kadus.
“Püstihull!” pomises härra de Tréville. “Kui see minemajooksmine ei ole ehk ainult osav manööver, sest ta nägi, et ei õnnestunud mind lõksu meelitada,” lisas ta juurde.
IV
ATHOSE ÕLG, PORTHOSE MÕÕGARIHM JA ARAMISE TASKURÄTT
Maruvihane d’Artagnan kargas kolme hüppega läbi eestoa, sööstis trepile, kust ta tahtis alla tormata, võttes neli astet korraga, kui ta äkki kiirustamistuhinas põrkas vastu musketäri, kes kõrvalukse kaudu härra de Tréville’i juurest väljus, ja lõi talle peaga vastu õlga, nii et musketär valust karjatas või õigemini ulgus.
“Vabandage,” ütles d’Artagnan ja püüdis edasi tormata, “vabandage, aga mul on väga kiire.”
Vaevalt jõudis ta esimesest trepist alla, kui raudne käsi haaras tal õlarihmast ja peatas ta.
“Või teil on kiire!” kisendas musketär, kes oli kahvatu nagu surilina. “Sel ettekäändel lööte mind ja ütlete “vabandage” ning arvate, et sellega on asi korras? Kaugeltki mitte, noormees. Kuna te juhtusite pealt kuulama, kuidas härra de Tréville kõneles meiega täna veidi ülbelt, siis arvate endal nüüd õiguse olevat kohelda meid niisamuti nagu tema? Muutke oma arvamust, vennas, teie ei ole härra de Tréville.”
“Uskuge mind,” sõnas d’Artagnan, tundes ära Athose, kes oli koju minemas pärast seda, kui arst oli teda sidunud, “uskuge, ma ei teinud seda meelega, ja kuna ma ei teinud seda meelega, siis vabandasin. Mulle tundub, et sellest piisab. Kordan veelgi, kuigi pean seda täiesti ülearuseks – ausõna, mul on kiire, väga kiire. Laske mind ometi lahti, ma palun teid, laske mul minna, kuhu vaja.”
“Härra,” ütles Athos teda lahti lastes, “te olete ebaviisakas. On näha, et olete pärit kuskilt kolkast.”
D’Artagnan oli juba kolmest-neljast trepiastmest alla tormanud, kuid Athose märkus peatas ta järsult.
“Tuhat ja tuline, härra,” ütles ta, “see ei puutu teisse, kust kolkast ma tulen, aga ma hoiatan teid: pole teie asi mulle häid kombeid õpetada!”
“Võib-olla siiski,” vastas Athos.
“Ah, kui mul ometi poleks nii kiire!” hüüdis d’Artagnan, “kui ma ei peaks ühte inimest taga ajama…”
“Härra Kiirustaja, minu leidmiseks pole teil joosta vaja.”
“Palun, öelge koht!”
“Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri juures.”
“Mis kell?”
“Keskpäeva paiku.”
“Väga hea, olen keskpäeva paiku seal.”
“Juhul kui lasete mind oodata, raiun teil kell veerand üks jooksu pealt kõrvad peast.”
“Hästi!” karjus talle d’Artagnan, “olen kohal kümme minutit enne kahtteist.”
Ja ta tormas minema, nagu oleks tal vanakuri kannul, lootes veel kätte saada tundmatut, kes aeglaselt kõndides ei võinud veel väga kaugele jõudnud olla.
Välisukse juures ajas Porthos vahisõduriga juttu. Mõlema vestleja vahel oli parajasti niipalju ruumi, et inimene läbi mahtus. D’Artagnan, arvates, et sellest ruumist jätkub temalegi, sööstis edasi, et noolena nende kahe vahelt läbi pääseda. D’Artagnan aga ei arvestanud tuulega. Just hetkel, kui ta tahtis läbi lipsata, paisutas tuul Porthose pikka mantlit ja d’Artagnan tormas otse mantlisse. Kahtlemata oli Porthosel põhjust mitte loobuda sellest tähtsast riietusesemest, sest selle asemel, et mantlihõlmast lahti lasta, tiris ta seda enda poole, nii et d’Artagnan tegi tema kangekaelse vastuseisu tõttu tiiru ja mässis end täielikult mantlisametisse.
