ta on “kõik, mis on olemas”. Eeldatakse, et see “kõik, mis on olemas” on üks Jumal, kes on lõpmatu. Kui lõpmatu Jumal on olemas, siis kindlasti Ta peab olema identne substantsiga ja seepärast peab ka eksisteerima. Aga see lõppotsustus pole seadistatud, vaid seda eeldati algse Jumala definitsioonis. Kõik, mis Spinoza on tõestanud, on, et substants eksisteerib “kõik, mis on olemas” mõttes. Ta pole tõestanud, et eksisteerib substants, mis on niihästi üksus ja ka Jumal, kelle erilisteks karakteristikuteks on headus, tarkus, võimsus.
Kahtlus Spinoza meetodiga sarnaste meetodite edukuse suhtes. Niisiis Spinoza püüdlust tõestada a priori arutluse kaudu evidentseiks peetud eeldustest, et universum on teatavat kindlat laadi, võib lugeda äpardunuks. Võime õigusega pooldada tänapäeva kahtlust, kas mingisugune katse ainult niisuguste meetodite abil demonstreerida, et universumi olemus on “niisugune ja niisugune”, võib õnnestuda. Igal juhul ei ilmne, et oleks olnud edukas milline tahes neist arvukatest katsetest, mis sel alal on tehtud käesoleva ajani.
RUSSELL, BERTRAND. The Problems of Philosophy. Päätükid VI–VIII.
AARON, R. The Nature of Knowing.
Spinoza “Ethics” I ja II osa, avaldatud Everyman Edition’is, annab hää näite aprioorsest ratsionalistlikust meetodist filosoofias. Leibnizi “Monadology’t” (ka Everyman’is, sissejuhatusega C. R. Morrise poolt) võib ka tuluga lugeda.
R. Adamsoni “The Development of Modern Philosophy” I köide on standardteos, mis sisaldab I osas ratsionalistlike filosoofide ja nende meetodite ülevaate ja II osas ülevaate empiirikutest.
V. LOOGIKA JA MÕTLEMISSEADUSED
Sissejuhatavat: Loogika funktsioon. Viimases päätükis tõstsin ma esile a priori tunnetuse piiri. Mõistutasin, et me ei saavuta a priori arutluse teel mingit informatsiooni selle kohta, mis eksisteerib füüsilises maailmas, kuna paistab ebatõenäolisena, et oleksid olnud edukad oma sihi saavutamisel siiani sooritatud katsed üksnes a priori meetoditega kindlaks määrata universumi kui terviku karakteristikuid. Edasi julgesin arvata ebatõenäoliseks, et mingi tulevane katse sel joonel õnnestub. Selles päätükis mul tuleb tegemist rohkem a priori arutluse saavutustega. Küsin: millist liiki on need asjad, mida me võime tunnetada a priori, ja mis liiki on see tunnetus, mida a priori arutlus hangib? Vastused neile küsimustele sisaldavad mõningaid selle filosoofiaharu vaatlusi, mida tuntakse loogika nime all.
Ajalooliselt moodustab loogika ühe filosoofia päämistest aladest. Mõnikord teda käsitletakse isoleeritult kui uurimise eriainet; nii käsitletuna teda tuntakse harilikult formaalse loogikana. Formaalset loogikat võib defineerida kui paikapidava arutlemise printsiipide süstemaatilist uurimist, s.t. nende printsiipide (põhialuste), milledest paikapidav arutlus sõltub. Mõned filosoofid on kirjeldanud loogikat “mõtlemisseaduste” või “arutlemisprotsesside” uurimisena. Aga väljendus “mõtlemisseadused”, nagu me hiljem näeme, pole üksnes ebaselge, vaid niivõrd kui ta mõistutab, et seadused, mis valitsevad õiget mõtlemist, on ise vaimsed seadused (“vaimne” selles mõttes, milles “vaimne seadus” on seaduseks mõistuse tegevuse kohta), ka kindlasti eksiteele viiv. Sest kui pöörduda tagasi vastantud definitsiooni juurde, enamik loogikuid nõustuvad nüüd, et “põhialused, milledest paikapidav arutlemine sõltub”, on vormi põhialused. Kui seepärast loogika küsib, millised on need tingimused, mida meie arutlemisprotsessid peavad rahuldama, kui neil tuleb jõuda õigetele lõppotsustustele, või millised on ühe paikapidava arutlemisprotsessi eristatavad karakteristikud ja mis on ühe paikapidamatu tunnused, siis vastus tuleks teatavate formaalsete printsiipide ja tingimuste termides, mis, kuigi nad valitsevad paikapidava arutlemise ahelikke, pole ise arutlemine või arutlemise osad. Mõistuse talitused võivad, ja nad peavadki, kui mõistus korrapäraselt funktsioneerib, vastama neile põhialustele, aga nad ise on sõltumatud sellest viisist, kuidas me mõistus töötab.
