sellel kukkuda?”
“Ma ütlesin juba ja kordan veel, mu härra, et see taskurätt ei kukkunud minu taskust.”
“Siis valetate juba teist korda, sest ma ise nägin, kui see kukkus.”
“Või niisugust tooni hakkate kasutama, härra Gaskoonlane. Olgu, ma õpetan teile veidi elu!”
“Ja mina saadan teid tagasi missat lugema, härra abee! Eks tõmmake siis mõõk tupest – ja otsekohe!”
“Ei, ma palun teid, kulla sõber, vähemalt mitte siin. Kas te ei näe siis, et vastas on d’Aiguilloni villa, mis kubiseb kardinali meestest? Ja kes teab, võib-olla on Tema Eminents ise teinud teile ülesandeks viia talle minu pea? Muide, ma olen oma peast naeruväärselt heas arvamises, sest et ta istub mul üsna korralikult õlgadel. Ja ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa.”
“Nõus, aga ärge olge ülearu enesekindel, ja võtke oma taskurätt, on ta siis teie oma või mitte. Võib-olla läheb teil seda tarvis.”
“Kas härra on gaskoonlane?” küsis Aramis.
“Seda küll. Kas härra lükkab duelli edasi ettevaatuse pärast?”
“Ma tean, härra, et ettevaatus on musketäri jaoks üsna kasutu voorus, kuid kirikuinimesele on see hädavajalik. Kuna olen musketär ainult ajutiselt, eelistan ma olla ettevaatlik. Mul on au oodata teid kell kaks härra de Tréville’i majas. Seal teatan ma teile sobiva koha.”
Mõlemad noormehed kummardasid ja Aramis eemaldus tänavat mööda, mis viis üles Luxembourg’i lossi juurde, kuna d’Artagnan, nähes, et kell on juba palju, hakkas sammuma Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri poole, sõnades endamisi:
“Nüüd on selge, et sellest supist ma enam terve nahaga ei pääse. Kui ma aga pean surema, siis suren vähemalt musketäri käe läbi.”
V
KUNINGA MUSKETÄRID JA KARDINALI KAARDIVÄELASED
D’Artagnan ei tundnud Pariisis ühtegi inimest. Nii läks ta duellile Athosega ilma sekundantideta ja otsustas rahul olla nendega, keda valib ta vastane. Pealegi oli tal kindel kavatsus musketäri ees sündsalt vabandada, sealjuures nõrkust ilmutamata. Ta kartis, et duell lõpeb nii nagu ikka juhtudel, kui noor ja tugev mees võitleb haavatud ja nõrga vastasega: kui ta kaotab, siis on vastase triumf kahekordne, peaks ta aga võitma, siis süüdistatakse teda reeturlikkuses ja liigses jultumuses.
Muuseas, oleme vist halvasti kirjeldanud meie seiklusteotsija iseloomu, aga ehk on lugeja juba märganud, et d’Artagnan ei olnud sugugi tavaline inimene. Kuigi ta kogu aeg enesele kinnitas, et ta surm on vältimatu, polnud ta valmis surema tasahiljukesi, nagu oleks seda tema asemel teinud mõni araverelisem või tagasihoidlikum mees. Ta mõtles nende meeste erinevate iseloomude üle, kellega ta täna võitlema pidi, ja olukord muutus talle selgemaks. Ta kavatses Athose ees siiralt vabandada ja lootis temaga sõbraks saada, sest tema suursugune välimus ja karm ilme meeldisid talle väga. Ta kujutles, et ajab Porthosele hirmu nahka mõõgalooga, mida ta võis – juhul, kui teda kohe ei tapeta – kõigile jutustada ja mis osavalt esitatuna pidi Porthose täielikult naeruvääristama. Lõpuks, mis puutub salakavalasse Aramisesse, siis teda d’Artagnan eriti ei kartnud: sest juhul, kui järjekord üldse temani jõuab, saadab ta Aramise teise ilma või tabab teda vähemalt näkku – nii nagu Caesar soovitas talitada Pompeiuse sõduritega – , et igaveseks rikkuda ilu, mille üle see musketär nii uhke oli.
