nirki, kellest üks hammustas teist kõrist, aga jooksis ise seejärel metsa ning tuli sealt tagasi lehega, mille ta haavale pani. Seepeale hüppas teine nirk tervena üles. Sigmundr läks majast välja ja nägi, et tema poole lendas kaaren, leht kaasas, ja andis selle talle. Sigmundr tõmbas lehega üle Sinfjötli haava ja poiss hüppas tervena püsti, otsekui poleks ta kunagi haavatud olnudki.
Seejärel läksid nad koopasse ja ootasid seal, kuni võisid jälle hundihamedest välja tulla. Siis võtsid nad nahad ja põletasid need lõkkes ära, et neist enam kellelegi halba ei sünniks.
Needuse all olles olid nad kuningas Siggeiri riigis suuri tegusid teinud. Ja selleks ajaks, kui Sinfjötli oli täiskasvanuks saanud, näis Sigmundile, et ta oli teda juba küllalt proovile pannud. Ei läinud enam kaua aega, kuni Sigmundile tuli tahtmine oma isa surma eest kätte maksta, kui ta seda suudab.
Ühel päeval asusid nad koopast teele ja jõudsid hilja õhtul kuningas Siggeiri linnuse juurde. Nad läksid eeskotta, kus seisid mõned õlleaamid, ja peitsid end sinna. Kuninganna sai teada, kus nad on, ja tahtis nendega rääkida. Kohtudes leppisid nad kokku, et maksavad öö saabudes oma isa eest kätte.
Signýl ja kuningal oli kaks väikest last, kes mängisid põrandal kuldvõrudega, mida nad veeretasid mööda saalipõrandat ringi ja jooksid ise järele. Üks kuldvõru veeres saalist välja eeskotta, kus Sinfjötli ja Sigmundr end peitsid. Poiss jooksis võrule järele, et seda kätte saada, kuid nägi, et seal istuvad kaks suurt ja hirmuäratavat meest, peas kogu nägu katvad kiivrid ja seljas läikivad turvised. Poiss jooksis tagasi saali oma isa juurde ja rääkis talle, mida ta näinud oli. Siis hakkas kuningas kahtlustama, et teda tahetakse reeta.
Signý kuulis nende juttu pealt. Ta tõusis püsti, võttis lapsed ja läks nendega välja eeskotta Sigmundi ja Sinfjötli juurde. Nad peaksid teadma, ütles Signý neile, et lapsed olid nad välja andnud – „ja minu nõu on selline, et tapke nad ära!“
Sigmundr ütles: „Mina su lapsi tappa ei taha, kuigi nad mu välja andsid.“ Aga Sinfjötli ei kõhelnud, vaid tõmbas mõõga ja tappis mõlemad lapsed ära ning heitis nende surnukehad saali kuningas Siggeiri jalge ette. Kuningas hüppas püsti ja kutsus oma kaaskonna, et need mehed kinni võetaks, kes õhtul end eeskojas olid peitnud. Nüüd tormasid Siggeiri mehed eeskotta ja tahtsid neid kinni võtta, aga Sigmundr ja Sinfjötli kaitsesid end nii hästi ja vapralt, et nende lähedale sattuda tundus igaühele kõige hullema saatusena. Aga lõpuks jäid nad siiski ülekaalule alla; nad saadi kätte ja seoti kohe köitega kinni ning pandi siis ahelatesse. Nendes istusid nad kogu öö.
Nüüd mõtles kuningas pikalt selle üle, millist surma nad mõista, et nad kannataksid nii kaua kui võimalik. Kui hommik kätte jõudis, laskis kuningas teha kividest ja mätastest suure hauakääpa. Kui see oli valmis, laskis ta panna kääpa keskele püsti suure lameda kivi, nii et selle üks serv jäi üles- ja teine allapoole. Kivi oli nii suur, et ulatus kääpasisese koopa ühest seinast teiseni ja sellest polnud võimalik kuidagi mööda pääseda. Siis käskis ta Sigmundi ja Sinfjötli panna kääpasse, teine teisele poole kivi. Selline karistus tundus talle kõige julmemana – et nad ei saaks koos olla, aga siiski teineteist kuuleksid.
Kui kääbast parasjagu mätastega kinni kaeti, tuli sinna Signý, õlekubu kaasas. Ta viskas selle koopasse Sinfjötlile ning palus orjadel kuninga eest varjata, et ta oli seda teinud. Nood andsid oma lubaduse ja siis hauakoobas suleti.
Kui öö kätte jõudis, ütles Sinfjötli Sigmundile: „Ma ei arva, et meil siin mõnda aega toidust puudust tuleks, sest kuninganna on visanud siia tüki sealiha, mis on õlgedega kinni seotud.“ Aga siis katsus ta liha uuesti ja leidis, et selle sisse oli pistetud Sigmundi mõõk: kuigi kääpas oli pime, tundis ta selle pideme järgi ära. Ta rääkis sellest Sigmundile ja nad mõlemad rõõmustasid selle üle väga. Siis torkas Sinfjötli mõõgaotsa üles kivi ääre vahele ja tõmbas nii tugevasti, et mõõk lõikas kivist läbi. Sigmundr võttis mõõgaterast teiselt poolt kinni ning nad saagisid sellega kivi endi vahel, ega jätnud enne, kui olid selle pooleks lõiganud – nagu luuletuses on öeldud:
Raiusid kivi
koletu jõuga
Sigmundi mõõk
ja Sinfjötli ka.