Viimaseil aastail formaalne loogika on kaldunud sattuma põlu alla. Tema algmed rajas Aristoteles (385–322 e.Kr.) IV saj. viimasel poolel e.Kr. ja Aristotelese loogika, nagu seda nimetati, valitses täielikult seda ainet kuni võrdlemisi moodsa ajani. Viimastel aastatel on aga Aristotelese loogikale osaks saanud tõsine kriitika. Sel kriitikal on kaks päämist kuju. Esiteks öeldakse, et psühholoogia vaatepunktist Aristotelese printsiibid ei paku õiget seletust selle kohta, kuidas mõistus töötab; ja teiseks öeldakse, et formaalne loogika kaldub kergesti degenereeruma sõnalisteks harjutusmängudeks, milledest dialektilist osavust peetakse tähtsamaks, kui tõe saavutamist. Neid mõlemaid kriitikaid on silmahakkavalt jõuliselt ajetanud filosoofide moodne koolkond, tuntud pragmatistidena.41 Näite seda liiki kriitika kohta, mida pragmatistid on suunanud formaalse loogika traditsiooniliste meetodite vastu, võib leida allpool.42
Moodne ehk üldistatud loogika. Viimastel aastatel on esile kerkinud uut tüüpi loogika, mis on korda saatnud juba midagi revolutsioonilist ses aines. See, mida tuntakse eriliselt moodsa ehk vahel üldistatud loogika nime all, on pärit ajast, mil just enne sõda43 ilmus trükist prof. Whiteheadi ja Bertrand Russelli kuulus teos päälkirjaga “Principia Mathematica”. Selle töö avaldamine andis loogika uurimisele uue tõuke ja põhjustas suhete lõpetamise Aristotelese traditsiooniga, mis oli valitsenud ainet 2000 aastat. See oli suhete lõpetamine pigem Aristotelese traditsiooni kui Aristotelese enesega. Selle aine üldisimalt tuttavas käsiraamatus “A Modern Introduction to Logic” prof. Stebbing hoolega rõhutab, et nüüdisaegse loogika vaated moodustavad Aristotelese loogika vaadete täiesti loomuliku edasiarenduse. “Kogu selle raamatu ulatuses,” ütleb ta oma töö sissejuhatuses, “on tugevasti rõhutatud mõnede Aristotelese doktriinide pidevust matemaatiliste loogikute omadega.”
Sõna “matemaatiline” sissetoomine vajab pisut seletust. Väites küll arengukäigu pidevust, on nüüdisaja loogikud tunduvalt kõrvale kaldunud Aristotelese traditsioonilisest loogikast. Paljud Aristotelese tähtsaimatest doktriinidest – näiteks doktriin, et iga lause omistab ühele subjektile44 predikaadi, lausetüüpide klassifikatsioon ja iga deduktiivse protsessi taandamine süllogistlikule vormile45 – on hüljatud nüüdisaegsete loogikute poolt. Loogika kaasaegse kontseptsiooni eristavaks karakteristikuks on ta formaalsus. See tähendab, et nad kujutlevad loogikat mitte niipalju arutlemisprotsessi kui vormi olemuse uurimisena. Nii kujutletud loogikal on palju ühist puhta matemaatikaga, sest matemaatika ilmutab, et tõestused on vaid siis täiesti veenvad, kui nad on täiesti formaalsed. Moodsa loogika ideed võib kirjeldada kui tõestuse seadistamist teistes valdkondades kui matemaatilistes ja selle esindajad arvavad, et ta võib saavutada edu selle ideaali teostamisel ainult niivõrd, kui ta ainestik võtab osa matemaatika formaalsusest. Nagu matemaatika, nii kasutab ka tema silmahakkaval määral sümboleid. Teiseks moodsa loogika karakteristikuks on ta suurem üldistatuse määr võrreldes traditsioonilise loogikaga. Ta sihiks on esitada kõiki formaalse arutluse protsesse lähtuvatena väga vähestest põhiprintsiipidest, mis loogikal on ühised matemaatikaga. Just sel põhjusel teda tuntakse mõnikord üldistatud loogika nime all. Moodne loogika kaldub olema vägagi raske ja tehniline ning ta on praegu alles voolamise ja kasvamise olukorras. Neil põhjusil ma ei püüa selles raamatus tegelda selle ainega, vaid piirdun, soovitades lugejale prof. Stebbingi tööd “A Modern Introduction to Logic”, mis sisaldab ulatusliku ülevaate sellest ainest.
Loogika kui a priori tunnetuse näide. Eespool öeldust on lugeja õigustatud otsustama, et viimase 2000 aasta kestel uuritud loogika – see tähendab nn. formaalne loogika, mis põlvneb Aristoteleselt – on kaotanud palju oma traditsiooonilisest tähtsusest. Selleks lõppotsustuseks pole tunnustatavasti antud alust, sest selle andmine teeks vajalikuks just selle moodsate loogikute vaadete esituse, mille palusin jätta mult nõudmata nende tehnilisuse tõttu. Seepärast
Teatavaid andmeid pragmatismi kohta leiame XVI päätükis, lk. 392–407.
Vt. lk. 119–120.
I köide avaldati 1910, teine 1912.
Vt. ptk. VI, lk. 142, 143.
Vt. lk. 118, 119 süllogismi seletuseks.
