piratsiooni ja oskusi, et alustada investeerimist kinnisvarasse.
Siit raamatust saad teada kuidas:
• leida investeerimiseks sobivat kinnisvara
• alustada, kui Sul endal kapital puudub
• investeerida läbi ühisrahastuse
• panna enda isiklik kodu raha teenima
• edukalt hallata üürikortereid
• luua kinnisvaraga igavest rahavoogu
• kasutada laenuvõimendust
Lisaks autorile jagavad enda kogemusi seitse Eesti kinnisvarainvestorit.
„Rikkaks Saamise Õpik on üks paremaid eesti keeles ilmunud investeerimisraamatuid.”
„Lugesin ise ja andsin kohe kolleegidele lugemiseks. See on tõesti üks igati õnnestunud raamat, mille üle on ainult rõõm.”
„Jaak Roosaare on kirjutanud suurepärase raamatu rikkaks saamise võimalustest. Selliseid raamatuid peaks koolides levitama, sest keegi ei õpeta, kuidas rahaga ringi käia. Noortele õpetatakse, et Sa pead tööle minema ja hakkama teenima palka. Aga keegi ei õpeta, kuidas elada nii, et raha töötab Sinu eest!
Lihtsas keeles ja ohtrate näidetega raamat sobib lugemiseks juba alates 9. klassist.”
Vaata ka:
www.roosaare.com/opik
www.facebook.com/rikkaks
SISSEJUHATUS
Tõsta korraks silmad raamatult ja vaata ringi. Mida Sa näed? Võin kihla vedada, et hoolimata kohast on sinu ümber kinnisvarainvesteeringud. Just praegu kui Sa mugavalt seda raamatut sirvid, saavad Sinu ümber kinnisvara abil inimesed rikkaks. Oletame, et sirvid seda raamatut poes. Kas tead, et see sama raamatupood maksab igakuiselt kaubanduskeskuse omanikule ruumide eest renti? Või oled hoopis korteris köögilaua taga – ilmselt on Sinu majas mitmeid üürikortereid, mis nende omanikele passiivset tulu teenivad. See on nii, isegi kui Sa oled hotellis või maal vanaema juures – esimesel juhul on tegemist ärikinnisvaraga ja teisel juhul üürib ehk keegi läheduses välja põllumaad või omab metsamaad. Kinnisvara on kõikjal meie ümber ja tavaliselt me isegi ei märka, kuidas selle vara omanik tasapisi rikkamaks saab. Nüüd on aeg seda muuta – kutsun Sind kaasa avastusretkele, et õppida kinnisvara ka enda jaoks tööle panema!
Olen käesoleva raamatu üles ehitanud selliselt, et kõigepealt saad minuga koos läbi käia teekonna enda esimesest korterist esimese üürimajani. Selle käigus saad õppida minu vigadest ja loodetavasti oskad ise hiljem sarnaseid vigu vältida. Raamatu teises osas räägime kinnisvarasse investeerimise erinevatest võimalustest ja tahkudest. Kolmandas osas on Sul võimalik lugeda intervjuusid edukate kinnisvarainvestoritega. Iga teekond algab esimesest sammust ja iga kinnisvaraimpeerium esimesest ostust. Kunagi ei ole liiga hilja või vara alustada – kinnisvaraturg on alati täis võimalusi! Erinevates turutsüklites on küll mõistlik keskenduda erinevatele strateegiatele ja objektidele, kuid tegevust leiab alati. Enne reaalse rahaga tehingute tegemist on mõistlik investeerida veidi enda harimisse – lugeda raamatuid kinnisvarast, käia vaatamas erinevaid objekte ja osaleda ehk ka mõnel koolitusel. Samas ei tohiks jääda igaveseks õppijaks – ühel hetkel tuleks algust teha ka päris tehingutega! Kinnisvaras ei saada rikkaks ühe õnnestunud tehinguga – tegemist on pikaajalise protsessiga ja vigade tegemine käib alati õppimise juurde. Soovitan Sul leida endale ka mentoreid, kes on sarnase tee ise juba läbinud ja oskavad Sind juhendada ja motiveerida. Toredat teekonda!
ESIMENE OSA
MINU TEEKOND KINNISVARAINVESTORIKS
TEEKONNA ALGUS
Minu enda esimene kokkupuude kinnisvaraga oli ilmselt lapsepõlves Monopoli mängides. Sain mängust niipalju aru, et mida rohkem hotelle ja mida kallimad krundid, seda parem. Sellega aga kogemus ka piirdus. Elasime perega Tartus Annelinnas 4-toalises korteris, mille isa ja ema olid kunagi järelmaksuga ostnud, kuid mis hüperinflatsiooni ajal sai mõnesaja dollari eest (mis isa oli Ameerikast taskurahana saanud) lõpuks välja ostetud. Olime tüüpiline Eesti pere, kes elas oma korteris, kellelegi üüri ei maksnud, kuid ka ise üüritulu ei teeninud.
