütles ta, enne kui täiesti tarbetult piki teed kihutama pistis, käed laialt kujutletava finišiposti poole välja sirutatud.
Vend vaatas mulle otsa. „Ta vihkab oma õde Wendyt.”
Mõtlesin, et õde peab vist teda ka vihkama, kui vaatasin, kuidas lilla-, oranži- ja rohelisekirju välgatus nurga taha kaob, napilt mööda põigates Olive Binsburyst ja tema kargust.
„Lõunasöök!” karjus isa kolm minutit enne kahte.
„Eks lähme siis,” ütles vend. „Taas müüriauku, sõbrad, veel üks kord.”5
„Veel üks kord kuhu?” küsisin mina, kui ta mind söögituppa tüüris, otse keset vanemate isetute ja innukate andide lõhna.
Kõigepealt nägin ma kasti: vana papist telekakasti, mis varjas mu venna pea, nii et tema jalad pidid kobamisi teed otsima nagu pimedate valged kepid.
„Kas ma olen juba kohal?” küsis ta teel laua poole.
„Peaaegu,” ütlesin ma.
Ta pani kasti lauale. Tundsin niiskete õlgede rammusat lõhna. Kast liigahtas jõnksuga, aga ma ei kartnud. Vend tegi kaane lahti ja tõmbas välja kõige suurema jänese, keda ma kunagi näinud olin.
„Ma ütlesin, et otsin sulle õige sõbra.”
„See on jänes!” ütlesin ma lõikava rõõmutundega.
„Täpsemalt Belgia jänesküülik,” ütles ta üsna vennalikul moel.
„Belgia jänesküülik,” kordasin ma tasakesi, nagu oleksin just lausunud sõnad, mis tähendavad „armastust”.
„Mis sa talle nimeks tahad panna?”
„Eleanor Maud,” ütlesin ma.
„Sa ei saa talle enda järgi nime panna,” naeris vend.
„Miks mitte?” küsisin veidi heitunult.
„Sest ta on poiss,” vastas vend.
„Aa,” ütlesin mina, vaatasin looma kastanikarva kasukat, valget saba ja kahte väikest pabulat, mis tema tagumikust kukkunud olid, ja mõtlesin, et ta näeb tõesti poisi moodi välja.
„Mis ma siis sinu arust talle nimeks peaksin panema?” küsisin ma.
„Jumal,” ütles vend suurejooneliselt.
„Naerata!” ütles isa ja suunas oma uue polaroidfotoaparaadi mulle näkku. VÄLK! Jänes mu süles hakkas rabelema ja mina jäin korraks pimedaks.
„Kõik korras?” küsis isa, filmi põnevil endale kaenla alla torgates.
„Ju vist,” vastasin ma ja komistasin laua otsa.
„Tulge kõik! Tulge vaadake!” karjus ta ning me kogunesime ümber ilmuva pildi, öeldes „Ooh!” ja „Aah!” ja „Siit ta tuleb”, sellal kui mina jälgisin, kuidas mu ähmane nägu teravamaks muutub. Minu meelest nägi uus, lühike soeng, mida ma kangesti nurunud olin, imelik välja.
„Sa näed ilus välja,” ütles ema.
„Kas pole?” ütles isa.
Aga mina nägin ainult mingit poissi, kes seisis seal, kus oleksin võinud olla mina.
1975. aasta jaanuar oli lumetu ja pehme. Sel igaval, üksluisel kuul ei käidud kelgutamas ega antud uusaastalubadusi. Proovisin nii mõndagi, et edasi lükata peatset tagasipöördumist kooli, aga viimaks pidin ikkagi nende raskete, hallide uste vahelt sisse astuma, möödaniku jõulude6 morn raskus rängalt rinda rõhumas. Tuleb tuhm veerand, otsustasin ma tigeda tuimuse seiskunud lompide vahelt läbi põigeldes. Värvitu ja tuhm. Seni, kuni ma ümber nurga keerasin, ja seal ta seisiski: seisis otse minu klassi ukse ees.
Kõigepealt nägin tema juukseid, metsikuid, tumedaid ja kahuseid, mis tüdruku läikivale laubale vajunud kasutu peavõru alt välja tungisid. Tema kampsun oli liiga pikk – käsitsi kootud ja käsitsi pestud, viimasel väänamisel välja veninud, rippus talle põlvini ja oli ainult natuke lühem hallist vormiseelikust, mida me kõik kandma pidime. Ta ei pannud mind tähele, kui ma temast mööda kõndisin, isegi mitte siis, kui ma köhisin. Ta vahtis oma sõrme. Ma vaatasin tagasi: ta oli näpuotsa naha peale silma joonistanud. Hüpnoosi harjutamiseks, nagu ta hiljem ütles.
Tõstsin viimase pildi oma jänesest üles, klassikaaslaste imestunud nägude ette.
„… ja nii tuli jõulude ajal jumal viimaks minu juurde elama,” lõpetasin ma võidukalt.
Jäin vait ja naeratasin aplausi oodates laialt. Seda ei tulnud, ruum jäi vaikseks ja muutus ootamatult pimedaks; nõrkadest kollastest laetuledest ei olnud väljas kohuvate tormipilvede vastu abi. Äkitselt hakkas uus tüdruk Jenny Penny plaksutama ja hurraa hüüdma.
„Jää vait!” karjus õpetaja, preili Grogney, huuled usulises vihas peeneks kriipsuks kokku pigistatud. Mina seda ei teadnud, aga tema esivanemad olid misjonärid, kes olid terve oma elu ühes Aafrika vaenulikemas osas jumala tegudest jutlust pidanud, enne kui avastasid, et muslimid olid sinna varem kohale jõudnud.
Hakkasin oma pingi poole minema.
„Jää
Tsitaat William Shakespeare’i näidendist „Kuningas Henry Viies”, tlk Georg Meri.
