tunnetatavad. See tähendab, nad on teadlikud ideed, kuid pole ideede tunnetamiseks mingit mõistust või Mina, mis oleks hoopis muud kui tunnetatavad ideed või lisaks nendele. Seepärast minu maailm, niivõrd kui on või võib olla tema tunnetamist, laguneb tunnetatavate ideede järgnevuseks, mis pole millegi ideed ja mida vaid viisakuse pärast nimetatakse “minu omadeks”.
Solipsism. Seda subjektiivse idealismi ehk mentalismi teooria loogilist edasiarendust tavaliselt tuntakse solipsismina. Solipsismi võib kirjeldada kui vaadet, mille järgi seepärast, et kogu meie tunnetus koosneb meie oma mentaalsete olekute tunnetusest, ei saa tunnetada eksisteerivat midagi, mis on muud kui meie mentaalsed olekud. Nüüd aga pole alust väita miski taolise olemasolu, mida ei saa tunnetada. Seepärast minu vaimsed olekud moodustavad universumi, kui tahes palju ma teaksingi vastupidist. Kas on veel olemas midagi lisaks neile, pole ma suuteline ütlema, sest olles täielikult suletud iseenese ideede ringi, igaveseks vangistatud oma kogemuse vanglasse, ma ei suuda tungida läbi ta seintest.
Pole põhjust, nii palju kui ma tean, mõtelda, et see lõpptulemus oleks õige. Siiski on seda äärmiselt raske kummutada, nii raske, et paljud arvavad selle olevat loogiliselt kummutamatu.12 See on aga siiski selle arengujoone perfektselt loogiline lõpptulemus, mis algab Locke’iga, kes kasutab meie poolt asjades tajutud omaduste näivat suhtumuslikkust tajuja mõistusega alusena õigustamaks deduktsiooni, et see, mida tajub tajuja, on kuidagiviisi tema mõistuse sees. Tähendab siis, kui meil tuleb katsetada lahti saada solipsismist, peame just sellele deduktsioonile keskendama oma tähelepanu. Filosoofide mõnede katsetuste üldjooned antakse järgnevas päätükis.
Moodsa füüsika relevantsus. Peab toime tulema veel ühe punktiga, enne kui saame lõpetada selle. Mul on olnud juhust eelnenud argumentide mitmel arendusastmel kasutada teaduslikust tajumismehhanismi kirjeldusest saadud kaalutlusi. Fakt, et peab mööduma teatav ajavahemik, enne kui valguskiired, mis tulevad mingilt esemelt, jõuavad minu silma võrkkestani, mõistutab näiteks, et see, mida me näeme, ei saa reaalselt olla see ese, sest ta võib olla lakanud eksisteerimast selle aja jooksul. Omakorda see fakt, et ma olen vaid teadlik stiimulitest, mille on vastu võtnud mu meeleorganid pärast teatavaid sündmusi mu närvisüsteemis ja pääajus, mõistutades niiöelda, et just need sündmused mu ajus on põhjustanud mu teadlikuks saamise, on viinud mõned mõtlejad lõppotsustusele, et niivõrd, kui asi puutub minu välismaailma tunnetamist, olen ma täiesti suletud, mitte oma ideede, vaid omaenese närvi- ja ajureaktsioonide ringi. Need kaalutlused kindlasti kalduvad tugevdama kahtlusi, mida idealistid on avaldanud “tervemõistusliku” tajumisteooria paikapidavuse kohta, ja just sel põhjusel toodigi uued kaalutlused esile. Liiatigi, on ilmne, et kui midagi, mis isegi kaugelt sarnaneb füüsiku praegusele seletusele maailmast, on tõsi, siis peab maailm, nii nagu ta reaalselt on, olema väga erinev sellest, mida tavalises kogemuses usume end tajuvat. Füüsika lahutab materiaalsed objektid aatomite ja elektronide seadetesse, milledel puudub suurem hulk omadustest, mida usume ennast tajuvat objektides. Päämised mateeria koostisosad pole füüsiku meelest ei värvilised, helilised, kõvad ega magusad. Neil puudub kude, kuju – kõige moodsama vaate järgi isegi täpne koht ruumis.13 Siiski, kui on tõsi, et värvitud, maitsetud, koetud aatomid moodustavad välisesemete reaalsuse, oleme sunnitud küsima, kust pärinevad siis värvid, maitsed, kõvadused ja muud omadused, mida kogeme. Raske on vastu vaielda lõppotsustusele, et neid hangib meile meie oma teadvus. “Tervemõistusliku” maailma hävitamise läbi kaldub füüsika nõnda siis toetama idealistlikke lõppotsustusi.14
Siiski ei mängi füüsika mingit osa subjektiivses idealismis. Ükskõik, kas need kaalutlused, mis tulenevad moodsast füüsikast, õigustavalt või õigustamatult võivad taluda idealistlikku konstruktsiooni, mida mõned teadlased neile asetavad, ilmne on siiski, et neid ei saa kutsuda abiks subjektiivse idealismi pooldajad. Need kas on või pole argumendid füsioloogilise solipsismi kasuks, s.o. selle vaate kasuks, et maailma, mida tunnetame, piiravad meie oma kehades toimuvad sündmused ja et tunnetus nendega piirdub. Aga neist ei tulene midagi psühholoogilise solipsismi kasuks, s.o. vaate kasuks, et maailm, mida tunnetame, on piiratud ja piirdub sündmustega, mis toimuvad meie oma teadvuses.
