aga ainult kolm; me saame veel kord lüüa. Peame surema siin, sest olgu teile teada: võidetuna ma kapteni palge ette enam ei ilmu!”
Sel ajal kui de Jussac oma sõdureid rivistas, liginesid Athos, Porthos ja Aramis üksteisele.
Sellest ainsast hetkest piisas d’Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi, mis on määrava tähtsusega inimese elus. Tuli valida kuninga ja kardinali vahel. Kui valik oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. Võitlemine tähendas seaduserikkumist, see tähendas peaga riskeerimist, see tähendas korrapealt ministri, kuningast võimsama isiku vaenlaseks muutumist. Noormeesmõistissedakõike, kuidtemakiitusekspeameütlema – ta ei kõhelnud hetkegi. Pöördudes Athose ja ta sõprade poole, lausus d’Artagnan:
“Härrad, lubage, et parandan veidi teie sõnu. Te ütlesite, et teid on ainult kolm, minule aga näib, et meid on neli.”
“Teie ei kuulu ju meie hulka,” vastas Porthos.
“Tõepoolest puudub mul musketäri riietus, aga mul on musketäri hing. Ma tunnen, et mu rinnas lööb musketäri süda, ja see innustab mind.”
“Hoidke eemale, noormees!” hüüdis de Jussac, kes d’Artagnani žestidest ja näoilmest ta kavatsust taipas.
“Oleme nõus lubama teil lahkuda. Päästke oma nahk! Kaduge kiiresti!”
D’Artagnan ei liigutanudki.
“Te olete tõesti tore poiss,” ütles Athos noormehe kätt surudes.
“Kähku, kähku! Otsustage juba ükskord!” hüüdis de Jussac.
“Peab midagi ette võtma,” ütlesid Porthos ja Aramis.
“Härra on väga suuremeelne,” ütles Athos.
Kõik kolm mõtlesid d’Artagnani noorusele ja kartsid ta kogenematust.
“Meid on ainult kolm, kellest üks on haavatud, ja siis veel lisaks üks laps,” jätkas Athos, “aga pärast öeldakse ikkagi, et meid oli neli.”
“Aga kui taganeks!” hüüdis Porthos.
“Raske,” vastas Athos.
D’Artagnan mõistis, miks nad ei suutnud otsustada.
“Härrad, katsetage siiski minuga. Vannun teile oma au juures, et ma ei lahku siit, ka kui peaksime kaotama.”
“Kuidas on teie nimi, vapper nooruk?” küsis Athos.
“D’Artagnan.”
“Olgu siis! Athos, Porthos, Aramis ja d’Artagnan, edasi!” hüüdis Athos.
“Noh, härrad, kas te jõuate lõpuks otsusele?” hüüdis de Jussac kolmandat korda.
“Asi on otsustatud, härrad,” ütles Athos.
“Mis te siis otsustasite?” küsis de Jussac.
“Meil on au teid rünnata,” vastas Aramis, tõstes ühe käega kübara ja haarates teisega mõõga.
“Ah kavatsete vastu hakata!” hüüdis de Jussac.
“Kurat võtaks! Kas see siis üllatab teid?”
Raevuhoos, kuid teatava süsteemikindlusega sööstsid üheksa võitlejat üksteise vastu.
Athos võitles kardinali soosiku, kellegi Cahusaciga, Porthos Bicarat’ga.Aramiseltuliagavõideldakahevaenlasega.D’Artagnani vastaseks oli Jussac ise.
Noore gaskoonlase süda peksis kui pöörane. Jumal tänatud, mitte küll hirmust, ta ei tundnud selle varjugi, vaid ärevusest. Ta võitles nagu märatsev tiiger, tiirutas kümme korda ümber vastase, muutis kakskümmend korda taktikat ja asukohta. De Jussaci hüüti tol ajal “mõõgaspetsiks” ja ta oli väga vilunud vehkleja. Siiski nägi ta hirmsat vaeva, et kaitsta end nobeda ja liikuva vastase vastu, kes kogu aeg mõõgahoopide eest kõrvale põikas, kes ründas igast küljest korraga ja pareeris ise sealjuures vastase hoope inimesena, kes terve nahaga pääsemisest väga lugu peab.
