rinda, ning on karta…”
Samal hetkel lükati portjäär kõrvale ja nähtavale ilmus õilis ning ilus, kuid hirmuäratavalt kahvatu nägu.
“Athos!” karjatasid mõlemad musketärid.
“Athos!” kordas härra de Tréville.
“Te kutsusite mind, härra,” ütles Athos musketäride kaptenile nõrga, kuid täiesti rahuliku häälega, “nagu mulle teatasid kaaslased, küsisite te minu järele ja ma kiirustasin, et olla teie käsutuses. Siin ma olen, härra, mida te soovite?”
Nende sõnadega astus laitmatult riietatud musketär, mõõgarihm vööl, kindlal sammul kabinetti. Südamepõhjani sellest vaprusetõendist liigutatud, tormas härra de Tréville tema juurde.
“Ma just ütlesin neile härradele,” lisas ta, “et ma keelan musketäridel asjata oma elu kaalule panna, sest vaprad mehed on kuninga juures väga hinnas ja kuningas teab, et tema musketärid on kõige vapramad mehed maailmas. Andke mulle oma käsi, Athos!”
Ära ootamata uustulnuka vastust sellele poolehoiuavaldusele, haaras härra de Tréville Athose parema käe ja surus seda kogu jõuga, märkamata, et Athos, vaatamata tugevale enesevalitsusele, valust võpatas ja veelgi kahvatumaks muutus, ehkki see näis olevat võimatu.
Kabinetiuks jäi irvakile, sest kuigi Athose haavatasaamist hoiti saladuses, oli see üldiselt teada ja tema ilmumine tekitas suurt sensatsiooni. Kapteni viimaseid sõnu võttis vastu rahulolukõmin ja kaks või kolm pead ilmus vaimustusetuhinas portjääride vahele. Kahtlemata tahtis härra de Tréville etiketireeglite rikkumise eest teravate sõnadega noomima hakata, kui ta äkki tundis Athose kätt oma peos krampi kiskuvat. Ta vaatas Athosele otsa ja nägi, et too on minestusse langemas. Athos, kes püüdis kõigest väest valu maha suruda, ei suutnud enam vastu pidada ja langes otsekui surnult parketile.
“Arsti!” kisendas härra de Tréville. “Tooge minu arst või kuninga ihuarst! Tooge parim arst, põrgu päralt! Või muidu mu vapper Athos sureb.”
Härra de Tréville’i hüüdmise peale tormasid kõik kabinetti, hakkasid haavatu ümber sagima, ja musketäride kapten ei mõelnudki enam kellegi ees ust sulgeda. Kogu see segadus oleks aga olnud asjatu, kui nõutud arst poleks olnud samas majas. Ta tungis rahvahulgast läbi ja astus teadvuse kaotanud Athose juurde. Kuna kogu see kära ja tunglemine arsti ainult segas, nõudis ta kõigepealt, et musketär kantaks kõrvaltuppa. Härra de Tréville avas otsekohe ühe ukse ja näitas teed Porthosele ja Aramisele, kes kandsid oma sõpra kätel. Selle grupi järel kõndis arst, ja arsti järel sulgus uks.
Nüüd muutus härra de Tréville’i kabinet, tavaliselt nii püha koht, ootetoa osakonnaks. Kõik vadistasid, seletasid, karjusid kõva häälega, vandusid ning kirusid ja saatsid kuradile kardinali ning tema kaardiväelasi.
Hetke pärast tulid Porthos ja Aramis tagasi, arst ja härra de Tréville olid jäänud haavatu juurde.
Lõpuks ilmus ka härra de Tréville oma kabinetti tagasi. Haavatu oli teadvusele tulnud; arst teatas, et sõpradel pole põhjust musketäri seisukorra üle rahutust tunda, tema nõrkus oli puhtal kujul verekaotusest tingitud.
Siis andis musketäride kapten käega märku ja kõik lahkusid, välja arvatud d’Artagnan, kes ei olnud unustanud, et ta tuli audientsile, ja oli tänu oma gaskoonlase visadusele paigale jäänud.
Kui kõik olid väljunud ja uks sulgunud, pööras härra de Tréville ümber ja nägi, et ta oli jäänud noormehega kahekesi. Asetleidnud sündmus oli ta mõtted kõrvale viinud. Ta küsis, mida kangekaelne külaline soovib. D’Artagnan nimetas oma nime ja härra de Tréville’ile, kellele kõik hetke jooksul meenus, oli pilt kohe selge.