Ja nad ei või seda järgmistel põhjustel: kui subjektiivne idealism on tõsi, pole olemas materiaalseid asju maailmas, või, kui on olemas selliseid asju, siis neid pole võimalik tunnetada. Kuid objektid on materiaalsed asjad; seda on valguse kiired, atmosfääri lained, meeleorganid, närvid, närvide sõnumikud, ajud ja elusrakud. Seepärast, kui subjektiivne idealism on tõsi, siis need asjad oleksid vaid ideed füüsiku mõistuses. Tähendab, kui neid võtta füüsiliste asjadena, siis on nad illusioonid. Ent teadus peab neid asju kindlasti niihästi reaalseiks kui ka füüsilisteks ja võttes neid reaalseina ning füüsilistena ja kasutades neid hammasratasteks väga keerukas tajumismehhanismis, mida kirjeldavad füüsika ja füsioloogia, jõuab teadus neile lõpptulemusile, mida oleme juba vaadelnud.
Seega, ehkki tegelikult võib olla nii, et me tunnetame ainult sündmusi, mis toimuvad meie kehas ja pääajus (ehkki pole selge, kuidas me siis võime – kui me tõesti võime – ka tunnetada valguskiiri, aatomeid, elektrone ja teisi füüsiku maailma elanikke, mille abil on ehitatud üles lõppotsustus, et me tunnetame ainult kehas ja ajus toimuvaid sündmusi), me ei saa abiks võtta seda lõppotsustust ega selle põhjendeid subjektiivse idealismi toetamiseks. Liiatigi, meie ei tohi, kui tahame argumentida idealismi kasuks, alata seega, et võtame reaalseks füüsilise närvi- ja ajumehhanismi, mida eeldavad füüsika ning füsioloogia, mis aga (kui aktsepteerime subjektiivse idealismi lõppotsustused) pole füüsiline. Sel punktil on teatav tähtsus kaasajal, sest mõned teadlased väidavad praegu, et moodsa füüsika uuringud toetavad idealismi lõppotsustusi.15 Hetk järelemõtlemist näitab, et kui seega mõeldakse subjektiivset idealismi, on see nõudlus aluseta. Ta on tõesti mõttetu. Sest kui subjektiivsel idealismil on õigus selles, mida ta väidab, ei koosne füüsiku maailm mitte vähem kui need meetodidki, millede varal ta seda uurib, ideedest ta mõistuses. Aga kui asi on nii, siis ei saa kuidagi olla õige ükski lõppotsustus, millele ta jõuab oletades, et mateeria on reaalne. Teiste sõnadega, kui iga asi on idee kellegi mõistuses, siis on ka füüsika maailm idee kellegi mõistuses. See pole füüsika lõppotsustus, vaid üks idealismi postulaat. Kas see postulaat on õige? Peamegi nüüd pöörduma selle küsimuse juurde.
Filosoofe Locke’i, Berkeleyt ja Hume’i tuleks lugeda selles päätükis käidud argumentimissuuna avardamiseks. Olulisemad raamatud on:
LOCKE. Essay Concerning Human Understanding.
BERKELEY. A Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge.
Three Dialogues between Hylas and Philonous.
HUME. A Treatise of Human Nature.
Berkeley ja Hume on saadaval Everyman Edition’i köiteis. Igal köitel on A. D. Lindsay sissejuhatus. Kõik need kolm filosoofi on võrdlemisi kerged lugeda. Parim kommentaar on C. R. Morrise “Locke, Berkeley and Hume”.
*III. MIDA ME TUNNETAME VÄLISMAAILMAST?
3. Realismi vastus
Sissejuhatavat: Realismi ürgus. Seisukoht, millele jõuti viimase päätüki lõpus, pole see, millel seisaksid praegu paljud filosoofid. Põhjused selle hülgamiseks jagunevad kaheks üsna erinevaks kategooriaks. Esiteks, on palju filosoofe, kes, pidades tõeks, et mis iganes eksisteerib, peab olema kas mõistus või mõte või vähemalt sama laadi kui mõistus ja mõte, siiski eitavad, et eksisteerida tähendab olla idee või mõte üksikisiku ajus. Kant näiteks esitas argumente näitamaks, et mis iganes võib olla tunnetatav, sisaldab mõningaid mentaalseid elemente, kuid need elemendid on üldised ja omased kõigile inimmõistustele ja mitte teatavad üksikud sündmused teatavais üksikuis
Isegi kui seda ei saa kummutada, seda kindlasti ei saa tõestada. Vaata selle kohta argumenti ptk. III, lk. 58–61.
Vt. ptk. XII, lk. 273–277 ja lk. 280–281 selle vaatekoha edasiarendust.
Vt. ptk. XII, lk. 273–277 ja lk. 280–281 selle vaatekoha edasiarendust.
Vt. ptk. XI, kirjeldus moodsa füüsika filosoofilistest tulemustest.
