eest kandis Kaarel hoolt paremini kui varem: vaatas, et loomakesel toitu ja vett jätkuks. Ta istus vahel kohe tükk aega puuri ees, tehes juttu ja lootes, et Harrison ütleb midagi vastu.
„Kas tead, et Henrikule meeldib Liisa?” küsis ta Harrisonilt, kes innukalt puuri põrandal lebavat õunatükki nuuskis. „Nad on kõik vahetunnid koos nagu sukk ja saabas. Enne oli Henrik minu sõber, aga nüüd vahib ta isegi tunni ajal Liisa poole! Minu meelest on plikad tüütud. Ma ei saa aru, mis Henrikul viga on.”
Kuid loomake vaid põrnitses teda oma väikeste mustade silmadega ega öelnud silpigi. Pikapeale hakkas Kaarel end hamstriga juttu ajades imelikult tundma ja uskus lõpuks, et oli rääkivat hamstrit vaid unes näinud.
Kõigi häirivate mõtete vastu oli Kaarlil aga kindel rohi. Tarvitses tal vaid arvuti sisse lülitada ja mängumaailma sukelduda, kui päriselu taandus kuhugi kaugele ja poiss tundis end jälle nagu kala vees. Kui tuli koolivaheaeg, Kaarel peaaegu ei lahkunudki arvuti tagant – käis vaid vahel külmkapist toitu võtmas või sõi ema-isaga kiiresti einet, et siis jälle mängumaailma sukelduda.
„Kaarel, sa pead end rohkem liigutama,” manitses ema. „Lähme suusatama?”
„Ei viitsi,” vastas Kaarel. „Võib-olla homme.”
„Kaarel, lähme korvpallivõistlust vaatama,” kutsus isa.
„Ei viitsi,” vastas Kaarel. „Mõni teine kord.” Ja päevad, sarnased nagu kaks tilka vett, tuhisesid üksteise järel mööda.
Kuni ükskord juhtus midagi kummalist.
VIIES
Kaarel nohises oma laua taga ja klõbistas ägedalt arvutiklahvidega. Mäng, mida ta mängis, oli tema vaieldamatu lemmik, ja ta oli juba kahekümne kolmandale tasemele jõudnud. Pimeduse Rüütel ja Valguse Rüütel võitlesid omavahel ägedalt, mõõgaterad kõlksusid, nii et sädemeid lendas. Äkitselt kõlas uksekell.
Kaarel tõusis vastumeelselt ohates – isal oli õhtune vahetus ja ema polnud ka veel kodus, niisiis pidi ta ise minema ust avama.
Ukse taga seisis tüdruk, lühikeste juuste, avala naeratuse ja tedretäppidega ninal. Tal olid jalas mustad tossud, tumepunased teksad ja valgele T-särgile oli ta peale tõmmanud roosa kapuutsiga dressipluusi.
„Umbes sama vana kui mina,” hindas Kaarel ja ütles kõhklevalt: „Tere?”
„Tere, me oleme teie naabrid teiselt korruselt, minu nimi on Jette, ma unustasin oma pinali kooli, ega sul pole tintekat laenata?” ütles tüdruk ühe hingetõmbega.
Poiss kaalutles hetke. „Tule sisse, ma vaatan,” ütles ta ükskõiksel ilmel.
Ja lisas siis viisakalt: „Minu nimi on Kaarel.”
Tegelikult oli tal päris hea meel, et ta nüüd ometigi ühe oma maja lapsega tuttavaks saab.
Tüdruk kõndis Kaarli järel tema tuppa ja vaatas uudistades ringi.
„Oi, sul on hamster! Kas ma võin talle pai teha?” küsis ta innukalt.
Kaarel kükitas, tegi puuriukse lahti, pistis käe puuri ja võttis Harrisoni välja.
„Võta,” ütles ta suuremeelselt ja ulatas hamstri tüdrukule.
Jette võttis unise loomakese ettevaatlikult pihku ja ütles tasa: „Kui armas sa oled! Mis ta nimi on?”
