nur’ile, Harisele ja Farah’le, ja minu isale, kes oleks uhkust tundnud Taamal, kaugemal pahateost ja heateost, asub põld. Me kohtume seal.
ÜKS
Sügis 1952
Niisiis. Te tahate lugu kuulda ja ma räägin teile ühe. Aga ainult ühe. Nii et ärge kumbki minult rohkem küsige. On hilja ja, Pari, sinul ja minul seisab pikk rännakupäev ees. Sa pead täna korralikult magama. Ja sina ka, Abdullah. Ma loodan sinule, poiss, sel ajal kui mina ja su õde ära oleme. Sinu ema loodab ka. Niisiis. Üks lugu. Kuulake, teie mõlemad, kuulake tähelepanelikult. Ja ärge vahele segage.
Kunagi ammu, ajal, mil div’id ja džinnid ja hiiglased mööda maad ringi rändasid, elas üks talumees, kelle nimi oli Baba Ayub. Ta elas oma perekonnaga Maidan Sabzi nimelises külakeses. Kuna tal oli suur pere toita, võttis tema päevad enda alla ränk töö. Iga päev rassis ta koidikust päikeseloojanguni, kündes põldu, kaevates maad ja hoolitsedes oma kasinate pistaatsiapuude eest. Teda võis alati põllul küürutamas näha, selg kõver nagu vikat, mida ta terve päev viibutas. Tema käed olid alati mõhnalised ja veritsesid sageli ning igal õhtul vajus ta unne kohe, kui põsk patja puudutas.
Peab ütlema, et selles mõttes ei olnud ta ainuke. Maidan sabzis oli kõikide inimeste elu raske. Põhja pool, orgudes, oli teisi, õnnelikumaid külasid, kus kasvasid viljapuud ja lilled, kus oli mõnus õhk ning ojades voolas külm, selge vesi. Aga Maidan Sabz oli hüljatud paik ega meenutanud vähimalgi määral kujutluspilti, mille selle nimi, Roheline Põld, vaimusilma ette tõi. See asus tasasel tolmusel lauskmaal, mida ümbritses sakiline mäeahelik. Tuul oli kuum ja puhus tolmu silma. Vee leidmine oli igapäevane võitlus, sest küla kaevudes, isegi sügavates, oli veetase sageli madal. Jah, oli üks jõgi, aga külaelanikud pidid selleni jõudmiseks pool päeva kõndima, ja isegi siis oli selle vesi aastaringselt mudane. Nüüd, pärast kümmet põua-aastat, oli ka jõe veetase madal. Ütleme nii, et Maidan Sabzi inimesed nägid kaks korda rohkem vaeva, et pooltki nii hästi elada kui teised.
Kuid Baba Ayub pidas end siiski õnnelikuks, sest tal oli perekond, keda ta kõige kallimaks pidas. Ta armastas oma naist ega tõstnud tema vastu kunagi häält, rääkimata siis käest. Ta hindas naise nõuandeid ja tundis tema seltsist siirast rõõmu. Mis puutus lastesse, siis oli teda õnnistatud nii mitme lapsega, kui käel on sõrmi, kolme poja ja kahe tütrega, keda kõiki ta väga armastas. Tema tütred olid kohusetundlikud, lahked, hea iseloomu ja mainega. Poegadele oli ta juba õpetanud ausust, julgust, sõprust ja nurisemata töörügamist. Nad kuuletusid talle, nagu head pojad peavad kuuletuma, ning aitasid isa saagikoristamisel.
Kuigi Baba Ayub armastas kõiki oma lapsi, tundis ta salamahti erilist kiindumust oma noorima, Qaisi vastu, kes oli kolmeaastane. Qais oli väike, tumesiniste silmadega poiss. Ta võlus kõiki, kes temaga kohtusid, oma põrguliku naeruga. Ta oli ka üks sellistest poistest, kes pulbitses niivõrd energiast, et ta tõmbas teised energiast tühjaks. Kui ta kõndima õppis, tundis ta sellest nii suurt rõõmu, et kõndis kogu päeva, ärkvel olles, ning siis, muret tekitavalt, isegi öösel magades. Ta kõndis unes perekonna savionnist välja ja uitas kuupaistel pimedusse. Loomulikult tema vanemad muretsesid. Mis siis, kui ta kukub kaevu või eksib ära või, mis kõige hullem, kui teda ründab mõni öösiti tasandikul ringi luusivatest elukatest? Nad proovisid igasuguseid abinõusid, kuid miski ei mõjunud. Lõpuks leidis Baba Ayub lihtsa lahenduse, mida parimad lahendused sageli on: ta võttis ühe kitse kaelast kellukese ja riputas selle hoopis Qaisi kaela. Nii pidi kelluke kellegi üles äratama, kui Qais peaks öösel üles ärkama. Uneskõndimine lakkas mõne aja möödudes, aga Qais oli kellukesse kiindunud ja keeldus sellest lahkumast. Ja nii, kuigi selle esialgne otstarve oli muutunud, jäi kelluke nööri otsas poisile kaela. Kui Baba Ayub pärast pikka päevatööd koju tuli, jooksis Qais majast välja, surus pea isa kõhu vastu, kelluke iga pisikese sammu juures helisemas. Baba Ayub tõstis ta õhku ja viis tuppa, Qais jälgis väga tähelepanelikult, kuidas isa käsi pesi, ning istus õhtusöögi ajal Baba Ayubi kõrval. Pärast söömist rüüpas Baba Ayub oma teed, jälgis perekonda ja kujutas ette päeva, kui kõik tema lapsed on abielus ja neil on oma lapsed, ja tema on veel võimsama suguvõsa uhke patriarh.
