ja selge, kuid raskem.
MOORE, G. E. Philosophical Studies.
Kasutatav nõudamiseks (consult) seoses kõikide selles ja järgmises kahes päätükis tõstetud probleemidega. Saab tõenäoliselt klassikaks, kuid on märksa raskem kui ülalmainitud raamatud.
Tajumise mehhanismi kohta teadustes saavutatud olulise kokkuvõtte võib leida Bertrand Russelli “An Outline of Philosophy” II osas ja minu “Guide to Modern Thought” IV päätükis.
II. MIDA ME TUNNETAME VÄLISMAAILMAST?
2. Subjektiivse idealismi antud vastus
Subjektiivse idealismi üldotsustus. Filosoofe, kes väidavad, et need maailma omadused, mida kogeme oma meelte varal, on sõltuvad tajuja mõistusest, tuntakse subjektiivsete idealistidena. Harilikult sedastatakse seda otsustust järgmiselt: kõik, mida tunnetame, ja lõpuks kõik, mida teame, on meie mentaalsed olekud, mida subjektiivsed idealistid hüüavad “ideedeks”. Need filosoofid nõnda siis kirjeldaks ideedena minu mõistuses mõlemat, nii soojuse omadust, mida tajun tules, kui ruutsuse omadust, mida tajun malelauas. Nende põhjendused selle otsustuse kasuks olid suurelt osalt rajatud kaalutlusile, mida esitasime esimeses päätükis näitamaks asjades tajutud omaduste sõltumist tajuja teadvuse olekuist. Kuid nad ei kasuta kuigi olulisel määral tajumisaparatuuri teaduslikust kirjeldusest tulenevaid lisa argumente, mis püüavad näidata meie poolt tajutu sõltumust meie keha olekutest, ja neil ei tulnud kunagi pähe ütelda, et see , mida kogeme, on analüüsitav meie keha sees toimuvaiks sündmusiks. See ei võinudki tulla, sest nende mõttesuuna üldotsustus oli, nagu just ütlesin, et analüüsimisel kõik see, mida tajume, ilmneb olevat ideede kombinatsioon meie oma mõistuses. Nüüd aga, kui see otsustus on tõsi, siis peavad ka meie kehad ja meeleorganid olema ideed meie eneste mõistuses. Pöördun hiljem tagasi selle punkti juurde.
Locke’i tajumisteooria. Vaadelgem esiteks lühidalt kolme filosoofi, Locke’i, Berkeley ja Hume’i mõttekäigu ajaloolist edasiarengut, mille tippsaavutuseks on see otsustus. Locke (1632–1704) alustas, mööndes kavatsust analüüsida inimlikku kogemist. Ta tahtis teada saada, mis on meie mõistuse sisuks mõteldes, ja määrata kindlaks inimliku tunnetamise piirid, küsides, kui palju me saame tunnetada välismaailmast. Üldiselt ütelda, tema lõppotsustuseks oli, et mõistus mõtleb oma enese ideede üle. “Idee” tähendab Locke’ile “kõike iganes, mis on arusaamise objektiks, kui inimene mõtleb” või “kõike iganes, millega mõistus on ametis, kui ta mõtleb”. Ideid on mitut liiki. On näiteks aistinguideid, milledega meid varustavad meie meeleorganid, ja refleksiooniideid, see tähendab, ideid operatsioonidest, mida mõistus toimetab käsitsedes aistinguideid, näiteks mäletades, võrreldes, kujutelles jne. Aistinguideed on kogu kogemuse toormaterjaliks. Refleksiooniideed moodustavad meie teadlikkuse operatsioonidest, mida mõistus toimetab tooraine kallal, millega meid varustab aisting.
Päämiselt on need aistinguideed, mis on olulised meie käesolevale uuringule. Need, nagu just öeldud, on mõistuse objektid mõtlemisel. Kuidas nad on sattunud olema mõistuses, seda Locke ei seleta, kuid ta üldvaateks on, et need on välisasjade ilmumid või representatsioonid. Nii näiteks, kui mõni kuum asi on pandud kokku puutuma nahaga ja sellest tulenev stiimul kandub edasi ajusse, siis sündmus ajus toodab mõistuses soojuse idee, mitte – ja seda tuleb meeles pidada – kuuma asja idee, vaid tema kuumuse oma. Kui kuum asi ühtlasi juhtus olema punane ja meie seda nägime, siis toodetakse mõistuses ka punasuse idee. Nõnda siis esindab kuumuse idee kuuma keha temperatuuri, punasuse idee tema värvust ja need ideed ongi see, mida mõistus tunnetab.
Nõnda moodustab siis ideede maailm reaalsete asjade omaduste representatsioonide kogu. See, mida mõistus tunnetab, on see ideede maailm, mitte aga reaalsete asjade maailm.
