nii ettevaatamatu, kuid mis mul üle jäi – selline nimi, nagu teie oma, oli mulle teel kilbiks: võite isegi arvata, et ma sageli selle varju pugesin.”
Meelitamine oli tol ajal moes, ja härra de Tréville armastas ülistusi sama palju kui kuningas või kardinal. Musketäride kapten ei suutnud tagasi hoida ilmset heameelenaeratust, mis aga peagi hajus, ja ta pöördus tagasi Meung’i seikluse juurde.
“Ütelge,” jätkas ta, “kas sel aadlikul oli põsel väike haavaarm?”
“Jah, justkui kuuli kriimustus.”
“Kas ta oli kena mees?”
“Oli küll.”
“Pikka kasvu?”
“Jah.”
“Kahvatu jume ja tumedate juustega?”
“Jah, täpselt niisugune. Kuidas on see võimalik, et te seda meest tunnete? Ah, kui ma ta ühel päeval kätte saan, ja ma vannun teile, et saan, olgu see kas või põrgus…”
“Kas ta ootas ühte naist?” jätkas härra de Tréville.
“Igatahes lahkus ta kohe pärast vestlust daamiga, keda ta oli oodanud.”
“Ega te ei tea, millest nad rääkisid?”
“Mees andis daamile kastikese, öeldes, et see sisaldab juhtnööre tema jaoks, ja soovitas tal seda enne Londoni jõudmist mitte avada.”
“Oli see naine inglanna?”
“Mees nimetas teda mileediks.”
“Jah, see on tema,” sosistas de Tréville, “see on tema. Ma arvasin, et ta on veel Brüsselis.”
“Ah, härra, kui teie seda meest tunnete,” hüüdis d’Artagnan, “siis ütelge mulle, kes ta on ja kus ta asub, siis ei palu ma teilt enam midagi, isegi mitte seda, et te mind musketäride hulka vastu võtaksite. Kõigepealt tahan ma kätte maksta.”
“Hoiduge sellest, noormees,” hüüdis härra de Tréville. “Kui ta tuleb teile tänaval vastu, siis minge üle tee! Niisuguse kaljuga kokku põrgates purunete te kildudeks, justkui oleksite klaasist.”
“See ei takista mind,” hüüdis d’Artagnan, “kui ma ta ükskord vaid kätte saan…”
“Esialgu aga,” jätkas härra de Tréville, “võtke mu nõu kuulda ja ärge teda otsima minge.”
Korraga, haaratuna äkilisest kahtlushoost, jäi härra de Tréville vait. Äge viha, mida noor rändur ilmutas nii avalikult mehe suhtes, kes oli varastanud talt isa kirja, mis iseendast oli küllaltki väheusutav, kas see viha polnud pigem mingi salakaval nõks? Järsku oli noormehe saatnud Tema Eminents? Äkki tuli nooruk talle lõksu üles panema? Äkki oli see nõndanimetatud d’Artagnan kardinali nuhk, keda püüti tema majja sokutada, et ta musketäride kapteni usalduse võidaks ja hiljem ta hukutaks, nagu seda teistega tuhandeid kordi oli juhtunud. Ta puuris pilguga d’Artagnani teravamalt kui varem. D’Artagnani salakavalusest, vaimukusest ja teeseldud alandlikkusest särav ilme ei rahustanud teda põrmugi.
“Ma tean küll, ta on gaskoonlane,” mõtles härra de Tréville. “Aga ta võib olla niisama hästi kardinali kui minu poolt. Paneme ta õige proovile. Mu sõber,” sõnas ta aeglaselt, “ma tahan hüvitada jaheduse, mida te algul märkasite minu vastuvõtus. Kuna ma usun kaotatud kirja lugu, siis avaldan teile kui oma sõbra pojale meie poliitika saladused. Kuningas ja kardinal on parimad sõbrad, nende näilised tülid on ainult rumalate petmiseks. Ma ei taha, et minu kaasmaalane, tubli noormees ja hea kavaler, kes on otse loodud selleks, et elus edasi jõuda, oleks kõikide nende teeskluste ohver ja otsekui lihtsameelne lollike langeks lõksu, nagu paljud enne teda on langenud. Mõistke, et ma olen truu kahele kõikvõimsale isandale ja et igal mu teol on vaid üks eesmärk – teenida kuningat ja kardinali, seda silmapaistvat geeniust, kelle Prantsusmaa on sünnitanud. Niisiis, noormees, võtke see teatavaks ja kui teie kas perekonna, sidemete või kirgede tõttu tunnete vaenulikkust kardinali vastu, nagu seda võib näha mõne aadliku juures, siis öelge mulle hüvasti ja lahkuge. Ma aitan teid mis tahes olukorras, aga oma isikuga ma teid ei seo. Igal juhul loodan ma, et minu avameelsus teeb meid sõpradeks, sest teie olete esimene noormees, kellega ma olen nii siiralt rääkinud.”
