nagu d’Artagnangi. Ta tegi, nagu ei kuulekski, ja ainult naeris.
Kahe mõõgahoobi pareerimise vaheajal leidis ta aega osutada mõõgateraga lapikesele maale.
“Siin,” ütles ta piiblisalmi matkides, “siin sureb Bicarat, ainus nendest, kes on temaga.”
“Aga sinu vastu on neli meest. Lõpeta! Ma käsin!”
“Käsk on iseasi,” ütles Bicarat. “Kuna sa oled minu ülem, siis pean ma sõna kuulama.”
Ta hüppas tagasi, murdis mõõga põlve peal pooleks, et see vaenlaste kätte ei satuks, viskas tükid üle kloostrimüüri ja pani käed rinnal risti, ise kardinalistlikku laulukest vilistades.
Vahvust austatakse alati, isegi vaenlaste juures. Musketärid tervitasid Bicarat’d mõõkadega ja pistsid need siis tuppe. D’Artagnan tegi niisamuti ja toimetas seejärel Bicarat’ abiga, kes ainukesena oli püsti jäänud, de Jussaci, Cahusaci ja Aramise poolt haavatud vastase kloostri eeskotta. Nagu ütlesime, oli neljas surnud. Nad helistasid uksekella ja viies kaasa neli mõõka viiest, sammusid rõõmujoovastuses härra de Tréville’i maja poole.
Musketärid sammusid käe alt kinni hoides, võttes enda alla kogu tänava ja haarates tee pealt kaasa iga vastutuleva musketäri, nii et nende käik kujunes lõpuks tõeliseks triumfimarsiks. D’Artagnan oli õnnejoovastuses, ta kõndis Athose ja Porthose vahel ning surus ennast õrnalt nende vastu.
“Kui ma ei ole veel musketär,” ütles ta oma uutele sõpradele üle de Tréville’i maja läve astudes, “siis on mind vähemalt õpilaseks vastu võetud, eks ole?”
VI
TEMA MAJESTEET KUNINGAS LOUIS XIII
Juhtum põhjustas suurt kära. Avalikult oli de Tréville musketäride peale maruvihane, salaja aga õnnitles neid. Kuid aega polnud kaotada, tuli hoiatada kuningat. De Tréville kiirustas Louvre’isse. Kahjuks oli juba hilja. Kardinal oli kuninga juures ja de Tréville’ile öeldi, et kuningas töötab ning ei võta kedagi vastu. Õhtul tuli de Tréville sel ajal, kui kuningas mängis kaarte. Kuningas võitis, ja kuna Tema Majesteet oli väga kitsi, siis oli ta suurepärases tujus. Sellepärast hüüdis ta juba kaugelt, märgates de Tréville’i:
“Tulge aga siia, härra kapten, tulge aga tulge, ma tahan teiega tõrelda. Kas te teate, et Tema Eminents kaebas teie musketäride peale ja on veel praegugi ärritusest haige. Ah, need teie musketärid, need kiidukuked, nad on ju lausa kõrilõikajad!”
“Mitte sugugi, teie kõrgus,” vastas de Tréville, kes nägi esimesest pilgust, missuguse pöörde asi võtab, “otse vastupidi, nad on head inimesed, vagad nagu tallekesed, kellel on vaid üksainus soov, uskuge mind: tõmmata mõõk tupest ainult Teie Majesteedi teenimiseks. Aga mis parata, kui kardinali kaardiväelased vahetpidamata tüli norivad? Juba oma väeosa au pärast on noormehed sunnitud võitlema.”
“Pidage, härra de Tréville!” hüüdis kuningas. “Pidage! Võiks arvata, et jutt on mõnest ususeltsist! Tõesti, mu kallis kapten, ma võtaksin teilt heameelega ära teie kaptenitunnistuse ja annaksin selle preili Chemerault’le, kelle ma kloostriülemaks lubasin määrata. Ärge aga arvake, et ma teid niiviisi sõnapealt usun. Mind nimetatakse Louis Õiglaseks, härra de Tréville, ja kohe saame näha…”
“Just sellepärast, et ma teie õiglustunnet usaldan, teie kõrgus, ootan ma rahulikult ja kannatlikult, mida Teie Majesteet suvatseb teha.”
“Kannatust, härra,” vastas kuningas, “ma ei lase teid kaua oodata.”