Primaarsed ja sekundaarsed omadused. Primaarsed omadused on need, milledega matemaatikuil ja geomeetrikuil on päämiselt tegemist, näiteks ulatuvus ruumis, arv, liikumine ja tahkus. Locke mõtles, et need tegelikult kuuluvad asjadele välismaailmas, kusjuures ta põhjendus sellele vaatele oli see, et mida iganes asjadele tehagi, nad kangekaelselt jäävad osutama neid omadusi. Kui näiteks sulatada võid või põletada puud, siis nende värvused muutuvad, kuid mingi kuju, mingi tahkuse määr, mingi kaal ja mass on neil ikkagi veel. Teiselt küljelt aga sekundaarsed omadused ei muutu ainult tingimuste teisenedes, vaid kaovad teatavais tingimusis kogunisti. Teisisõnu, asjadel võivad olla värvus, maitse ja lõhn (mis on sekundaarsete omaduste näited) või mitte. Kui pole näiteks valgust, siis asjadel pole enam värvilisuse omadust. Päälegi muutuvad sekundaarsed omadused siis, kui olukorrad tajujas muutuvad. Kui mul on näiteks nohu, siis pole ma suuteline haistma.
Tähendab, sekundaarsed omadused ei kuulu siis reaalselt kehadele ja seepärast neid ei ole olemas “sääl väljas” maailmas. Nad on, ütles Locke, lihtsalt need “jõud”, mis kehadel on tekitamaks meis toimeid; kas aga need toimed tekivad või mitte, sõltub meis valitsevaist tingimusist.
Locke’i substants. Locke arvas, et lisaks primaarseile omadusile, mis kehadel on iseendast, on neil ka substants. Siiski me substantsi ei koge. Substants on üks mõistuse neid ideid, mis kuulub klassi, mida Locke nimetas liitideedeks. Leiame hulga lihtsate omaduste ideid pidevalt käivat koos. Seetõttu, ütleb Locke, liidame me need ideed, anname neile ühe nime ja siis siirdume esile manama mingi toe või substraadi mõistet asja neile omadusile, mis tekitasid meis need lihtsad ideed. See “mingi toe” mõiste ongi see, mida Locke hüüab “substantsiks”. Üks india filosoof deklareeris, et maailma toeks on elevant, elevandi toeks kilpkonn ja kilpkonna toeks keegi talle tundmatu. Locke möönab puiklemata, et ta substants on nagu india filosoofi kilpkonna tugi. See on mingi ähmane idee, “meie ei tea, mis” ja “ta on sama kõikjal”. Tähendab, substants on siis Locke’i filosoofias midagi, mida ennast ei kogeta, mis on aluseks ning toeks lihtsaile ideedele soojusest, maitsest, värvusest, kujust, ulatuvusest ja taolistele, mida kõike kogetakse ja mida (seepärast, et neid võib leida pidevalt koos käimas) käsitame kui ühtainsat asja moodustavat.
Representatsiooni sedastamine. Oleme nüüd saanud nii kaugele, et võime teha kokkuvõtte Locke’i tajumisteooriast. Seda teooriat tuntakse representatsionalismina, sest ta kinnitab, et meie ei tunneta välisasja, vaid oma mõistuses olevaid välisasjade representatsioone või koopiaid. Need representatsioonid või koopiad on Locke’i lihtsad ideed. Välismaailm koosneb asjust, mil on üksnes primaarseid omadusi, nagu kuju, liikumine, arv ja ulatuvus, s.t. ruumihaaravus. Need asjad põrkavad meie meeleorganite vastu ja põhjustavad oma representatsioonide või piltide ilmumise teadvuses. See, mida mõistus tunnetab, on need representatsioonid või pildid ja mitte neid tekitavad välisobjektid. Aga neid representatsioone mõistus rikastab objektidele mittevastavalt sekundaarsete omadustega, nagu temperatuur ja värvus. Siis siirdub mõistus projitseerima välismaailma neid sekundaarseid omadusi, milledega ta representatsioone on rikastanud, oletades, et objektidel on olemas need karakteristikud, mida ta ise on sünnitanud. Nõnda kujutellakse siis mõistust otse nagu pisikest pimedat tuba, mis sisaldab heledalt valgustatud ekraani, millele paistab teadvuse valgus. Selle ekraani pääle heidavad meie meeled välisasjade pilte või representatsioone ja need on siis need, mida mõistus tunnetab, samaaegselt neid ehtides sekundaarsete omadustega. Järgnev tsitaat, kuulus lõik prof. Whiteheadi raamatust “Science and the Modern World” võtab oivaliselt hästi kokku Locke’i vaate: “Nõnda siis, kehi tajutakse, nagu oleksid neil omadused, mis reaalsuses ei kuulu neile, omadused, mis tegelikult on üksnes mõistuse võsukesed. Nõnda siis saab loodus au osaliseks, mis tõepoolest peaks olema talletatud meie eneste jaoks: roos oma lõhna eest, ööbik oma laulu eest ja päike oma sära eest. Luuletajad eksivad kogunisti. Nad peaksid adresseerima oma laulud iseenestele ja peaksid neist tegema oodid endaõnnitlemiseks inimmõistuse oivalisuse puhul. Loodus on üks igav asjandus, helitu, lõhnatu, värvusetu, on üksnes aine tõttamine otsatult, mõttetult.” Nõnda siis see, mis Locke’i järgi reaalselt on olemas sääl väljas maailmas, on mingi “substantsiks” hüütud
