härrad, jätke ometi järele!” hüüti ümberringi.
“Härra de Tréville ootab härra d’Artagnani,” ütles teener kabineti ust avades.
Nende sõnade juures, mille lausumise vältel uks oli lahti, jäid kõik vait, ja keset üldist vaikust sammus noor gaskoonlane läbi ootetoa ning astus musketäride kapteni tööruumi, ise ennast kogu südamest õnnitledes, et tal õnnestus õigel ajal pääseda selle veidra tüli lõpu nägemisest.
III
AUDIENTS
Härra de Tréville oli sel hetkel väga halvas tujus. Siiski tervitas ta viisakalt noormeest, kes tema ees peaaegu maani kummardas. Ta vastas naeratusega tervitusele, mille bearni aktsent talle omaenda noorust ja kodukohta meenutas – kahekordne mälestus, mis paneb naeratama igasuguses vanuses inimese. Ent kohe seejärel lähenes härra de Tréville eestoale ja tegi d’Artagnani suunas käeliigutuse, otsekui paludes luba teise asja lõpetamiseks, enne kui ta noormeest kuulama asub. Härra de Tréville hüüdis kolm korda, häält järjest tõstes, nii et ta hääl kõlas kõigis varjundeis, käskivast vihaseni:
“Athos! Porthos! Aramis!”
Kaks musketäri, kellega me juba tutvusime ja kes vastasid kahele viimasele kolmest nimest, eemaldusid sedamaid meesterühmast ja läksid kabinetti, mille uks sulgus niipea, kui nad olid üle läve astunud. Nende mitte küll päris rahulik, kuid sundimatu hoiak, ühteaegu väärikas ja alandlik, vaimustasid d’Artagnani, kes pidas neid mehi pooljumalusteks ja nende pealikku kõigi välkudega relvastatud Olümpose Jupiteriks.
Kui mõlemad musketärid olid sisse astunud ja uks nende järel sulgunud, kui eestoas jätkus uuesti sumin ning kõmin, millele musketäride kabinetti kutsumine oli uut kõneainet andnud, kui lõpuks vaikiv de Tréville kulmu kortsutades kolm-neli korda pikkade sammudega kabineti ühest seinast teise kõndis, möödudes Porthosest ja Aramisest, kes seisid kangelt ja tummalt nagu paraadil, peatus ta äkki otse nende ees ja mõõtis neid tigedal pilgul pealaest jalatallani.
“Kas te teate, mis ütles mulle kuningas!” kisendas ta, “ja alles eile õhtul. Kas te teate, mu härrad?”
“Ei,” vastasid mõlemad musketärid pärast hetkelist vaikust. “Ei, härra, me ei tea.”
“Aga ma loodan, et te osutate meile seda au ja ütlete meile,” lisas Aramis üliviisakalt ja kummardas armastusväärselt.
“Ta ütles, et tulevikus kavatseb ta valida oma musketäre kardinali kaardiväelaste hulgast!”
“Härra kardinali kaardiväelaste hulgast? Aga miks?” küsis Porthos ägedalt.
“Sest ta on arusaamisele jõudnud, et haput veinilaket on vaja hea veiniga värskendada.”
Mõlemad musketärid punastasid kõrvuni. D’Artagnan ei teadnud, kuhu kaduda, ja oleks meeleldi maa alla vajunud.
“Ja-jah,” jätkas de Tréville üha enam ägestudes, “Tema Majesteedil on õigus, sest ausõna, on tõsi, et musketärid mängivad õukonnas üsna haledat rolli. Eile õhtul kuningaga malet mängides jutustas härra kardinal kaastundlikul ilmel, mis mulle sugugi ei meeldinud, et üleeile need neetud musketärid, need käratsejad – kardinal rõhutas neid sõnu eriti irooniliselt, mis mulle veel vähem meeldis – , need kiitlejad, lisas ta, vaadates mulle otsa oma tiigripilguga, olid üleeile õhtul mingis Férou tänava kõrtsis lärmanud ja tema kaardiväe patrull – mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda – oli sunnitud rahurikkujad arreteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma! Arreteerida musketäre! Teie, teie olite ju seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks, see on minu enda süü, jaa, minu süü, sest ma ise valin endale mehed. Teie, Aramis, mille kuradi pärast küsisite te minult musketärimantlit, kui preestrikuub teile palju paremini istub? Ja teie, Porthos, kas te selleks kannate kuldset mõõgarihma, et selle külge õlest mõõka riputada? Ja Athos? Ma ei näe siin Athost! Kus ta on?”
“Härra,” vastas Aramis kurvalt, “ta on haige, väga haige.”
