rel="nofollow" href="#n16" type="note">16 Neid tuntakse harilikult objektiivse idealismina, et eraldada neid Berkeley subjektiivsest idealismist, mis, nagu nägime, peab tõeks, et väljenduse “füüsiline asi eksisteerib” tähendus on, et teatavad ideed esinevad teatava üksikisiku ehk “subjekti” mõistuses või on sellest sõltuvad. Niivõrd kui filosoofid on järginud seda, mida tuntakse idealistliku traditsioonina – ja enamik filosoofe Kantist saadik on pidanud tõeks idealismi paljudest vormidest ühte või teist – nad on siiski pigem omaks võtnud Kanti või Hegeli objektiivse idealismi kui Berkeley subjektiivse idealismi.
XIX sajandil domineeris Hegeli filosoofia. XX sajandi algaastail aga võis näha reaktsiooni kogu idealistliku mõtteviisi vastu. See reaktsioon algas Inglismaal prof. G. E. Moore’i kuulsa, esmakordselt 1903. aastal ilmunud artikli “The Refutation of Idealism” avaldamist, milles ta tõi esile teatavad eksitused argumentides, mida Berkeley esitas toetamaks lõppotsustust, et “olla” on sama, mis “olla tajutud”, teisisõnu, “olemine” ja “tajutud olemine” on sünonüümsed terminid. Moore’i esimesele tööle järgnes rida teisi, milles kogu tajumise probleem võeti teravale kriitilisele analüüsimisele, mille tulemused äärmiselt raskendasid püsida sellel idealistlikul seisukohal, et see, mida tajutakse, on tingimata sõltuv oma olemises kellegi mõistusest. Prof. Moore’i vaated leidsid rea pooldajaid küll Inglismaal, küll Ühendriikides, tulemusega, et tekkis midagi, mis mõnd aega figureeris filosoofilise mõtlemise kindla koolkonnana – moodsa realismi koolkond. Inglise realistide keskel on väljapaistvaiks prof. G. E. Moore, Bertrand Russell,17 prof. C. D. Broad ja prof. John Laird. Ameerika professoreist peetakse Holti, Montague’d ja Perryt, kes töötasid koos ühise filosoofilise töö kallal, mis on tuntud nime all “The New Realism” (esimest korda avaldatud 1912. a.), realistide vaadete juhtivaiks esindajaiks.
Realismi vormid. Teatavat aega säilitasid moodsad realistid rahuldava üksmeelsuse tähtsate filosoofiliste probleemide suhtes. Näiteks nad kõik nõustusid, et see, mida otseselt tunnetatakse meeltekogemuse kaudu, pole üheski mõttes sõltuv tunnetaja mõistusest. See tähendab, nad kõik ühtusid idealismi hüljates. Aga kui tuli koondada tähelepanu sellele probleemile, mida täpselt tuntakse tajumises, hakati laialt arutama küsimust, kas (ehkki tunnetatava omadused olid mõistusest sõltumatud) nad siiski ei võiks sõltuda tajuja kehast, eriti ta ajust, närvidest ja meeleorganeist. Selle küsimuse tekkimisega hakkavad ilmsiks tulema tähtsad erinevused realismi teoorias. Mõned, keda võiksime sobivalt nimetada “tervemõistuslikeks” realistideks, väitsid, et see, mida tajuti, oli füüsiline objekt, isegi kui seda objekti nähti vaid osaliselt ja mõnel juhul petlikult. Teised asusid seisukohal, et mida tajuti, polnud üldse füüsiline objekt, vaid see, mida nad nimetasid sensumiks ehk meelteandmeks.18 Sensumil ehk meelteandmel oli ilmselt tähtis suhe füüsilise objektiga, aga osutus väga raskeks öelda, mis suhe see oli. Liiatigi peeti meelteandmeid tavaliselt mõne nende omaduse suhtes sõltuvaks tajuja ajust või meelteorganeist. Need lahkarvamused on nüüd läinud nii kaugele, et on väga kahtlane, kas realismi koolkond – kui väljend “koolkond” on tõlgendatud ta tavalises tähenduses, s.o. teatav arv iseseisvaid mõtlejaid, kes siiski ühiselt peavad tõeks kogumikku tähtsaid ja distinktseid lõppotsustusi – õigupoolest eksisteerib üldse enam. Samuti kahjuks hoolimata eelarvamuslikust kalduvusest soosida “tervemõistust”, millele tugines nende protest mõningate idealistlike teooriate näivate ekstravagantsuste vastu, ei saa öelda, et realistidel oleks õnnestunud säilitada mingit vaadet välismaailmast, mis üldse kuidagi sarnaneks hariliku inimese omale.