Endamisi aga sõnas Tréville:
“Kui kardinal, kes väga hästi teab, kui väga ma teda jälestan, on tõesti minu juurde saatnud selle noore rebase, siis ei jätnud ta kindlasti spioonile ütlemata, et parim vahend minu meelitamiseks on kõige hullem kardinali laimamine. Vaatamata minu jutule vastab nüüd kavalpea kindlasti, et ta vihkab Tema Eminentsi.”
Kõik kujunes aga hoopis teisiti, kui härra de Tréville oli arvanud, sest d’Artagnan vastas väga lihtsalt:
“Härra, ma tulin Pariisi just samasuguste mõtetega. Isa soovitas mul kuulda võtta mitte kellegi muu kui ainult kuninga, härra kardinali ja teie käske, sest nemad on tema arvates Prantsusmaa kolm tähtsamat meest.”
Nagu märgata võisite, lisas d’Artagnan härra de Tréville’i nime kahele eelmisele omalt poolt juurde. Ta arvas, et see ei või talle kuidagi kahju tuua.
“Ma pean väga lugu härra kardinalist ja hindan kõrgelt tema tegusid. Seda parem minule, härra, kui te kõnelete avameelselt, nagu kinnitate. Te austate mind sellega, et hindate meie maitsete ühtsust. Kui te aga mind millegipärast umbusaldate, mis on muide arusaadav, siis tunnen ma, et hukutan enda, kõneldes tõtt. Ent olgu pealegi, teie ei hinda mind seepärast vähem, see aga on mulle kõige tähtsam maailmas.”
Härra de Tréville oli äärmiselt üllatunud. Selline läbinägelikkus ja avameelsus äratasid temas küll imetlust, kuid ei hajutanud aga täielikult tema kahtlusi – mida võimsam oli noormehe üleolek teistest omaealistest, seda enam oli põhjust kartuseks, kui ta temas eksis. Kõigest hoolimata surus ta d’Artagnani kätt, öeldes:
“Olete aus noormees, aga praegu ei saa ma teie heaks rohkem teha, kui ma äsja lubasin. Minu maja on teile alati avatud. Tulevikus võite te igal ajal minu juurde tulla ja kui haarate kinni igast võimalusest, siis saavutate arvatavasti seda, mida soovite.”
“Härra,” ütles d’Artagnan, “te siis ootate, et selle au vääriline oleksin. Olge mureta,” lisas ta gaskoonlase familiaarsusega, “teil ei tule kaua oodata.”
“Oodake ometi,” ütles härra de Tréville teda tagasi hoides, “ma lubasin ju teile Akadeemia direktori jaoks soovituskirja kaasa anda. Kas olete liiga uhke, et seda minu käest vastu võtta, mu noor aadlik?”
“Ei, härra,” ütles d’Artagnan, “ma luban, et selle kirjaga ei juhtu sama mis eelmisega. Vannun, et hoian seda nii hoolikalt, et see jõuab sihtkohta, ning häda mehele, kes seda mult varastama tuleks!”
Härra de Tréville muigas sellise hooplemise peale: ta jättis noore kaasmaalase seisma aknaorva, kus nad olid vestelnud, ja läks ise laua juurde lubatud soovituskirja kirjutama. Samal ajal d’Artagnan, kellel polnud midagi targemat teha, põristas aknaruudul mingit marsiviisi ja jälgis, kuidas musketärid üksteise järel lahkusid, saates neid pilguga, kuni nad tänavanurga taha kadusid.
Härra de Tréville lõpetas kirja, pitseeris selle kinni, tõusis ja tuli noormehe juurde, et seda temale anda. Ent sel hetkel, kui d’Artagnan sirutas käe, et kirja vastu võtta, nägi härra de Tréville hämmeldusega, kuidas tema kaitsealune vihast punetades järsku eemale hüppas, kabineti ukse
