Su otsus saab varsti kindlaks, kui söandad mõtelda selle omaduse suhtes niisama vabalt, kui oled mõelnud muude suhtes. Kas meie ei tunnustanud tubli argumendina, et vees pole soojust ega külmust, sest vesi tundus soe ühele ja külm teisele käele?
Hyl.: Seda küll.
Phil.: Eks ole just seesama lugu otsustada, et mingis objektis pole mingit ulatuvust ega kuju, sest ühele silmale ta paistab väiksena, siledana ja ümmargusena, kuna samal ajal teisele näib suurena, konarlikuna ja nurgelisena?
Hyl.: Täpselt sama. Kuid kas see viimane fakt kunagi esineb?
Phil.: Võid igal ajal katsetada, vaadeldes ühe palja silmaga ja teisega läbi mikroskoobi.
Hyl.: Ma ei tea kuidas seda vaadet õigustada ja siiski mul on vastumeelt loobuda ulatuvusest. Näen nii palju veidraid tulemusi järgnevat niisugusele mööndele.
Phil.: Veidraid, ütled sa? Pärast juba tehtud mööndusi ma loodan, sa ei põrku millegi eest tagasi, olgugi see veider. Aga teisest küljest, kas ei paistaks väga veidrana, kui üldine arutluskäik, mis hõlmab kõiki teisi aistitavaid omadusi, ei hõlmaks ulatuvustki? Kui lubada, et mittetajuvas substantsis ei eksisteeri ühtki ideed ega midagi ideetaolist, siis kindlasti järgneb, et mitte mingisugune kuju ega ulatuvuse moodus, mida võime kas tajuda või kujutella, või millest meil võib olla mingi idee, ei saa olla reaalselt inherentne aines; rääkimata erilisest raskusest, mis peab olema kujutella ulatuvuse substraadina mingit materiaalset substantsi (Berkeley mõtleb Locke’i substantsist), mis eelneb ulatuvusele ja on sellest erinev. Olgu aistitav omadus milline tahes, kuju, heli või värvus, ühtmoodi võimatu paistab ikkagi, et ta oleleb selles, mis teda ei taju.
Berkeley lõppotsustused. Berkeley filosoofia lõpeb kahte päämisse seisukohta. Esimese (A) mõte on, et kuna kõik omadused, mida asjades tajume, on sõltuvad meie meeltest, ja kuna toores, iseloomustavate joonteta substants, mida Locke kujutles omaduste tõena, on müüt, seepärast asjad võivad eksisteerida ainult sel määral, kui mõistus neid tunnetab või tajub. Eksisteerida, tähendab teiste sõnadega olla kellegi mõistuses ideeks või nagu ladina kulunud kõnekäänd kinnitab, esse, see tähendab asjade “olemasolu” on nende percipi, see on nende “tajumine”. Sellest siis Berkeley kuulus lõppotsustus, üks kuulsamatest filosoofias: “Mõned tõed on nii lähedased ja ilmsed, et inimesel tarvitseb vaid avada silmad, et näha neid. Sellise arvan ma olevat selle ühe tähtsa tõe, nimelt, et kogu taevasel kooril ja maa täiusel, ühesõnaga kõigil neil kehadel, mis moodustavad maailma võimsa raamistiku, pole mingisugust substantsi ilma mõistuseta – et nende olemasolu on olla tajutud või tunnetatud.”
Teine lõppotsustus, mis (vaadeldud ajalooliselt) on tõmmanud endale vähem tähelepanu, aga mille mõju pärastisele filosoofiale on olnud kaugeleulatuv, on (B), et ideed meie mõistuses, milledeks meie tunnetus välisilmast end lahutab, on lihtsate omaduste ideed. Meie nõndanimetatud sensoorne tunnetus, väidab Berkeley, on alati meie oma ideede tunnetamine ja need ideed on omaduste, mitte asjade ideed. Tunnustatavasti me usume endil olevat hulka erinevaid ideid üksikust substantsiaalsest asjast. See tähendab, me usume, et magususe, kareduse, nelinurksuse ja valge värvuse ideed on kõik sama suhkrutüki ideed. Aga Berkeley rõhutab, et “see, mida ma näen, on ainult värvuste ja valguse mitmekesisus. See, mida ma tunnen, on kõva või pehme, kuum või külm, kare või sile. Mis sarnasust, mis sidet on noil ideedel nendega? Või kuidas on võimalik, et keegi võiks leida põhjust ühe ja sellesama nime andmiseks niiväga erinevate ideede kombinatsioonile enne, kui ta on kogenud nende eksisteerimist koos. “Kui,” lõpetab siis Berkeley, “me vaatleme seda küsimust lähedalt ja täpselt, siis peab tunnistama, et me iialgi ei näe ega kombi üht ja sedasama objekti. See, mida nähakse, on üks asi ja see, mida kombitakse, on teine.” Ainult ebateadliku imanduse tulemusena, ütleks Berkeley, hakkame eeldama, et meie nähtavad ja kombitavad ideed on sama objekti ideed.
