kõhkles. „Tal on vigastused suus ja suu ümber.”
„Suu ümber,” ütles Mellberg skeptiliselt.
„Jah,” ütles Patrik kaitsesse asudes. „Ma tean, et seda pole just palju, aga arvestades seda, et ta kõigi sõnul ei tarvitanud üldse alkoholi ja samas oli tal vere alkoholisisaldus nii kohutavalt kõrge, tundub asi kahtlane.”
„Kahtlane? Kas sa nõuad, et me peaksime alustama juurdlust põhjusel, et sinu arust tundub asi kahtlane?” Mellberg kergitas Patrikut silmitsedes kulme. Talle see asi eriti ei meeldinud. See tundus liiga ebamäärane. Teisalt aga olid Patriku mõttevälgatused varem õigeteks osutunud, nii et võib-olla tuleks lasta tal edasi tegutseda. Ta mõtles natuke aega järele ja Patrik jälgis teda pingsalt.
„Okei,” ütles ta siis. „Tegele sellega mõned tunnid. Kui te – ma oletan, et sa vead Molini endaga kaasa – leiate midagi, mis viitab, et miski pole õige, siis uurime edasi. Aga kui te kohe midagi kõlblikku ei leia, siis ma tahan, et te selle peale rohkem aega ei raiskaks. Kas see sobib?”
„Sobib küll,” ütles Patrik ilmse kergendusega.
„Nojah, eks mine siis tööd tegema,” ütles Mellberg parema käega lehvitades. Vasak käsi oli juba teel sahtli poole.
SOFIE ASTUS ETTEVAATLIKULT uksest sisse. „Halloo! Kerstin … oled sa kodus?”
Korteris oli kõik vaikne. Ta oli kontrollinud, töö juures Extra Filmis Kerstinit polnud, ta oli võtnud haiguslehe. Polnud ka ime. Asjaolusid arvesse võttes oli Sofie ise samuti koolist puudunud. Aga kus ta siis võiks olla? Sofie käis korteris ringi. Nutt tuli suure lainena, ta laskis seljakoti elutoa põrandale libiseda ja istus keset põrandat maha. Pani silmad kinni, et kõrvale tõrjuda teda vallanud nägemismuljeid. Igal pool meenutasid asjad Maritit. Kardinad, mis ta oli õmmelnud; maal, mille nad ostsid, kui Marit siia korterisse kolis; padjad, mida Sofie pärast nende peal lamamist kunagi üles ei kloppinud ja mille pärast Marit alati nurises. Kõik see triviaalne, argine, igav, mis nüüd kajas tühjusest. Sofie oli tema peale ärritunud. Karjunud ja olnud tige, et ta esitas nõudmisi, kehtestas reegleid. Kuid samas oli see tundunud mõnus. Kõikide nende pahanduste ja tülide varjus igatses ta samas stabiilsust ja selgeid reegleid. Ja ennekõike, hoolimata kogu mässust, milleks teda sundis tema teismelise tüdruku keha, oli ta olnud kindlalt veendunud, et ta on alati olemas. Ema. Marit. Nüüd oli ainult isa.
Õlal kätt tundes Sofie võpatas. Ta pööras pilgu üles.
„Kerstin? Sa oled kodus?”
„Jah, olin voodis ja magasin,” ütles Kerstin ja kükitas Sofie kõrvale. „Kuidas sa ennast tunned?”
„Oh, Kerstin,” ütles Sofie ainult ja surus näo vastu tema õlga. Kerstin embas tüdrukut kohmakalt. Nad polnud suurema kehalise kontaktiga harjunud, sest Sofie oli juba kallistamise vanusest väljas, kui Marit Kerstini juurde kolis. Ent üsna pea hakkas kohmakus kaduma. Sofie hingas ahnelt sisse Kerstini kampsuni lõhna. Kerstinil oli seljas üks ema lemmikkampsuneid ja tema lõhn oli seal alles. See lõhn ajas ta kõvemini nutma ja ta tundis, kuidas Kerstini õlg märjaks sai. Ta tõmbus temast eemale.
„Vabanda, ma tegin su tatiseks.”
„Pole midagi,” ütles Kerstin ja pühkis pöialdega Sofie pisarad ära. „Sa võid tatistada, palju tahad. See … see on su ema kampsun.”
„Ma tean,” ütles Sofie naeratades. „Ja ta lööks mu maha, kui näeks, et sellel on ripsmetušiplekid.”
„Lambavillast ei tohi pesta soojemas vees kui kolmkümmend kraadi,” kuulutasid nad üheaegselt ja see ajas nad mõlemad naerma.