„Harrison,” vastas Harrison end tagakäppadele ajades. „Ja kuidas sinu nimi on?”
Kaarel ja Jette põrnitsesid hamstrit. Jette silmad olid pärani: „Kas ta räägib?”
„Miks sa minuga enam rääkinud pole?” hüüatas Kaarel etteheitvalt, kuid ta süda juubeldas. See siis oligi tõsi!
Harrison hõõrus esikäppadega oma pead ega vastanud.
„Minu nimi on Jette ja ma olen Kaarli naaber,” ütles Jette nüüd viisakalt ja pöördus Kaarli poole: „Kas tohib, ma hoian teda veel? Ta on niiii armas ja pehme ja soe!”
Harrison turtsatas solvunult. „Ma olen ka tark!” ütles ta.
„Oi, vabandust,” ütles Jette piinlikkust tundes. „Kas sa oled nõus… ee… mu peopesal olema?”
„No olgu,” vastas Harrison armulikult. „Sina meeldid mulle ka.”
Kaarel nihverdas end uuesti arvuti taha, salamisi lootes, et Jette veel ära ei lähe. Ta pani mängu uuesti käima ja peagi käis ekraanil tõsine madin nagu vanades muinasjuttudes: raiud lohel pea maha, kasvab seitse asemele.
Langenud kollide asemel tungisid peale üha uued ja uued, ja rüütlite mõõgad välkusid ja kõlisesid ägedas heitluses. Jette seisis Kaarli kõrval ja jälgis huviga poisi sõrmede kiiret liikumist klaviatuuril.
„Ma tean üht eriti lahedat mängu,” ütles ta järsku. „Tahad, ma näitan?”
„Olgu,” kehitas Kaarel õlgu. Kindlasti mingi igav plikade kodumäng, arvas ta, ent ajas end siiski püsti ja loovutas tooli Jettele.
„Vabandust, Harrison.” Jette asetas hamstri ettevaatlikult arvuti kõrvale lauale, istus ja toksis aadressi sisse.
„Vau!” hüüatas Kaarel ekraanil avanevat värvisäravat maailma nähes. „Lahe graafika!”
Keset kuusemetsa asuvat lagendikku põles lõke, mille ümber istusid mängutegelased: õlgadeni ulatuvate juustega laiaõlgne mees, kes kandis nahkset turvist, halli habemega vanamees, kel oli seljas ebamäärast karva pikk rüü ja käes mühklik kepp ning veider, seninägematu olevus: erkroosa sileda nahaga, suurte kõrvade ja ümmarguste säravate silmadega. Lõke praksus ja sädemeid lendas õhku, kõik oli justkui päris.
„Mu vanem vend sai mulle selle mängu,” seletas Jette. „Ta ütles küll, et see on alles katsetamisel ja tegelikult seda veel avalikult kasutada ei saa. Ainult väga väike folkarite ja informaatikute seltskond teab sellest mängust. Ta käskis ettevaatlik olla, sest see on täiesti uut tüüpi tehnika. Ma ei saanud küll hästi aru, mida ta selle kohta rääkis.”
„Ossa! Kas ma võin proovida?” küsis Kaarel õhinal ja vaatas uuesti ekraanile. Vasakul ülemises nurgas oli väike helekollane kast, millesse oli kirjutatud: SALASÕNA?
„Mis salasõna on?”
„Mul ei tule praegu meelde,” kõhkles Jette, „aga mul on see kodus ühe paberitüki peale üles märgitud…”
Kaarel hüppas püsti. „Lähme sinu juurde! Ma panen Harrisoni puuri tagasi.”
„Ma tuleksin heameelega teiega kaasa,” märkis Harrison tagasihoidlikult. „Ma pole siin kandis eriti ringi vaadata jõudnud.”
„Võtame ta kaasa?” tegi Jette ettepaneku.
„Olgu,” nõustus Kaarel. „Ega sul kassi pole?”
„Ei,” raputas Jette pead. „Ma küll väga tahaksin, aga mu isal on kassiallergia.”
Kaarel
