rõivastuses kui nende arutlemisprintsiipide või mõtlemisseaduste tunnetus, mille tõesuse eeldusest sõltub kõige muu tunnetuse saavutus.
Süllogism. Palju aastaid otsa arvati, et on olemas mingisugune säärane struktuur või muster, et kogu mõtlemine, mis miski tunnetatu alusel siirdub seadistama arutlemise alusel midagi senitunnetamatut, pidi vastama sellele mustrile. Muster on järgmine: see algab üldist laadi väitega, mida nimetatakse suuremaks eelduseks (maior), näiteks “Kõik inimesed on surelikud”. Siis ta siirdub erilist laadi sõltumatu väite tegemisele, mida nimetatakse vähemaks eelduseks (minor), näiteks “Sokrates on inimene”. Nende kahe väite põhjal öeldakse mõistus olevat võimeline tegema lõppotsustuse (conclusio): “Seepärast Sokrates on surelik”. Seda mustrit tuntakse süllogismi nime all.
Väideti, et lõppotsustused, milledele jõuti süllogismi abil, rahuldasid kolme tingmust: nad olid õiged, paratamatud ja uued. Õigupoolest Aristoteles defineerib süllogismi kui “arutlust, milles teatavate asjade (nimelt eelduste) möönmisel paratamatult järgneb midagi muud, mööndust erinevat, seepärast et mööndused on, mis nad on.” Alati, kui mõtlemise abil jõuame lõppotsustustele, mis on õiged, paratamatud ja uued, siis vastavalt traditsionaalse loogika arvamusele võib näidata, et kõnesolev mõtlemine mahub süllogismi raamistikku.
Kogu filosoofia ajaloo kestel on süllogismi allutatud kriitikale. Uuemal ajal on seda kriitikat enim ajetanud filosoofide koolkond, keda tuntakse pragmatistidena.49 Nende kriitika tuum on see, et mõtlemine ei kulge üleüldse süllogistlikule meetodile vastavalt, või pigem, niivõrd kui ta seda teeb, peab ta tingimata olema väärtuseta. Öeldes, et süllogistlik mõtlemine on väärtuseta, mõtleb pragmatist, et see ei suuda meile anda uut tunnetust, mis oleks ühtlasi õige tunnetus. Kogu mõtlemine, väidab ta, toimub teatava eesmärgiga. Meie mõtleme seepärast, et tahame tunnetada midagi, ja see midagi peab olema uus, sest kui me seda juba oleksime tunnetanud, poleks mõtet mõelda, selleks et seda kinnitada. Samuti peame omama mingi tagatise, et lõppotsustused, milledele meie mõtlemine meid on viinud, on õiged, sest kui nad seda pole, siis me kardame tegutseda meie poolt saavutatud lõppotsustuste põhjal.
Seega on mõtlemise sihiks jõuda lõppotsustustele, mis on ühtaegu uued ning õiged. Kas lõppotsustused, milledele jõuti süllogistliku meetodi abil, vastavad neile kahele tingimusele? Pragmatist vastab, et mitte. Ta väidab, et süllogism sisaldab põhilise vea, nimelt selle, et lõppotsustust, mida ta taotab tõestada, tuleb eeldada, enne kui ta eeldusi tõepoolest on võimalik sedastada. Seepärast süllogism hakkab seadistama seda, mida, kui teda tuleb tõestada, peab eeldama juba tunnetatuks.
Süllogismi kriitika. Arutlegem näiteks süllogismi: “Kõik inimesed on surelikud. Sokrates on inimene. Seepärast Sokrates on surelik.” Kui suuremat eeldust “Kõik inimesed on surelikud” tõlgitseda sedastavana miskit kõikide inimeste kohta, kes kunagi tegelikult on elanud, siis ta on väär, sest ta jätab arvestamata inimesed, nagu Eelija, Tithonuse, Struldbrugid ja Igavese Juudi, kes kunagi pole surnud. Kahtlemata üteldakse, et need juhtumid on müütilised. Ent kuidas me võime teada, et nad on seda? Ainult seega, et uurime eraldi kõigi inimeste lugusid, keda väidetakse olevat elanud maakeral, ning ütleme mõnede suhtes (s.o. Eelija, Tithonuse jt.), et need on müütilised. Aga selle uurimuse jooksul me puutume kokku Sokratese looga ja märkame, et ta tegelikult eksisteeris, kuid suri seega enne, kui saime suuteliseks kinnitama suuremat eeldust. Seega see lõppotsustus peab olema olnud teada, enne kui õigupoolest võidi sedastada suuremat eeldust. Oletagem aga, et me otsustame, et Eelija, Tithonus ja teised pole tegelikult müütilised, vaid inimesed, kes imelikul kombel on vältinud surma. Mis juhtuks sel juhul meie suurema eeldusega? Me võime päästa teda ainult siis, kui arvame need isikud välja “inimeste” klassist. Ent millisel põhjusel? Põhjusel, et nad ei surnud. Aga kui see on põhjus väljaarvamiseks, siis surelikkus saaks otsemaid inimkonna eriliseks karakteristikuks ja oluliseks definitsiooniks. Seega väide ükskõik kelle kohta, et ta on inimene, sisaldaks eneses väite, et ta on surelik. Siit järgneb, et öelda Sokratese kohta, ta on inimene, on öelda ühtaegu, et ta on surelik, ja lõppotsustus sisaldub vähemas eelduses.