Kui ma astun tuppa ja ütlen: “See objekt, mida ma näen, on laud”, siis need mentaalsed protsessid, mis Berkeley järgi on mul mõistuses toimunud, on üldjoontes järgmised: Esiteks on mul visuaalne kogemus kiiskavast, mustast, ovaalsest pinnast, mida Berkeley nimetaks “nähtavaks ideeks”. Siis ma imandan möödunud kogemuse põhjal, et kui astun teatava arvu samme selle läikiva, musta, ovaalse pinna suunas, mis täidab mu nägemisvälja, ja sirutan välja käed, siis on mul teine kogemus, seekord kogemus millestki kõvast, jahedast. Mul on teisisõnu idee, mida Berkeley nimetab “kombitavaks ideeks”; ja seepärast, et kiiskava, musta, ovaalse pinna nähtav idee minevikus on sageli leitud seltsivat kõvaduse ning jaheduse kombitava ideega, imandan ma, et nad on sama asja ideed, ja otsustan, et üksik füüsiline objekt, mis on niihästi must, läikiv ja ovaalne kui ka kõva ja jahe, on minu ideede algallikas. Kui aga kõrvaldame Locke’i substantsi ja võtame omaks Berkeley vaate, et mis iganes eksisteerib, on sõltuv mingist mõistusest, siis ei saa õigustada seda. On tähtis pidada meeles neid kaht Berkeley üldseisukohta. Esiteks seisukohta (A), et mida iganes tunnetatakse, on mingi idee mõistuses, mis tunnetab seda. Korollaariks on siit, et ainult mõistused ja ideed mõistustes eksisteerivad. Ja teiseks seisukoht (B), et meie ideed pole füüsiliste objektide, nagu laudade ideed, vaid aistitavate omaduste, nagu soojuse, kõvaduse, musta värvuse, nelinurksuse jne. ideed.
Millises mõttes füüsilised asjad eksisteerivad? Sageli küsitakse, kas (kui Berkeleyl on õigus) me võime üldse olla kindlad füüsiliste asjade eksisteerimises siis, kui me neid ei taju. Näiteks, kui ma väljun toast, kas oleme Berkeley eeldustele vastavalt õigustatud oletama, et tühi tuba lakkab eksisteerimast ning hakkab eksisteerima uuesti, kui ma taas astun sisse? Berkeley hülgab selle mõistutuse (suggestion). Kõik, mida ta on näidanud, seisneb selles, et eksisteerida on olla idee kellegi mõistuses või olla sõltuv mõistusest. Aga kõnesolev mõistus ei tarvitse tingimata olla minu mõistus, see võiks olla Jumala mõistus. Berkeley järgi ideed, mida tunnetame, tegelikult eksisteerivad sõltumatult meie tunnetusest, sest nad eksisteerivad edasi ideedena Jumala mõistuses. Just sel teel ta püüab vahet teha taju ja kujutelma vahel. Asjad, mida tajun, tulevad mu mõistusse hoolimata sellest, kas ma tahan neid sinna või mitte. Asju, mida ma kujutlen, võib kutsuda ja saata ära soovi kohaselt. Miks see erineb? Seepärast, ütleb Berkeley, et asjad, mida tajun, mis on ideed mu mõistuses, on ka ideed Jumala mõistuses, mida Ta annab edasi minu mõistusse, aga asjad, mida ma kujutlen, eksisteerivad ainult minu enda mõistuses ja lakkavad seepärast eksisteerimast siis, kui ma neid ei kujutle. Selle kogu tervik, mida nimetame välismaailmaks, jätkab seepärast eksisteerimist Berkeley teooria järgi isegi siis, kui me lakkame seda tajumast, sest Jumala tajumine säilitab seda. On siiski selge, et kui me pole mitte valmis järgnema Berkeleyle tuues sisse Jumala mõiste selleks, et anda sõltumatut reaalsust maailmale (mille eksistents tunnetamisest lahusolevana on kummutatud), siis me oleme taandatud seisukohale, et ainukesed asjad, mis eksisteerivad, on meie endi mentaalsed olekud.
Hume’i seisukoht. See on tegelikult David Hume’i (1711–1776) saavutatud seisukoht. Võttes omaks Locke’i ja Berkeley psühholoogia, mille järgi (1) nn. sensoorse tunnetuse objektid on meie oma ideed, ja (2) kogu me tunnetus on tuletatud me ideedest; nõustudes niisiis Berkeleyga kõrvale heitma Locke’i mõiste substantsist, milles oletatakse inherentseks primaarseid omadusi, ta arendab subjektiivse idealistliku seisukoha selle loogilise lõpuni. Näiteks tema tajumisteooria jätab kõrvale Jumala mõiste, kelle teadmine Berkeley filosoofias säilitab minu ideid, kui ma ei mõtle neist. Selles on tal ilmselt õigus. Sest kui me oleme põhjalikud selle vaate vastuvõtmises, et kogu me teadmine on tuletatud meeltekogemuse varal saadud lihtsatest ideedest, peame möönma, et mul pole mingit meelelist kogemust Jumalast. Me ei või niisiis appi kutsuda Tema eksisteerimist säilitama maailma siis, kui me seda ei taju. Seepärast pole, otsustab Hume üldjoontes, mingit põhjust uskuda millegi muu olemasolu kui selle, mida me vahetult tajume.
Muljed ja ideed. Järgides Locke’i ja Berkeleyt, Hume muidugi peab tagatuks, et see, mida tajume, on meie endi mentaalsed olekud. Hume jagab need kahte klassi. On “muljed”, mida saame peamiselt selle
