saama täiuslikuks. Mul on seal mõned vead, millest ma ei tahaks rääkida, just vormilisest küljest. Mu järgmine raamat saab olema vormiliselt hiilgav, tema vorm saab olema mõnes mõttes tema sisu. Ta muutub väärtuseks iseenesest. Goethe oli pisut solvunud. Ta lõi jalgpalli aknast välja. Ehk me sööme siiski torti? Tundus, et külalised hoolivad rohkem oma raamatutest kui sünnipäevast. Vabanda, ütles Toomas, ma ei armasta magusat. Goethe küsis, kas tal on halb tuju. Ei ole, vastas Toomas, Mul on kaks raamatut kirjastuses ja aasta lõpul peaks üks neist ilmuma. Ma mõtlesin pealkirjadele. Tahaks panna rõõmsamaid, aga välja tulevad kurvad. Režissöörid ei ole rahul. Raamatuid tuleb kirjutada nii, et neist filme ei saaks teha, hüüdis Kundera nördinult.
Lõpeta ometi see klimberdamine! Viieteistkümneaastane oli ilmselt nutu äärel – ta oli saanud sünnipäevaks arvuti koos Windows 95 ja CD ROM-iga, kuid tal oli sellest vähe. Lõpeta palun, Ludwig. Ta ei kuule ju niikuinii, ütles Toomas vaikselt. Ta küsis Kundera tulevase raamatu pealkirja. Surematus, ütles Kundera. Ma kirjutasin sellest, tahtis Toomas öelda, kuid ei öelnud. Ei sobinud ju ajast ette rutata. Ta mõtles pealkirjale ja Lewis Carrollile ja omaenda sõnadele.
Kõik fotoalbumid on kurvad. Nad algavad hästi – inimese sünniga –, aga lõpevad halvasti. Inimene sureb, pilt näitab kirstu ümber seisvaid sugulasi, tuttavaid. Albumid on nagu need muinas jutud või lood, mis kurvalt lõpevad või juba keskel niisugused on, et nutma ajavad: lapsel ei jätku lõpuni lugemiseks julgust, tönnida on häbi, ta lubab endale, et mitte kunagi elus – kõik tema lubadused on niisugused: eluaegsed, üürikesed –, et mitte kunagi elus ei loe ta kurbi raamatuid.
Reverend Dodgsoni pildid niisugused ei ole. Neil on ainult algus. Selles mõttes on „Surematus” hea pealkiri, ütles Toomas lause, millest Kundera üldsegi aru ei saanud. Millest sa räägid, Toomas?
Härrased, härrased, ma mõistan, et teil ei ole isegi minu sünnipäeval muust rääkida kui OMA raamatutest, aga ma tahaksin teile öelda, et ka minul on kavatsused. Goethe ütles seda eriliselt ja kavalalt, sõrmede vahel diskett, millel tema „kavatsused” olidki juba teoks tehtud. Ludwig mängis „Pateetilise” teist osa, vaikselt, nii, et seda peaaegu kuulda ei olnud, isegi neile, kes kuulda oleksid võinud.
Toomas kuulis suures toas telefonihelinat. Telefon helises tükk aega, enne kui poeg seda vastu võtma läks. Ta võttis sahtlist välja ajas tagasiminemise masina, mille Peeter oli pika otsimise peale kodust leidnud. Seda võis ju kasutada vaid üks kord elus, nii et Peeter oli oma võimalust juba kasutanud, kuid Toomasel oli see olemas. Ta vajutas nupule just sel hetkel, kui poeg teda telefonile tuli kutsuma, sest ta kartis, et pärast hakkab ta telefoniga rääkima, ta peab arvustuse kirjutama või toimetusse tormama, ta kartis, et tal lihtsalt ei ole aega ajas tagasi minna, seetõttu läks ta enne, kui talle öeldi, et tal selleks aega ei ole. Nii oli kergem.
Nüüd nägi ta oma poega, kes teda asjatult toas taga otsis. Nagu mängiks pimesikku. Tuleb hinge kinni hoida, et sind ei avastataks, ja ei tohi mingi hinna eest itsitama hakata, muidu oled vahel. Tom hoidis kõigest väest naeru tagasi. Poeg läks suurde tuppa ja ütles telefoni – Toomast ei ole kodus, ma ei tea, kus ta läinud on, arvuti on lahti, vist mitte kaugele. Hetk hiljem helistas Toomase naine. Toomas ei pannud seda enam tähele. Ta oli endaga ametis tuhande üheksasaja kaheksakümne viienda aasta kevadel veidi enne maiparaadi, ta kirjutas „Miljonile musile” ääremärkust.
Kirjandus on lahinguväli, lahinguväli, mu praamid ja mõrrad, selles mõttes, et seal on kõik surnud, isegi need, kes veel elavad. Sõnad on relvad, mõõgad, pistodad ja soomusrüüd, mida neilt üles korjata võime. Üks sõna on üks trikk, kaks kaks tükki. Kui me sellelt sõjatandrilt, trikiväljalt öö kaitsva tiiva all täis ümmarguse Q saatel tasahilju minema hiilime, siis edaspidi oleneb kõik meist endast, meie osavusest ja andekusest, kas meid „võõras” rüüs ära tuntakse või mitte.