Kokkuvõtte raskused. Lahkarvamused, mis on ilmnenud realistide mõtlemises, eriti viimaseil aastail, teevad raskeks anda temast kokkuvõtet. Meil ei tule ju esitada ainult ühe koolkonna mõttekäiku, vaid erisuguste mõtlejate vaateid ja mis tahes valik nendest näiks tingimata mõnel määral meelevaldne. Sobiva raamistiku käsitlemiseks võimaldavad siiski Berkeley filosoofia saavutatud kaks lõppotsustust, nimelt, lõppotsustus, et eksisteerida on olla kas mõistus või idee mõnes mõistuses – see tähendab, et eksisteerib ainult mõistusi ja ideid mõistustes – ja lõppotsustus, et meil on ideid lihtsaist, separaatseist meelelisist omadusist, valevusest, magususest, kõvadusest jne., mitte aga füüsilisist asjust. Esimene lõppotsustus on selline, mida eitaksid kõik realistid, ja me algame selle eituse mõnede põhjendite arutlemisega. Teise aktsepteeriks hulk realiste reservatsiooniga, et “lihtsate, separaatsete meeleliste omaduste” asemel tuleb lugeda “meelteandmed, mida iseloomustavad lihtsad, separaatsed meelelised omadused”, kusjuures sellised meelteandmed ehk sensumid, nagu neid vahel nimetatakse, ei ole ideed mõistustes ega füüsilised objektid, vaid teatavad üksikud füüsilised juhtumused, nagu värvilaigud ja helilöögid. Idealismi kummutamise juurest siirdume andma näiteid mõningatest argumentidest, mida realistid on esildanud selle teise lõppotsustuse kasuks, ja püüame näidata, kuidas kohatud raskuste tõttu ponnistuses püstitada seda, mida võiks nimetada “tervemõistuslikuks” realismiks, on suures ulatuses tulnud teda asendama meelteandmete tüüpi realism, mis mahutab endasse Berkeley teise lõppotsustuse.
On sobiv jagada kahte kategooriasse argumendid, mida realistid on toonud Berkeley subjektiivse idealismi vastu – loogilisteks argumentideks ja psühholoogilisteks. Jaotus pole küll selgepiiriline, kuid ta on tulus selleks, et näidata, kuidas võib jõuda kahest üsna erinevast suunast sellele lõppotsustusele, et see, mida tunnetatakse meeltekogemuses, ei sõltu tunnetaja mõistusest. Enamik järgnevaid argumente, eriti esimese kategooria omad, esinevad ühel või teisel kujul prof. G. E. Moore’i teostes, kes, nagu ülal mainitud, oli üks esimestest Inglise filosoofide hulgas mõjusamalt kallale kippuma valitsevale idealistlikule filosoofiale.