Tõepoolest, õnn pöördus ja kuna kuningas hakkas kaotama seda, mis ta enne oli võitnud, siis oli ta rõõmus, kui leidis ettekäände – antagu meile andeks kaardimängijate väljendus, mille päritolu, peame tunnistama, on meile teadmata – , et mängida Karl Suurt3. Mõne hetke möödudes kuningas tõusis ja pani taskusse tema ees laual olnud raha, millest suurem osa oli võidetud.
“La Vieuville, tulge minu asemele,” ütles kuningas, “mul on härra de Tréville’iga tähtis jutt. Ah jaa… mul oli seal kaheksakümmend luidoori: pange välja niisama palju, et kaotajad ei nuriseks. Õiglus eelkõige!”
Siis pöördus ta de Tréville’i poole, sammus temaga aknaorva juurde ja jätkas:
“Või nii, härra, teie ütlete siis, et Tema Eminentsi kaardiväelased norisid musketäridega tüli?”
“Just nii, teie kõrgus, nagu alati.”
“Kuidas see siis õieti juhtus, kõnelge. Te teate ju, kallis kapten, et kohtunik peab mõlemad pooled ära kuulama.”
“Jumal! Kõik oli nii lihtne ja loomulik. Kolm minu parimat sõdurit, keda Teie Majesteet nime järgi tunneb, kelle ustavust ta rohkem kui ühel korral on hinnanud, kes kogu hingega on andunud kohusetäitmisele, võin seda Teie Majesteedile kinnitada, ühesõnaga, kolm minu parimat sõdurit, härrad Athos, Porthos ja Aramis olid jalutamas ühe noore gaskoonlasega, keda ma neile samal hommikul olin soovitanud. Nad pidid minema Saint-Germaini, arvan ma, ja kohtumiskohaks olid nad määranud Paljasjalgsete Karmeliitide kloostri, kus neid tulid segama härrad de Jussac, Cahusac, Bicarat ja veel kaks kaardiväelast, kellel nii hulgakesi koos oli kindlasti kavatsus kuninglikku edikti rikkuda.”
“Ah või nii oli asi! Te panete mind mõtlema,” ütles kuningas, “muidugi läksid nad ise sinna võitlema.”
“Ma ei süüdista neid, teie kõrgus, aga arvaku Tema Majesteet ise, mis teevad viis relvastatud inimest nii üksildases paigas, nagu on seda karmeliitide kloostri ümbrus.”
“Jah, teil on õigus, Tréville, teil on õigus.”
”Kui nad märkasid musketäre, muutsid nad oma kavatsust, unustasid omavahelise viha ühise vihavaenu tõttu musketäride vastu. Teie Majesteedil on ju teada, et musketärid, kes on ustavad kuningale, ja ainult kuningale, on loomulikult kardinali kaardiväelaste vaenlased.”
“Ja-jaa, Tréville,” sõnas kuningas nukralt. “Uskuge mind, nii kurb on vaadata, et Prantsusmaal on kaks parteid, et kuningriigil on kaks pead. Aga ükskord see lõpeb, Tréville, ükskord see lõpeb. Te ütlete siis, et kaardiväelased norisid musketäridega tüli?”
“Ma ütlesin, et arvatavasti juhtus kõik nii, aga ma ei või selle eest pead anda, teie kõrgus. Te teate, kui raske on tõde jalule seada, kui sul pole niisugust suurepärast vaistu, mille tõttu Louis XIII Õiglaseks kutsutakse…”
“Teil on õigus, Tréville. Kuid teie musketärid ei olnud seal üksi. Nendega oli kaasas keegi poisike?”
“Jah, teie kõrgus, ja pealegi oli üks haavatud, seega kolm musketäri, neist üks haavatu, ei pannud mitte üksnes vastu viiele kõige kardetavamale kardinali kaardiväelasele, vaid lõid koguni neli meest rivist välja.”
“See oli ju võit!” hüüdis kuningas, “täielik võit!”
“Jah, teie kõrgus, niisama täielik võit kui Cé sillal.”
“Neli meest, neist üks haavatud ja üks poisike, ütlesite te?”
“Vaevalt nooruk, kes käitus antud olukorras nii suurepäraselt, et julgeksin võtta endale vabaduse teda Teie Majesteedile soovitada.”
“Kuidas on ta nimi?”
“D’Artagnan,
Väljend selle kohta, kui ei anta revašivõimalust.