Kahjuks, Abdullah ja Pari, tuli Baba Ayubi õnnele lõpp.
Ühel päeval juhtus nii, et Maidan Sabzi tuli div. kui too mägede poolt külale lähenes, värises maa tema sammude all. Külaelanikud lasid labidatel, kõblastel ja kirvestel käest langeda ning jooksid laiali. Nad keerasid kodus uksed lukku ja kössitasid külg külje kõrval majas. Kui div’i sammude kurdistavad helid lakkasid, läks taevas Maidan Sabzi kohal tema varjust tumedaks. Räägiti, et tema peast tulid välja keerdsarved ning tema õlgu ja võimsat saba kattis kare must karv. Räägiti, et tema silmad särasid punaselt. Mitte keegi ei teadnud kindlalt, kas mõistate, vähemalt mitte ükski elav hing: div sõi kohapeal ära kõik, kes julgesid kas või ühteainsat pilku talle heita. Seda teades hoidsid külaelanikud pilgud targalt maas.
Kõik külas teadsid, miks div oli tulnud. Nad olid kuulnud lugusid tema külaskäikudest teistesse küladesse ning võisid vaid imestada, kuidas Maidan Sabzil oli nii kaua õnnestunud tema tähelepanust pääseda. Võib-olla, selgitasid nad, oli vaene, kasin elu, mida Maidan Sabzis elati, külaelanikele kasuks tulnud, sest nende lapsed ei olnud nii hästi toidetud ja nende luudel ei olnud nii palju liha. Kuid nende õnn oli lõpuks otsa saanud.
Maidan sabz värises ja hoidis hinge kinni. Perekonnad palvetasid, et div nende kodust mööduks, sest nad teadsid, et kui div nende katusele koputab, peavad nad talle ühe lapse andma. Siis viskab div lapse kotti, heidab koti üle õla ja läheb tuldud teed mööda tagasi. Mitte keegi ei näe vaest last enam kunagi. Ja kui perekond keeldub, võtab div kõik nende lapsed kaasa.
Kuhu siis div lapsed viis? Oma kindlusesse, mis seisis järsu mäe tipus. Div’i kindlus asus Maidan Sabzist väga kaugel. Ületama pidi mitu orgu, kõrbet ja kaks mäeahelikku, enne kui selleni jõuti. Ja milline täie mõistuse juures olev inimene teeks seda, kui teda ootas ees vaid surm? Räägiti, et kindlus on täis vangikoopaid, mille seintel ripuvad lihunikukirved. Lagedest kõlguvad alla lihakonksud. Räägiti, et seal olid hiigelsuured lihavardad ja tulekolded. Räägiti, et kui sissetungija tabati, sai div üle vastumeelsusest täiskasvanute liha suhtes.
Ilmselt te teate, millisel katusel div’i kardetud koputus kõlas. Seda kuuldes pääses Baba Ayubi huultelt valla piinarikas hüüe ja tema naine minestas jalapealt. Lapsed nutsid õudusest ja ka kurbusest, sest nad teadsid, et nüüd oli kindel, et nad pidid kellegi endi seast kaotama. Perekonnal oli järgmise koidikuni aega, et ohverdus teha.
Mida ma oskan teile öelda ahastuse kohta, mida Baba Ayub ja tema naine tol õhtul tundsid? mitte ükski vanem ei peaks sellist valikut tegema. Laste kuuldekaugusest väljas, arutasid Baba Ayub ja tema naine, mida nad tegema peaksid. Nad rääkisid ja nutsid ja rääkisid ja nutsid. Nad kaalusid asja kogu öö, ning kui koidik lähenema hakkas, oli neil otsus veel langetamata – mida div ehk tahtiski, sest nende otsustusvõimetus annaks talle loa ühe lapse asemel viis kaasa võtta. Lõpuks korjas Baba Ayub maja kõrvalt viis täpselt ühesuguse suuruse ja kujuga kivi. Igale kivile kirjutas ta ühe lapse nime, ning kui see oli tehtud, viskas ta kivid kotiriidest märssi. Kui ta märsi naisele ulatas, põrkas too eemale, nagu seal oleks mürgine madu sees olnud.
„Ma ei suuda seda teha,“ ütles naine abikaasale ja raputas pead. „Mina ei saa olla see, kes valib. Ma ei suudaks seda teha.“
„Mina ka mitte,“ hakkas Baba Ayub ütlema, kuid ta nägi aknast, et päike hakkab iga hetk üle idapoolsete mägede piiluma. Aega nappis. Ta vaatas õnnetult oma viie lapse poole. Käe päästmiseks pidi sõrme maha lõikama. Ta pani silmad kinni ja võttis kotist kivi.
Ilmselt te teate