D’Artagnan kuulis musketäri kiruvat ja püüdis voltides teed kobades mantlist välja pugeda, kuigi ta midagi ei näinud. Kõige rohkem kartis ta, et vigastab seda suurepärast, meilegi nii hästi tuntud mõõgarihma. Ta avas kartlikult silmad ja leidis enese niisuguses asendis, kus ta nina oli surutud Porthose õlgade vahekohta, seega otse vastu mõõgarihma.
Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad silma üksnes välimuse poolest, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Uhkeldaja Porthos, kes endale üleni kuldset mõõgarihma muretseda ei saanud, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd sai täiesti selgeks ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus.
“Kirevase päralt!” kisendas Porthos, püüdes kõigest jõust vabaneda d’Artagnanist, kes tal seljas kohmitses. “Te olete püstiogaraks läinud, et sel moel inimestele otsa tormate!”
“Vabandust,” ütles d’Artagnan, ilmudes hiiglase õla alt uuesti nähtavale, “aga mul on väga kiire, ma ajan ühte inimest taga ja…”
“Kas te unustate oma silmad maha, kui te jooksete?” küsis Porthos.
“Ei,” vastas d’Artagnan nagu nõelatult, “ei, sest tänu oma silmadele näen ma isegi seda, mida teised ei näe.”
Kas Porthos taipas või ei, igatahes andis ta oma vihale vaba voli.
“Härra,” ütles ta, “ma hoiatan teid, te saate veel naha peale, kui te ennast niiviisi vastu musketäre nühite.”
“Naha peale, mu härra,” kordas d’Artagnan, “kas see pole liiga rängalt öeldud?”
“Just paras sõna mehelt, kes on harjunud vaenlasega rinnutsi seisma.”
“Tulise pihta! Küll ma juba tean, miks te oma seljatagust kellelegi ei näita.”
Ja oma teravmeelitsemisega väga rahul, eemaldus noormees täiest kõrist naerdes.
Porthos vahutas vihast ja tegi liigutuse, nagu tahaks ta d’Artagnanile kallale tormata.
“Hiljem, hiljem,” hüüdis talle d’Artagnan, “siis kui teil pole mantlit seljas.”
“Kell üks Luxembourg’i lossi taga.”
“Hästi, kell üks,” vastas d’Artagnan ja kadus tänavanurga taha.
Aga ei sellel tänaval, kust ta läbi jooksis, ega ka sellel, millest ta pilgu üle laskis, ei näinud ta hingelistki. Kuigi tundmatu kõndis aeglaselt, oli ta võitnud teatud edumaa; aga võimalik ka, et aadlimees oli kuhugi majja sisse astunud. D’Artagnan küsis tema järele kõigi vastutulijate käest, läks alla kuni parveni, tuli tagasi Seine’i ja Croix-Rouge’i tänavat mööda, aga otsitavast ei leidnud ta jälgegi. Tagaajamisest oli aga niipalju kasu, et sedamööda kuidas higi ta laupa niisutas, jahtus ta süda.
D’Artagnan hakkas toimunu üle järele mõtlema: juhtunud oli nii mõndagi kurjakuulutavat; kell oli vaevalt üksteist ja juba hommikupoolik oli kaasa toonud härra de Tréville’i ebasoosingu, kes kindlasti arvas, et d’Artagnan oli tema juurest pisut ebaviisakalt lahkunud.
Peale selle oli ta endale kaela tõmmanud kaks duelli – mõlemad meestega, kellest kumbki oli võimeline tapma kolm d’Artagnani ja kes pealegi olid musketärid, see tähendab olevused, keda ta nii väga hindas, et ta asetas nad oma südames ja mõtteis kõrgemale kõikidest teistest.
Väljavaated