Ta luges käsikirja üle ja pani portfelli. Poeg käis parajasti kolmandat tiiru korteris ja otsis teda magamistoast, laua alt, peldikust ja duši alt, kuid ei leidnud. Maiparaadile jättis Toomas minemata. Ta lootis, et ehk on keegi Loomingus tööl, keegi, kes armastab kirjandust rohkem kui revolutsiooni ja sõda, ning kui ta korteriuksest väljus, hoidis ta kätt suu ees, et mitte naerma puhkeda ja pojale pimesikumängus kaotada – tema ei võinud ju teada, kui hea on kas või üks kord elus kasutada ajamasinat, mis viib su edasi algusse.
2. pilt
Unt tuleb välja mõelda
Alustame algusest – „Taevase ja maise armastuse” algusmuusika on leitud, ma arvangi, et on leitud vene filmist, milliseid N. ajal telekast tihti võis vaadata. Kahju tõesti, kuid tolle vene filmi või seriaali nimi ei tule meelde, ja sellega pole kindlasti arvestatudki. Tähtsam on äratundmistunne ja kõik see, millest ammune film kõneles: tore vene küla, kulakud ja vaesed head, kes linna sõites töölisringkondades kommunistideks kasvasid, teadlikult revolutsiooni hakkasid tegema, nii öelda, tegid külas selgitustööd. Kulakud olid jännis.
Ja siis armastus – armastus algas juba eelmise sajandi lõpul ja kestis hoolimata revolutsioonist ja kodusõjast, kulakutest ja töölistest, kestis hoolimata seisustest ja klassivahedest kuni nõukogude võimu võiduni välja. Kõik need sada tuhat aastat peksti, joodi, tapeti ja armastati kogu hingest, viimse veretilgani. Ning hetkedel, kus armastajad või vaenlased või kes kõik veel minevikku vaatasid, või kui seeria lõppes, kostis seesama vene moodi kaunis nutmaajavalt otsekohene muusika, mis mängis ka „Taevase ja maise” alguses.
„Taevane ja maine armastus” ehk „Tõde ja õigus” algusest lõpuni mahub samade aastaarvude sisse, ja lõppude lõpuks pole ka see muud kui hiiglaslik külaromaan, seos vene seriaaliga on ühest küljest küüniline, kuid teisest armsalt nostalgiline, sest – loeme ikka „Kollast kassi” – väike Unt, ma vean kihla, vaatas toda vene filmi, pihud higised, kõrvus Ivani sõnad – vernuss, Anastassia. Küllap ta armus naiskangelasse, oli põletavalt häbi, kuid nüüd on ju hea tagasi vaadata, veidi irooniliselt, võib esialgu tunduda, kuid tegelikult üldsegi mitte.
„Tõest ja õigusest” on lavale meisterdatud pikk õhtune film, ülesehituse poolest võrreldav Sergio Leone „Once Upon a Time in America’ga”. Võid vahepeal süüa teha, suitsetada, köögis käia, tuled istud telku ette tagasi, film kestab poole ööni välja. Tõenäoliselt isegi jooksed kööki, et liiga palju vahele ei jääks.
Muusikast tuleb veel hiljem eraldi rääkida, esiteks tuleb seletada, kuidas noor Unt ja N. vene film omavahel nii seotud on, et muud vanal Undil pähe tulla ei saanudki, kui „Tõde ja õigus” kui pikk vene film.
„Surma hinda küsi surnutelt” ja „Saja aasta pärast mais” on Undi kirjutatud filmid, mille peategelane on viiuliga revolutsionäär, kes tol ajal oli muusikakoolis käinud Spartacus, imeilusa hinge ja murdumatu südamega. Mees oli otsustanud võidelda ja kindlasti surra. Romantiline kangelane – ma üldsegi ei arva, et Unt ta partei pärast kirjutas, ikka südame sunnil – see tüüp oli tema (oma). Kingissepas oli mees muutunud juba tsiba hulluks ja „Taevases ja maises” on Spartacusega juba päris halvasti – Melesk, keda mängib Rain Simmul, käib ringi, viiul kaenlas, sall silmadel, nagu vari, pole teda enam olemaski. Kas tema oligi Poola kuningas?
Unt on oma revolutsionääri maha matnud, teinud titaanist ullikese, kes nurga taga maha lastakse. Ei tea, kas Undil kahju ka on? Lööb lihtsalt käega vist. Hää küll, see on Undi oma asi, kuidas ideaale mälust kustutada. Revolutsionääril oli suur armastus, ainus ja igavene, ja suur lahing ees. Undi lahing on läbi: neli naist ära pidanud, enam ei saa romantikast juttugi olla, nüüd hiilib, sall silmil, viiulit peites, vahendiks grotesk.
Aga viiul on alles! Ja seda on näha juba muusika valikust: on valitud ajaloo ilusamat muusikat à la „Für Elise” või Sibelius –