“Haige, ütlete te, väga haige? Mis haigus tal on?”
“Härra, kardetakse, et tal on rõuged,” sõnas Porthos, soovides ka omalt poolt sõnakese jutuajamisse poetada. “See oleks väga hirmus, sest rõuged rikuksid kindlasti ta näo.”
“Rõuged! Kenasti luuletate, Porthos! Rõuged tema vanuses? Ei, seda mitte! … Kindlasti sai ta haavata, võib-olla on ta isegi tapetud. Ah! Kui ma vaid teaksin! … Neetud! Ma ei taha, et niiviisi mööda urkaid kolatakse, härrad musketärid, ei taha, et laskutakse tänavakaklustesse ja haaratakse mõõgad tänavanurkadel. Lõpuks ma ei soovi, et te ennast härra kardinali kaardiväelaste naerualuseks teeksite, nende naerualuseks, kes on tublid, rahulikud ja osavad mehed ja kes ei satu iialgi niisugusesse olukorda, et neid peaks arreteerima. Pealegi nemad ei laseks ennast arreteerida. Selles olen ma kindel. Nad pigem langevad, kui sammugi taganevad. Ennast päästa, jalga lasta, põgeneda – sellega saavad hakkama ainult kuninglikud musketärid!”
Porthos ja Aramis värisesid vihast. Nad oleksid heameelega härra de Tréville’i kägistanud, kui nad poleks südamepõhjas tundnud, et ainult suur armastus nende vastu sundis teda niiviisi kõnelema. Nad trampisid vaibal, hammustasid huuled verele ja pigistasid kõigest jõust mõõgapidet. Nagu ütlesime, kuuldi eestoas, kui kutsuti Athost, Porthost ja Aramist, kusjuures de Tréville’i hääletoonist võis aimata, et ta oli maruvihane. Kümme seinavaiba juurde kallutatud uudishimulikku pead kahvatasid vihast, sest nende vastu ust surutud kõrvad ei kaotanud kõneldust silpigi ja nende suud kordasid kapteni solvavaid sõnu kogu eestoa rahvale. Ühe hetke jooksul lõi kihama kogu maja – kabinetiuksest kuni välisukseni.
“Noh, küll on lugu! Kuninglikud musketärid lasevad ennast arreteerida härra kardinali kaardiväelastel!” jätkas de Tréville, sõnu ükshaaval hakkides ja neid otsekui pistodaga kuulajaile rinda torgates, sest südamepõhjas oli ta niisama vihane kui tema sõduridki. “Ennekuulmatu! Tema Eminentsi kuus kaardiväelast arreteerivad kuus Tema Majesteedi musketäri! Tuhat ja tuline! Ma olen otsustanud. Ma lähen otsekohe Louvre’isse; ma lahkun musketäride kapteni kohalt, palun end võtta kardinali kaardiväkke leitnandiks ja kui ta keeldub, siis – tuhat ja tuline! – hakkan ma preestriks.”
Nende sõnade peale paisus sumin väljas tormiks. Kõikjalt kuuldus vandumist ja teotusi. “Kuradid”, “saatanad” ja „sarvikud” lendlesid õhus. D’Artagnan otsis seinavaipa, mille taga varju leida, ja tundis vastupandamatut soovi laua alla pugeda.
“Kuulake siis, kapten!” hüüdis Porthos enesevalitsust kaotades. “Meid oli tõepoolest kuus kuue vastu, aga nad ründasid reeturlikult ja enne kui me jõudsime mõõgad haarata, langes kaks meist surnutena ning raskesti haavatud Athos oli sama hästi kui surnud. Te tunnete ju Athost, kapten! Kaks korda püüdis ta tõusta ja kaks korda langes ta maha. Siiski ei andnud me alla. Oh ei! Meid viidi väevõimuga kaasa. Teel õnnestus meil põgeneda. Nad arvasid, et Athos on surnud ja jätsid ta rahulikult võitlusväljale lamama, arvates, et tema kaasavedamine ei tasu vaeva. Nii oli see lugu. Kurat võtaks, kapten! Kõiki lahinguid ei saa ometi võita. Suur Pompeius kaotas Pharsalose lahingu ja kuningas François I, kes oli üsna palju väärt, nagu ma kuulnud olen, kaotas siiski Pavia lahingu.”
“Ja minul on au teile teatada, et ma ühe vastase tema enese mõõgaga surmasin,” ütles Aramis, “sest minu mõõk purunes esimesel kokkupõrkel… Tapsin või torkasin surnuks, härra, kumb teile just enam meeldib.”
“Seda ma ei teadnud,” sõnas de Tréville pisut leebemalt. “Nagu ma näen,