„Tule, istume köögilaua äärde,” ütles Kerstin ja aitas Sofie püsti. Alles nüüd nägi Sofie, et Kerstini nägu oli justkui sisse vajunud ja mitme tooni võrra kahvatum kui tavaliselt.
„Kuidas sina ennast tunned?” küsis Sofie murelikult. Kerstin oli alati olnud nii … vaoshoitud. Tal hakkas hirm, kui nägi, kuidas naise käed värisesid, kui ta veekeetjat täitis ja sisse lülitas.
„Noh, mitte kuigi hästi,” ütles Kerstin ega saanud midagi parata, et pisarad silma valgusid. Viimastel päevadel oli ta nii palju nutnud, et tuli lausa imestada, et midagi veel järel oli. Ta langetas otsuse ja võttis hoogu.
„Sofie … sinu ema ja mina … On üks asi, mida …” Ta jättis lause pooleli, teadmata täpselt, kuidas jätkata. Teadmata, kas ta peaks jätkama. Oma suureks üllatuseks nägi ta, kuidas Sofie hakkas naerma.
„Kallis Kerstin, ma loodan, et sa ei hakka rääkima endast ja emast kui suurest uudisest.”
„Mida sa silmas pead?” küsis Kerstin valvsalt.
„Noh, et te olite paar ja nii edasi. Kullakene, keda te omast arust petsite?” Ta naeris. „Mihukest paganama teatrit te siin etendasite! Ema muudkui kolis oma asju ühest toast teise, sõltuvalt sellest, kas ma elasin siin või mitte, ja te hoidsite salaja käest kinni, kui arvasite, et ma ei näe. Isssand, kui naeruväärne! No kuule, tänapäeval on ju kõik homod või bid. See on kohutavalt moes.”
Kerstin vaatas teda täiesti jahmunult. „Aga miks sa siis midagi ei öelnud? Kui sa niikuinii juba teadsid?”
„See oli ju lahe. Vaadata, kuidas te teatrit tegite. Parim meelelahutus.”
„Neetud jõmpsikas,” ütles Kerstin südamlikult naerdes. Pärast viimaste päevade leina ja nuttu kajas köögis vabastav naer. „Marit keeraks sul kaela kahekorra, kui teaks, et sa kogu aeg teadsid, aga teesklesid, et ei tea midagi.”
„Jah, kindlasti keeraks,” ütles Sofie tema naeruga liitudes. „Oleks te ise ennast näinud! Hiilisite vargsi kööki suudlema ja muudkui kolisite asju ühest toast teise, niipea kui ma isa juurde sõitsin. Kas sa ei saa aru, mihuke farss see oli?”
„Muidugi saan, väga hästi saan. Aga Marit tahtis, et see nii oleks.” Korraga muutus Kerstin tõsiseks. Veekeetja plõksatas, andes märku, et vesi keeb, ja ta kasutas seda tänulikult ettekäändeks, et püsti tõusta ja selg Sofie poole pöörata. Ta võttis välja kaks tassi, pani kahe teekuuli sisse teed ja valas kuuma vee peale.
„Vesi peab kõigepealt pisut jahtuma,” ütles Sofie ja Kerstin oli sunnitud jälle naerma. „Ma mõtlesin täpselt sedasama. Ta dresseeris meid hästi, see sinu ema.”
Sofie naeratas. „Jah, seda küll. Ehkki ta soovis kindlasti, et oleks mind natuke veel paremini dresseerinud.” Naeratus oli kurb ja andis tunnistust lubadustest, mida ta nüüd enam kunagi pidada ei saa; ootustest, millele tal enam kunagi pole võimalik vastata.
„Marit oli sinu üle nii uhke.” Kerstin võttis jälle istet ja ulatas Sofiele teetassi. „Oleks sa vaid kuulnud, kuidas ta sinuga kiitles, ja isegi siis, kui te olite kõvasti tülitsenud, võis ta öelda: „Milline võimas säde selles lapses on.””
„Tõesti või? Päriselt? Kas ta oli minu üle uhke? Aga ma olen ju õudselt vastik olnud.”
„Äh, Mariti arvates käitusid sa nii, nagu oli loomulik. Sinu asi oli end temast vabaks võidelda. Ja …” Ta kõhkles. „Ta arvas, et eriti kõige selle peale mõeldes, mis oli olnud tema ja Ola vahel, on iseäranis tähtis, et sa suudaksid enda eest seista.” Kerstin jõi lonksu teed, kuid oleks peaaegu keele ära kõrvetanud. See pidi kõigepealt pisut jahtuma. „Ta oli sellepärast tohutult mures, kas tead. Et lahutus ja kõik,