Kavatsen asetada need väljapaistvale kohale, sest nad on tüüpilised teatavat liiki filosoofilisele mõtlemisele, milles prof. Moore on meister. Sellist tüüpi mõtlemise sihiks on näidata, et teatav kindel kriitilisel arutlemisel olev seisukoht, kui teda adekvaatselt analüüsida, sisaldab vasturääkivuse endale või rajaneb mõnel päris ilmselt vääral eeldusel. Siiski on soovitav hoiatada neid lugejaid, kes esmakordselt teevad tutvust filosoofiaga, et nende puhtloogiliste argumentide tähtsust pole alati hõlbus taibata ja isegi taibatud pääst tunduvad nad paljudele erakordselt mitteveenvad. Ja muudki peale nende, kellele filosoofiline mõtteviis on harjumatu, tunnistavad, et neid ei veena sedaliiki argumentatsioon koguni siis, kui nad pole suutelised avastama vigu tegelikes argumentides või leidma neile kohaseid vastuseid. Arvan, et see, mis mängib siin otsustavat osa, on suurel määral temperamendi ja maailmavaate küsimus. Leidub alati neid, kellele puhtloogilist laadi siduvusega kaalutlused paistavad viljatud ja mitteveenvad, kuid sellise hoiaku olemasolu ei nõrgesta veel paratamatult loogilise argumentatsiooni siduvust.
1. Peituv lõputu regress. Arutlegem Berkeley seisukohta, et asja eksistents seisneb tema tajutudolemises, et tema esse (kasutan ladina fraasi, mille varal seda seisukohta tavaliselt väljendatakse) on percipi. Kui üks asi eksisteerib, siis on ta reaalne. Tähendab, kui Berkeleyl on õigus, siis olla reaalne võrdub tajutudolemisega – see tähendab, võrdub tajumise objektiks olemisega. Millise tajumise, kas reaalse või mittereaalse? Ilmselt reaalse tajumise, sest ütelda, et reaalse asja definitsiooniks on “asi, mis on ebareaalse tajumise objekt”, on mõttetu. Tähendab siis, selleks, et asi oleks reaalne, peab ta Berkeley arvates olema reaalse tajumise objekt. Mis on reaalne tajumine? Berkeley reaalsuse definitsiooni järgi on reaalne tajumine see, mis on tajumise objektiks. Seda teist tajumist, mille objektiks on reaalne tajumine, nimetame tajumine2. Kas tajumine2 on reaalne või mitte? Ilmselt ta on reaalne. Milles siis seisneb tajumise2 reaalsus? Kui Berkeley seisukoht on õige, siis see seisneb tajumise objektiks olemises. Seda nimetame tajumine3. Meie valem käib nüüd nii: Asi on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise objektiks, mis on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise2 objektiks, mis on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise3 objektiks, ja nii lõpmatult edasi. Seega sisaldab siis Berkeley reaalsuse definitsioon endas nn. lõputu regressi. See ei tähenda veel, et definitsioon oleks paratamatult väär, kuid ta moodustab kindlasti ühe võimsa vastuväite sellele.
Võib olla, et Moore’i ja Russelli, kuulsaimate kaasaegsete inglise filosoofide puhul peaksin ütlema pigem “olid” kui “on”. Bertrand Russelli vaated on läbi teinud rea muutusi ja on kahtlane, kas ta nüüd oleks valmis end nimetama realistiks. Moore’i mõtlemist on tugevasti mõjustanud filosoofiliste analüütikute koolkond (vt. sissejuhatus III osale, lk. 221–225) ja on võimalik, õigemini vist tõenäoline, et ta praegu tunnistaks mõttetuks palju küsimusi, mis on olnud vaidlusaineks mineviku idealistide ja realistide vahel. Ta praegune vaade näib olevat, et eeldus “füüsilised esemed on olemas” on kindlasti õige, aga et kui me midagi nende kohta ütleme, siis see, mida mõtleme, on alati analüüsitav lauseteks inimese tegelike või võimalike meelteandmete kohta. Lugeja, kes tahab tutvuda nende hilisemate vaadetega, vaadaku A. C. Ewingi “Idealismi”, ptk. 7.
Meelteandme näiteks on värvilaik või helihoop. Detailsem seletus järgneb hiljem (vt. ptk. III, lk. 75–76).