D’Artagnan oli täis kõigutamatut otsustavust, mis rajanes ta isa nõuannetel – nõuannetel, mille sisu oli järgmine: “Mitte midagi taluda kellegi poolt, alluda ainult kuningale, kardinalile ja härra de Tréville’ile.” Niisiis, ta pigem lendas kui sammus Paljasjalgsete Karmeliitide, ehk nagu tollal nimetati, Paljasjalgsete kloostri poole. See akendeta ehitis, mida ümbritsesid viljatud väljad, oli vajaduse korral Pré-aux-Clercs’i filiaaliks – tavaliseks kohtumispaigaks inimestele, kellel oli kiire.
Kell lõi kaksteist, kui d’Artagnan silmas kloostri jalamil laiuvat tühja maa-ala. Athos oli pidanud ootama ainult viis minutit. Niisiis oli ta täpne nagu Samaritaine’i tornikell ja duelliseaduste pedantseimgi tundja ei oleks saanud nuriseda.
Athos, kellele haav ikka veel hirmsat valu tegi, kuigi härra de Tréville’i arst oli selle uuesti sidunud, istus kivil ja ootas oma vastast talle iseloomuliku kõigutamatu rahu ja väärika ilmega. D’Artagnani märgates tõusis Athos ja astus talle viisakalt mõne sammu vastu. Viimane omakorda sammus vastase poole, kübarat niiviisi käes hoides, et sulg puudutas maad.
“Mu härra,” lausus Athos, “ma teatasin duellist kahele sõbrale, kes on mulle sekundantideks, nad ei ole aga veel tulnud. Ma imestan, et nad hilinevad. Neil ei ole see kombeks.”
“Mu härra, minul ei ole sekundante,” sõnas d’Artagnan, “sest ma jõudsin alles eile Pariisi ja ei tunne siin veel kedagi peale härra de Tréville’i, kellele mind soovitas minu isa, sest tal on au tema sõprade hulka kuuluda.”
Athos jäi hetkeks mõttesse.
“Kas te tunnete siin ainult härra de Tréville´i?”
“Jah, härra, ma tunnen ainult teda.”
“Aga sel juhul,” jätkas Athos, kõneldes pooleldi enesele, pooleldi d’Artagnanile, “sel juhul, kui ma peaksin teid tapma, siis olen ma ju lapsetapja.”
“Sugugi mitte, härra,” vastas d’Artagnan, tehes kummarduse, milles ei puudunud väärikus, “sugugi mitte, sest te osutate mulle au, võideldes minuga hoolimata oma ebamugavast haavast.”
“Ausõna, haav on väga ebamugav, ja pean ütlema, et tegite mulle kuratlikult haiget. Aga ma võitlen nüüd vasaku käega, sellisel puhul teen ma seda alati. Ent ärge arvake, et te selle tõttu pääsete! Ma võitlen hästi mõlema käega. See tuleb teile isegi kahjuks: vasakukäelisega on tülikas võidelda inimestel, kes pole sellega harjunud. Ma kahetsen, et ei teatanud teile sellest varem.”
“Härra, te olete tõepoolest üliviisakas,” lausus d’Artagnan uuesti kummardades, “ma olen teile selle eest väga tänulik.”
“Te ajate mind segadusse,” vastas Athos peenelt. “Kui teil midagi selle vastu pole, kõnelgem millestki muust. Ah! Neetud! Küll te tegite mulle valu! Õlg lausa põleb.”
“Kui te lubaksite…” sõnas d’Artagnan arglikult.
“Mida, härra?”
“Mul on üks imepärane salv haavade parandamiseks, ema andis selle mulle kaasa ja ma olen selle ise järgi proovinud.”
“Ja siis?”
“Ma olen kindel, et see salv teeb teid vähem kui kolme päevaga terveks. Ja kui te kolme päeva pärast terve olete, härra, ka siis oleks mulle suureks auks teiega võidelda.” D’Artagnan lausus need sõnad lihtsusega, mis tegi au tema headele kommetele, ilma et oleks kuidagi tema vaprusele varju heitnud.
“Kuradi pihta, härra,” ütles Athos, “see ettepanek meeldib mulle – mitte et ma ta vastu võtaksin, aga sellest on ljöö kauguselt tunda aadlikku. Nõnda kõnelesid ja toimisid Karl Suure ajastu vaprad mehed, keda iga rüütel endale eeskujuks peab seadma. Kahjuks ei ole nüüd enam suure keisri aeg. Meie elame kardinali ajastul ja kolme päeva jooksul – nii hästi kui meie ka oma saladust hoiaksime – oleks meie võitluskavatsus