Viimati võiks eitada, et suurem eeldus on sedastus kõigi nende inimeste kohta, kes tegelikult on elanud, sest säärasel juhul tuleks iga ettesattuvat inimese lugu järjepäraselt uurida ja tema surelikkust seadistada enne, kui suuremat eeldust võidaks nentida. Võiks öelda, et suurema eelduse tuumaks on sedastada üht “loodusseadust”, seadust, mis kinnitab üldist nidusust inimkonna ja surelikkuse vahel. Aga see mõistutus ei aita veel päästa süllogismi, sest vältimatult kerkib küsimus: “Kas arutlusel olev lugu, nimelt Sokratese oma, on selline, et ta suhtes kehtib see loodusseadus? Kas see on tegelikult asjaomane lugu?” Kui eeldame, et ta on, see tähendab, kui eeldame, et Sokrates on isik, kelle kohta see oletatav loodusseadus on rakendatav, siis me eeldame just seda tõestamist vajavat punkti. Kui aga oleme suutelised teadma, et Sokratese oma on asjaomane lugu, siis me juba oleme tunnetanud seda, mida süllogism taotab tõestada. Seega jääb ikkagi järele dilemma. Emb-kumb, kas lõppotsustus jääb tõestamata või kui ta on tõestatud, siis ta pole uus. Ja mis on imandatav? See, et süllogismi rada pidi ei kulge meie mõtlemine, kui ta viib uutele lõppotsustustele, mis ühtlasi oleksid õiged.
Mõtlemisseadused. Ei saa öelda, et mingi kindlapiiriline mõtteskeem või – muster võiks edukalt asendada süllogismi selle protsessi kirjeldusena, mille kohaselt me mõtleme. Ja paistab ebatõenäolisena, et mõtlemine kulgeks kooskõlas mingi puise süllogistlikku tüüpi mustriga. Nagu oleme näinud, on olemas teatavad üldprintsiibid, näiteks imanduse ja induktsiooni printsiip, mis tulevad arvesse mõtlemises alati või vähemalt enamasti, ja neid printsiipe peab eeldama õigeiks juba enne, kui mõtlemist võib esineda. Ajaloolistel põhjustel on kolm neist printsiipidest tõstetud eriliselt välja ja neid nimetatakse “mõtlemisseadusteks”. Need on järgmised:
1. Identsuse seadus – Mis iganes on olemas, on olemas.
2. Vasturääkivuse seadus – Miski ei saa ühtaegu olla ja mitte olla.
3. Kolmanda eitavuse seadus – Iga asi peab kas olema või mitte olema.
Need printsiibid on kahtlemata õiged ja neid tajutakse intuitiivselt. Aga pole mingit põhjust, miks me peaksime neid pidama põhilisemaiks noist, milledele on juba tähelepanu juhitud. Tegelikult nende kuulutamine mõtlemisseadusteks on avaldanud filosoofia ajaloole halba mõju.
Esiteks, mõistutus, et on olemas kindlapiirne arv evidentseid printsiipe, mis võtavad osa mõtlemisest, kaldub tumestama olma, et kogu mõtlemine peab kulgema evidentsete järkude kaupa. Kui kasutame teataval määral kahemõttelist sõna “intuitsioon”, et tähistada seda mõistuse võimet, mis vahetult tajub teatavad laused olevat õiged, ent pole võimeline põhjendama, miks see, mida ta tajub õigeks, peab olema õige, siis võime öelda, et iga arutlemisahelik koosneb reast kokkulülitatud intuitsioonidest.
Arutlemine kui hüpete rida. Arutlemine, nagu me juba rõhutasime, sisaldab rea astmeid. “Et on olemas see,” ütleme meie, “seepärast too.” Või lihtsamalt: “See järgneb tollest”. Asi sisaldab selgesti teatava mõistuse hüppe “selle” tunnetamiselt “tolle” tunnetamisele. Oletagem, et keegi kõhkleb selle hüppe kehtivuses. “Ma ei nõustu, et see järgneb tollest,” ütleb ta. Kuidas muidu me veenaksime teda, kui mitte püüdes täita tühikut “selle” ja “tolle” vahel, millest mõistus on üle hüpanud, vahepäälsete arutlusastmetega, lootes, et tema mõistus seda hõlpsamini ületab vahemaa “selle” ja “tolle” vahel, liikudes üle nende astmete, nagu oja ristav mees kasutab ojas olevaid astekive. Ent kui tahes ligidale me ka asetaksime need astmed, ikkagi jääb ükskõik millise kahe astme vahele ruumi muude astmete jaoks ning neid muid astmeid võib olla lõpmatu hulk. Sest emb-kumb: kas ruum kahe astme vahel on täielikult täidetud või mitte. Kui ta ei ole, siis võib edasisi astmeid lõpmatuseni (ad infinitum) juurde lisada. Kui ta on, siis pole mõistusel
Vt. ptk. XVI, lk. 392–407 pragmatismi kohta.
