võimalikult kiiresti unustada.
Aga see siin saab olema teistsugune. Siin on ta rohkem oma õiges elemendis. Noh, võib-olla mitte just kraanikausi juures, kuid tal on võimalik näidata, et ta on keegi. Tema Östermalmi kõnepruuk, klassikaliselt üle pea kammitud juuksed ja kallid firmariided tähendavad siin midagi. Tal pole tarvis poolpaljalt ringi joosta nagu mingi metslane ja püüda loota mingisuguse kuradima isikupära peale. Siin võib ta domineerida. Ta võttis vastumeelselt vannist ühe musta taldriku ja hakkas seda loputama. Peaks rääkima produktsioonitiimi ülemustega, kas ta ei saaks Tinaga kohad vahetada. See siin sobis nii kuradima halvasti tema imagoga.
Justkui vastuseks tema mõttele tuli Tina jälle pöörduksest sisse. Ta toetus seina najale, võttis kingad jalast ja süütas sigareti.
„Tahad ka?” Ta sirutas paki Calle poole.
„Jah, kurat võtaks,” ütles too ja nõjatus samuti vastu seina.
„Me ei tohi siin vist suitsetada,” ütles Tina ja puhus välja suitsurõnga.
„Ei,” vastas Calle ja tegi rõnga, mis ajas Tina rõngast taga.
„Mis sa tänasest õhtust arvad?” Tüdruk vaatas Callele otsa.
„Sa mõtled diskost, või kuidas nad seda kutsuvad?”
„Jah, just.” Tina naeris. „Arvan, et ma pole põhikoolist saadik diskol käinud.” Ta liigutas natuke varbaid, mis valutasid, sest olid olnud paar tundi kõrgekontsalistesse kingadesse pigistatud.
„Ah, selge, et saab lahe olema. Meie oleme siin ju peremehed. Rahvas tuleb meie pärast. See lihtsalt peab lahe olema.”
„Jah, ma mõtlesin igatahes Fredriku käest uurida, kas ta saab nii teha, et ma saaksin laulda.”
Calle naeris. „Mida, tõsiselt räägid või?”
Tina vaatas teda solvunult. „Kas sa arvad, et ma olen siin sellepärast, et see on nii kuradima lahe? Ma pean ju võimalust kasutama. Ma olen mitu kuud laulutunde võtnud ja pärast „Baari” oli plaadifirmade poolt sitaks palju huvi.”
„Nii et sul on juba plaadileping?” küsis Calle õrritades ja tõmbas veel ühe sügava mahvi.
„Ei … Sellest ei tulnud midagi välja. Mu mänedžer ütles, et ainult ajastus oli vale. Ja me peame leidma minu omapära esiletoomiseks tugeva loo. Ta püüab teha ka nii, et Bingo Rimér mind pildistaks.”
„Sind,” naeris Calle jõhkralt. „Tead, siis on küll Barbiel suurem šanss … Sul pole ju õieti neid …” ta laskis silmadel üle Tina keha käia, „vahendeid.”
„Mida? Mul on vähemalt sama ilus keha kui sel kuradima tibil. Natuke väiksemad rinnad ainult.” Tina viskas sigareti põrandale ja astus sellele ärritunult kontsaga peale. „Ja ma kogun praegu raha uute rindade jaoks,” lisas ta Callele trotslikult otsa põrnitsedes. „Kümme tuhat veel, siis saan endale need kuradi lahedad D-korvid hankida.”
„Jajah, edu sulle,” ütles Calle ja lömastas samuti põrandal sigareti. Just siis tuli Günther tagasi. Tema nägu omandas veelgi punasema nüansi, kui sel juba padade soojade aurude tõttu oli. „Kas te suitsetate siin? See on keelatud, täiesti keelatud, aaabsoluutselt keelatud.” Ta vehkis ärritunult kätega ning Tina ja Calle vaatasid teineteisele otsa ja hirnusid. Mees oli üks täielik kuradima karikatuur. Nad pöördusid vastumeelselt oma tegemiste juurde tagasi. Kaamerad olid kõik kinni püüdnud.
Parimad hetked olid siis, kui nad istusid hästi lähestikku teineteise kõrval. Hetked, mil naine võttis välja raamatu. Lehtede krabin, kui neid aeglaselt pöörati, naise parfüüm, tema pluusi pehme kangas põsel. Neil hetkil hoidusid varjud eemale. Kõik väljaspool olev, mis ühtaegu hirmutas ja peibutas, muutus tähtsusetuks. Tema hääl tõusis ja langes soojade lainetena. Mõnikord, kui nad olid väsinud, oli üks neist või mõnikord ka mõlemad, uinunud, pea tema põlvedel. Viimane, mis neile meelde jäi, enne kui uni võimust võttis, oli jutustus, hääl, paberi krabin ja pead silitavad sõrmed.