Kui nad mõlemad olid kääpa sees vabalt omavahel kokku saanud, lõikasid nad ka kivist ja rauast20 läbi ja pääsesid lõpuks kääpast välja. Siis läksid nad tagasi linnuse juurde, kus kõik mehed alles magasid. Nad kandsid seinte äärde puid ja süütasid need põlema. Nood, kes seal sees olid, ärkasid suitsu peale üles, nagu ka selle tõttu, et katus nende pea kohal leegitses. Kuningas küsis, kes oli tule süüdanud.
„Need oleme meie Sinfjötliga, minu õepojaga,“ ütles Sigmundr, „ja me tahame sulle teada anda, et mitte kõik Völsungid pole surnud!“ Siis ütles Sigmundr oma õele, et too tuleks majast välja ja võtaks auga vastu tasu oma kannatuste eest.
Signý vastas: „Olgu sulle nüüd teada, kui hästi ma olen meeles pidanud kuningas Völsungi tapmist Siggeiri poolt. Ma lasksin tappa minu ja tema lapsed, kes näisid mulle kõlbmatutena meie isa eest kätte maksma. See olin mina, kes käis nõia kujul sinu juures metsas ja Sinfjötli on meie poeg. Sellepärast ongi ta nii vägev, et ta on ühekorraga kuningas Völsungi pojapoeg ja tütrepoeg. Nüüd olen ma teinud kõik selleks, et kuningas Siggeirr oma otsa leiaks. Ja kuna ma olen selle kättemaksu nimel nii palju koledusi korda saatnud, siis ei või ma enam kauem elada. Nüüd suren ma meelsasti koos kuningas Siggeiriga, ehkki ma tema naiseks sain vastumeeli.“
Siis suudles ta oma venda Sigmundi ja Sinfjötlit, jättis nendega hüvasti ning läks tagasi leekidesse. Seal ta suri koos kuningas Siggeiri ja kogu tema kaaskonnaga.
Isa ja poeg aga kogusid endale mehi ja laevu. Sigmundr purjetas siis tagasi oma pärusmaadele ja ajas maalt välja kuninga, kes oli seal pärast kuningas Völsungit võimu võtnud. Sigmundist sai nüüd kuulus ja vägev kuningas, kes oli tuntud nii tarkuse kui ka vapruse poolest. Ta võttis endale naise, kelle nimi oli Borghildr. Neil oli kaks poega, kellest ühe nimi oli Helgi ja teise nimi Hámundr.
Helgi sünni juurde tulid nornid21 ja ennustasid talle, et ta saab kuulsamaks kõigist teistest kuningatest. Sigmundr oli siis parasjagu lahingust tulnud ja läks lauguga22 oma pojale vastu. Ta andis talle nimeks Helgi ja nimekingituseks Hringstaðiri, Sólfjölli23 ja mõõga, ning soovis, et poisist saaks auväärt mees, kes läheks oma loomult teistesse Völsungitesse. Helgist kasvas suuremeelne ja kõigist kõrgesti hinnatud mees, kes oli enamasti oma saavutustelt teistest üle.
Räägitakse, et ta läks sõjakäigule juba siis, kui oli alles viisteist aastat vana. Helgi oli maleva kuningas, aga Sinfjötli võeti temaga kaasa. Nii juhtisid nad sõjaväge üheskoos.
9. Helgi võtab Sigrúni naiseks
Räägitakse, et Helgi sattus sõjakäigul kokku kuningaga, kelle nimi oli Hundingr. Too oli vägev kuningas, kellel oli suur vägi ja kes valitses paljude maade üle. Nende vahel algas lahing ja Helgi ründas nii ägedalt, et saigi lõpuks võidu ning kuningas Hundingr langes koos paljudega oma sõjaväest. Arvati, et Helgi võitis sellega palju kuulsust ja au juurde, saades jagu nii vägevast kuningast.
Hundingi pojad kutsusid Helgi vastu kokku väe, et oma isa eest kätte maksta. Nad pidasid maha kõva lahingu, aga Helgi murdis vendade väe esiridadest läbi ja liikus kuningas Hundingi poegade lipu poole ning tappis seal Hundingi pojad Álfi ja Eyjólfi, Hervarði ja Hagbarði24 ja sai vägeva võidu.
Kui
Võimalik, et tegu on veaga ja „rauast“ asemel peaks tekstis olema „mätastest“.
Nornid olid vanapõhja mütoloogias üleloomulikud naisolendid, kes valitsesid inimeste saatust ja võisid lapse sünni juures viibides ennustada tema tulevast elukäiku.
Lauk („laukr“) oli vanapõhja kultuuris maagiline taim, mis kaitses vigastuste eest ja tõi võidu lahingus.
Tundmatud kohanimed.
Hagbarði (üks Odini nimedest) asemel peaks olema ilmselt Hávardr, nagu ka Helgist rääkivates „Vanema Edda“ lauludes.