“Vabandage,” lausus ta naeratades, “vabandage, kallis kaasmaalane, ma olin teid täiesti unustanud. Mis parata! Kapten on perekonnaisa, aga tal lasub palju suurem vastutus kui tavalisel perekonnaisal. Sõdurid on suured lapsed, aga kuna ma nõuan, et kuninga, eriti aga härra kardinali käske täidetaks…”
D’Artagnan ei suutnud muiet varjata. Selle naeratuse järgi otsustas härra de Tréville, et tal pole kaugeltki tegemist lolliga, ja kõneainet muutes asus ta asja juurde:
“Ma armastasin teie isa väga,” sõnas härra de Tréville. “Mida võin ma teha tema poja heaks? Ent tehkem kiiresti, ma pole oma aja peremees.”
“Härra,” lausus d’Artagnan, “ma lahkusin Tarbes’ist ja tulin siia, et paluda teilt sõpruse mälestuseks, mida te pole unustanud, musketärimantlit. Kuid pärast seda, mida ma siin kahe viimase tunni jooksul nägin, mõistan ma isegi, et see oleks ääretult suur soosing, ning kardan, et ma seda vaevalt väärin.”
“See on tõepoolest suur soosing, noormees,” vastas härra de Tréville, “aga see ei pruugi sugugi olla teile nii kättesaamatu, nagu te arvate või näite arvavat. Igatahes on olemas Tema Majesteedi otsus niisuguseks puhuks ja ma pean teile kahetsusega teatama, et kedagi ei võeta enne musketäriks, kui ta on osa võtnud mõnest lahingust, sooritanud mõne hiilgava kangelasteo või teeninud kaks aastat mõnes veidi tagasihoidlikumas väeosas, kui seda on meie oma.”
D’Artagnan kummardas sõnatult. Ta soov musketärimantlit selga tõmmata kasvas veelgi nüüd, kus ta teadis, kui raske oli seda saavutada.
“Ent,” jätkas härra de Tréville, puurides kaasmaalast nii terava pilguga, nagu oleks ta tahtnud tema salajasemaid mõtteid lugeda, “lugupidamisest oma vana sõbra, teie isa vastu, tahan ma teie heaks midagi teha, noormees. Bearni noorukid ei ole tavaliselt rikkad ja ma ei usu, et olukord oleks palju muutunud sellest ajast saadik, kui mina kodukohast lahkusin. Ma arvan, et seda raha, mis te kaasa võtsite, ei ole liiga palju.”
D’Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.
“Hästi, hästi, noormees,” rahustas teda härra de Tréville, “ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre’it ära ostma.”
D’Artagnan ajas end veel rohkem sirgu. Tänu hobusemüügile oli temal oma karjääri algul neli eküüd rohkem, kui oli olnud härra de Tréville’il.
“Kui suur teie rahasumma ka ei oleks, aga te peate selle alles hoidma,” jätkas härra de Tréville. “Pealegi peate te end täiendama aadlikule vajalikes oskustes. Veel täna kirjutan ma Kuningliku Akadeemia direktorile ja alates homsest võtab ta teid vastu ilma igasuguse maksuta. Ärge keelduge sellest väikesest sõbralikkuse avaldusest. Akadeemiasse vastuvõttu on mõnikord asjata taotlenud meie maa kõige rikkamad ja tähtsamad aadlikud. Te õpite seal ratsutamist, vehklemist ja tantsimist. Te omandate seal häid teadmisi ja tulete siis aeg-ajalt mind vaatama ja räägite, kuidas olete edasi jõudnud, ja ma püüan siis teie heaks midagi teha.”
Kuigi d’Artagnan ei tundnud õukonnakombeid, mõistis ta ometi, et vastuvõtt oli jahe.
“Ah, mu härra,” ohkas d’Artagnan, “ma näen, kui hädasti oleks mul nüüd vaja seda soovituskirja, mille mu isa teie jaoks kaasa andis.”
“Tõepoolest, ma imestan,” vastas härra de Tréville, “et te võtsite ette nii pika teekonna ilma selle hädavajaliku reisirahata, mis on meile, bearnlastele, nii tarvilik.”
“Mul oli see olemas, härra, ja jumala eest, see oli täiesti korralik kiri,” hüüdis d’Artagnan, “aga see varastati mult alatult ära.”
Ta jutustas