Lõpuks hakkas de Jussac võitluse juures kannatust kaotama. Maruvihane, et ei saa jagu vastasest, keda ta oli poisikeseks pidanud, ägestus ta ja tegi vigu. D’Artagnan, kellel puudus praktika, kuid kes see-eest oli tugev teoorias, kahekordistas rünnakutempot. De Jussac, soovides võitlust lõpetada, sihtis vastase pihta hirmsa hoobi, mis ta enese peaaegu pikali paiskas. Kuid d’Artagnan pareeris ja sel ajal kui de Jussac ennast püsti ajas, libistas d’Artagnan enese ussina mõõga alt läbi ja torkas vastasele mõõga kehasse. De Jussac prantsatas tombuna maha.
Seepeale heitis d’Artagnan kiire mureliku pilgu üle võitlusvälja.
Aramis oli juba ühe vastase tapnud, teine aga ründas teda ägedalt. Sellele vaatamata oli Aramise seisukord hea ja ta võis ennast ise kaitsta.
Bicarat ja Porthos olid teineteist kergelt haavanud. Porthos oli saanud mõõgahoobi käsivarde, Bicarat reide. Kuna aga kumbki haav ei olnud tõsine, siis võitlesid nad seda vihasemalt edasi.
Athos, keda Cahusac oli uuesti haavanud, muutus silmanähtavalt kahvatumaks. Kuid ta ei taganenud sammugi. Ta oli ainult kätt vahetanud ja võitles nüüd vasakuga.
Vastavalt tol ajal kehtivatele duellireeglitele oli d’Artagnanil õigus kedagi abistada. Vaadates ringi, et näha, kes kaaslastest vajab toetust, üllatas teda Athose pilk. See pilk oli paljuütlev. Athos oleks aga pigem surnud kui appi hüüdnud: kuid ta võis vaadata ja pilguga abi paluda. D’Artagnan mõistis. Välkkiire hüppega sööstis ta vastu Cahusaci külge, ise kisendades:
“Minu juurde, härra kaardiväelane, ma tapan teid!”
Cahusac pöördus ringi. Oli ka viimane aeg, sest Athos, keda üksnes ääretu vaprus püsti hoidis, vajus ühele põlvele.
“Põrgu päralt! Palun teid, noormees, ärge tapke teda,” hüüdis ta d’Artagnanile. “Kui terveks saan, on mul temaga üks vana arve õiendada. Tehke ta relvituks, lööge tal mõõk käest! Nii! Hästi! Suurepärane!”
Selle hüüatuse põhjustas Cahusaci mõõk, mis lendas omanikust kahekümne sammu kaugusele. D’Artagnan ja Cahusac tormasid korraga mõõga juurde: üks selleks, et mõõka tagasi saada, teine selleks, et seda endale võtta. Väledam d’Artagnan jõudis ette ja pani jala mõõga peale.
Cahusac jooksis Aramise poolt tapetud kaardiväelase juurde, haaras viimase mõõga ja tahtis d’Artagnani juurde tagasi tulla. Teel sattus ta aga Athose peale, kes tänu d’Artagnanile oli saanud vahepeal hetke hinge tõmmata. Athos tahtis uuesti võitlusse astuda, kartes, et muidu d’Artagnan tapab ise ta vastase. D’Artagnan sai aru, et kui ta nüüd vahele segaks, oleks see Athosele karuteene. Ja tõepoolest, mõne hetke pärast langeski Cahusac, kõri mõõgaga läbi lõigatud.
Samal ajal hoidis Aramis mõõka mahapaisatud vastase rinnal ja sundis teda armu paluma.
Jäid järele veel Porthos ja Bicarat. Porthos suurustas ja hooples, küsides Bicarat’lt võitluse ajal kella ja soovis talle õnne seltskonna arvel, kelle hulka ta vend Navarra rügemendis oli sattunud. Kuigi Porthos kogu aeg pilkas, ei saavutanud ta ometi midagi. Bicarat oli neid raudseid mehi, kes langevad ainult surnuna.
Siiski
