style="font-size:15px;"> „Kas sinu meelest on õige nimetada küülikut jumalaks?” jätkas preili Grogney rõhukalt.
Mulle tundus, et see on konksuga küsimus.
„Kas sinu meelest on õige öelda: „Ma viisin jumala rihma otsas poodi?”
„Aga ma ju viisin,” ütlesin ma.
„Kas sa tead, mida „jumalavallatu” tähendab?” küsis ta.
Ma tegin hämmeldunud näo. Jälle see sõna. Jenny Penny käsi kerkis.
„Jah?” ütles preili Grogney.
„Jumalavallatu tähendab rumalat,” ütles Jenny Penny.
„Jumalavallatu ei tähenda rumalat.”
„Aga ebaviisakat siis?” küsis ta.
„See tähendab,” ütles preili Grogney valjusti, „jumala või millegi püha solvamist. Kas sa kuulsid, Eleanor Maud? Millegi püha. Kui sa oleksid seda mõnel teisel maal öelnud, oleks sind võidud kividega surnuks loopida.”
Mulle tulid judinad peale, sest ma sain väga hästi aru, kes oleks visanud esimese kivi.
Jenny Penny ootas kooli värava juures, hüples ühelt jalalt teisele ja mängis mingeid mänge oma isiklikus imepärases maailmas. See oli üks kummaline maailm, mis juba ainsa hommikupooliku jooksul oli põhjustanud õelaid sosinaid, ja ometi huvitas see maailm mind, purustas minu arusaamise normaalsusest niisama jõuliselt nagu surmahoop. Vaatasin, kuidas ta katab läbipaistvast kilest vihmamütsiga kräsuste lokkide kuhja, mis tema nägu raamis. Arvasin, et ta ootab, et vihm järele jääks, aga tegelikult ootas ta mind.
„Ma ootasin sind,” ütles ta.
Punastasin.
„Aitäh, et sa plaksutasid,” ütlesin ma.
„See oli väga hea jutt,” ütles ta, saamata õieti suudki lahti teha, sest lehv oli nii kõvasti kinni seotud. „Parem kui kellelgi teisel.”
Tegin oma roosa vihmavarju lahti.
„See on ilus,” ütles ta. „Mu ema peika ostab mulle ka sellise. Või lepatriinudega. Tähendab, kui ma hea laps olen.”
Aga vihmavarjud ei huvitanud mind enam, nüüd kus ta oli öelnud ühe teise sõna.
„Miks su emal peika on?” küsisin ma.
„Sest mul ei ole isa. Ta jooksis ära, enne kui ma sündisin.”
„Jessas,” ütlesin mina.
„Aga mina kutsun teda onuks. Ma kutsun kõiki ema peikasid onudeks.”
„Miks?”
„Lihtsam. Ema ütleb, et inimesed mõistavad teda hukka. Ütlevad talle halvasti.”
„Kuidas?”
„Lipakas.”
„Mis asi on lipakas?”
„Naine, kellel on palju peikasid,” ütles ta, võttis vihmamütsi peast ja nihkus minu vihmavarju alla. Tõmbasin koomale ja tegin talle ruumi. Ta lõhnas krõbekartulite järele.
„Bazookat tahad?” küsisin ma nätsu peopesal hoides.
„Ei,” ütles ta. „Kui ma viimati seda sõin, pidin peaaegu ära lämbuma. Pidin peaaegu surma saama, ütles ema.”
„Aa,” ütlesin ma ja panin nätsu tagasi taskusse, kahetsedes, et olin midagi nii ohtlikku ostnud.
„Aga ma tahaksin väga sinu jänest näha,” ütles Jenny Penny. „Teda välja jalutama viia. Või hüppama,” lisas ta, ise naerust kägaras.
„Hästi,” ütlesin ma teda vahtides. „Kus sa elad?”
„Sinu tänaval. Me kolisime sinna kaks päeva tagasi.”
Mulle tuli kohe meelde see kollane auto, millest kõik rääkisid, see, mis saabus keset ööd, sabas mõlkis järelkäru.
„Mu vend on kohe siin,” ütlesin ma. „Sa võid meiega koos koju jalutada, kui sa tahad.”
„Hästi,” ütles ta, huultel kerge naeruvine. „Parem kui üksi koju jalutada. Missugune su vend on?”
„Teistmoodi,” ütlesin ma täpsemat sõna leidmata.
„Tore,” ütles ta ja hakkas uuesti ühelt oma võluvalt jalalt teisele hüplema.
„Mida sa teed?” küsisin ma.
„Teen, nagu käiksin mööda klaasi.”
„Kas on lõbus?”
„Proovi, kui tahad.”
„Olgu,” ütlesin ma ja proovisin. Naljakal kombel oligi lõbus.
Me vaatasime parasjagu „Põlvkondade mängu” ja karjusime: „Kaisuloom, kaisuloom”7, kui uksekell helises. Ema tõusis püsti ja oli tükk aega ära. Tal jäi nägemata suurem osa heast kohast, liikuva lindiga kohast, ja kui ta tagasi tuli, ei teinud ta meist väljagi, vaid läks isa juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Too tõusis kähku püsti ja ütles: „Joe, vaata oma õe järele. Me läheme naabrite juurde. Meil ei lähe kaua.”
„Olgu,” ütles vend ja me ootasime, kuni eesuks käis, siis vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Lähme.”
Öö oli külm ja hall maas, see oli sussides jalgadele liig. Me hiilisime heki varjus kärmelt edasi, kuni jõudsime härra Golani eesukse juurde, mis õnneks oli ikka veel lihtsalt lingis. Jäin ukseavas seisma – oli möödas kolm kuud sellest, kui olin siit viimati läbi läinud, sellest, kui hakkasin kõrvale põiklema nii oma vanemate küsimuste kui ka härra Golani rähmas silmade anuva pilgu eest –, vend ulatas mulle käe ja me läksime koos läbi esiku, mis lõhnas vanade palitute ja seisnud toidu järele, ning suundusime köögi poole, kuhu summutatud häälte kõla meid meelitas nagu eemal vilkuv peibutis.
Vend pigistas mu kätt. „Kõik korras?” sosistas ta.
Uks oli irvakil. Esther istus tooli peal ja ema rääkis telefoniga. Isa oli seljaga meie poole. Keegi ei pannud tähele, kui me sisse tulime.
„Me arvame, et ta võttis ise endalt elu,” kuulsime ema ütlevat. „Jah. Igal pool on tabletid. Mina olen naaber. Ei, enne te rääkisite tema õega. Jah, me jääme ootama. Muidugi.”
Vaatasin vennale otsa. Ta pööras pilgu ära. Isa astus akna poole ja siis ma nägingi jälle härra Golanit. Aga seekord lebas ta põrandal, jalad koos, üks käsivars välja sirutatud, teine rinnal kõveras, nagu oleks ta surres parasjagu tangot harjutanud. Vend püüdis mind tagasi hoida, aga ma tõmbasin käe lahti ja nihkusin lähemale.
„Kus ta number on?” küsisin ma valjusti.
Kõik vaatasid minu poole. Ema pani telefonitoru hargile.
„Tule
„The Generation Game” – tlk umbkaudu „Põlvkondade mäng”, Briti telemäng 1970ndatel (ja hiljem 1990ndatel), kus liikuvalt lindilt tuli valida auhindu ning üheks auhinnaks oli alati pehme kaisuloom.