Jutustust olid nad kuulnud nii palju kordi. Nad teadsid seda läbi ja lõhki. Ometi tundus see iga kord uus. Vahel jälgis ta oma õde, kui see kuulas. Suu pisut poollahti. Silmad raamatulehtedes kinni. Juuksed öösärgi peal seljale langemas. Tal oli kombeks igal õhtul õe juukseid harjata. See oli tema ülesanne.
Kui naine luges, kadus too soov suletud uksest välja minna. Siis oli olemas vaid kirev seikluslik maailm, täis draakoneid, printse ja printsesse. Mitte suletud uks. Mitte kaks suletud ust.
Ta mäletas ähmaselt, et algul oli ta kartnud. Nüüd enam mitte. Mitte siis, kui naine lõhnas nii hästi ja tundus nii pehme. Kui ta hääl nii rütmiliselt tõusis ja vajus. Mitte siis, kui ta teadis, et naine teda kaitseb. Mitte siis, kui ta teadis, et on Murelind.
PATRIK JA MARTIN olid tegelnud jaoskonnas paar tundi teiste ülesannetega, oodates, et Ola töölt koju jõuaks. Nad olid kaalunud, kas ei peaks sõitma töö juurde temaga rääkima, kuid otsustanud siis oodata kella viieni, kui tema tööpäev Inventeringus lõpeb. Polnud põhjust mehe töökaaslastele ohtralt küsimusi tekitada. Igatahes mitte veel praegu. Kerstin ju ei uskunud, et Olal olnuks nonde anonüümkirjade ja telefonikõnedega midagi pistmist. Patrik ei olnud sama kindel. Teda oli tarvis veenda vastupidises, enne kui ta selle mõtte nurka viskab. Kirjapakk oli õhtupoolikul kesklaborisse saadetud ja ta oli esitanud ka nõudmise, et talle võimaldataks ligipääs abonentide registrile, kust ta saaks vaadata, kes olid neil ajavahemikel Kerstini ja Mariti telefonile helistanud, kui nad anonüümseid kõnesid said.
Ola näis olevat just duši alt tulnud, kui ta neile ukse avas. Ta oli jõudnud riided selga panna, kuid juuksed olid endiselt märjad. „Jah?” ütles ta kannatamatult, ja nüüd polnud märkigi leinast nagu siis, kui nad olid esmaspäeval toonud teate tema eksabikaasa surmast. Vähemalt mitte sama selgel moel, nagu Kerstini puhul oli näha olnud.
„Me sooviksime teiega jälle paar sõna vahetada.”
„Ah nii,” ütles Ola, ikka veel kannatamatult ja nüüd küsival ilmel.
„Jah, on mõned asjad, mis puudutavad Mariti surma,” ütles Patrik mehele nõudlikult otsa vaadates.
Ola mõistis ilmselt signaale, sest ta astus kõrvale ja tegi käega žesti, näitamaks, et nad võivad sisse tulla.
„Noh, ongi hea, et te tulite, sest ma tahtsin niikuinii teile helistada.”
„Ah nii?” ütles Patrik ja istus diivanile. Seekord polnud Ola neid kööki juhatanud, vaid osutanud elutoas olevate diivani ja tugitoolide poole.
„Jah, ma tahaksin teada, kas teil oleks võimalik väljastada külastuskeeld.” Ola istus suurde nahktugitooli ja tõstis jala üle põlve.
„Või nii,” ütles Martin, heites uuriva pilgu Patriku poole. „Kelle vastu te sooviksite sellist keeldu saada?”
Ola silmis süttis säde. „Sofie jaoks. Kerstini vastu.”
Ei Patrik ega Martin näidanud üllatust välja. „Ja miks siis, kui tohib küsida?” Patriku hääl oli petlikult rahulik.
„Pole ju mingit põhjust, miks Sofiel oleks nüüd tarvis tolle … tolle … inimese juurde sõita!” ütles mees nii tigedalt, et sülg pritsis. Ola kallutas end ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele ja jätkas: „Sofie sõitis täna sinna. Tema seljakott oli kadunud, kui ma tulin koju lõunat