Veidi lähemalt sain kinnisvaraga tuttavaks siis, kui 2000. aastal Tallinnasse ülikooli tulin. Nüüd oli vaja leida elamiskoht ja nii saigi minust üürnik. Jõudsin järgneva 5 aasta jooksul sõpradega koos üürida kortereid kõikides Tallinna linnaosades, elades Liivalaia tänava „penthouse-st” kuni Lasnamäe paneelika külalistetoani välja. Üks omapärasemaid elukohti oli kursaõe vanaemalt päritud korter Mustamäel – vanatädi oli just teise maailma lahkunud ja mina kolisin tema rohtude järgi lõhnavasse tuppa sisse, magades vanatädi voodis. Nii elades suutsin aga saavutada seda, et ma ei maksnud üüri kunagi rohkem kui 100 eurot kuus! Madalad kulud aitasid mul panna aluse oma kapitalile ja jõuda kiiremini oma kinnisvarani.
Minu esimene „oma kodu” oli elukaaslasele vanaema poolt pärandatud ühetoaline korter Tartus. Tegemist oli tüüpilise paneelikaga Annelinna tagumises otsas, ühesõnaga tõelise unistuse koduga. Kolisime sinna 2004. aasta sügisel, kui otsustasime oma lähisuhte järgmisele tasemele viia ja vanematekodust välja kolida.
2006. aasta sügisel alustas mu naine tööd Tallinnas ja seepärast kolisime Tartust ära. See oli ka minu esimene kokkupuude üüriäriga – nimelt üürisime oma ühetoalise korteri välja ühisele sõbrale (üüriks oli 1500 krooni kuus) ja ise üürisime abikaasa sugulaselt Tallinnasse kahetoalise korteri (üüriga 2000 krooni kuus). Kokkuvõttes pidime siis maksma elamispinna eest 500 krooni kuus ehk olime oma kuludega päris rahul.
Kinnisvaraturg tõusis 2007. aastal veel suure hooga ja tore oli jägida, et meie Tartu korteri hinna tõusu. Samas tegi meele nukraks, et Tallinnas meie veel ostmata korteri hind ka muudkui tõusis – olin endale seadnud eesmärgiks osta mitte enam kui miljoni krooniga kolmetoaline korter – sellist korterit paraku enam osta polnud võimalik. Samal ajal muutus aga üüriäri järjest ebameeldivamaks – saime üürnikult korduvalt murekõnesid, et korteris oleks vaja remonti teha, kord toimus seal paras uputus ja ka üür ei laekunud alati õigeagselt. Lisaks olid hinnad tõusnud selliseks, et selle korteri eest oleks võinud küsida juba enam kui 500 000 krooni, samas kui meie saime üürina igakuiselt vaid 1500 krooni. Brutotootlus jäi seega alla 4 % ja meile tundus, et ehk oleks parem mõte korter hoopis maha müüa ja raha 5–6 % intressiga hoiusele panna. Või siis aktsiatesse. Kaalusime otsust nii ja naa kuni 2008. aasta alguses hakkas kinnisvaraturult tulema sellist imelikku kärsahaisu. Olin juba pikalt krahhi ennustanud ja nii panimegi 2008. aasta kevadel korteri lõpuks müüki ning saime suhteliselt kehvas olukorras oleva ühetoalise korteri eest 490 000 krooni. Meie tuttav maakler hõõrus meile veel nina alla, et kui me oleksime kuu-kaks kiiremini otsustanud, oleks ta saanud korteri eest üle 500 000 krooni. Tagantjärele tarkusena tuleb tunnistada, et kuus kuud hiljem poleks me ilmselt enam isegi 400 000 krooni saanud. Hoidsime raha hoiusel ja vaatasime, kuidas aastatel 2008–2009 kõik investeerimisvarad vaikselt odavamaks läksid. Minu “„kolmetoaline miljon krooni maksev korter” aga ei paistnud ikka veel (kui buumi tipus maksis isegi 1-toaline Lasnamäel üle miljoni, siis 2009. aasta algul oleks selle hinnaga juba kehvas seisus kahetoalise kätte saanud). Elasime aga rõõmsalt sugulase üürikorteris, maksime 2000 krooni kuus üüri ja lappasime pingsalt kinnisvarakuulutusi. Abikaasa käis tööl ja mina tegelesin raamatumüügiäriga.
2009. aasta suvel käisin viimast korda Ameerikas raamatuid müümas ja lapseootel Maria oli minuga ka kaasas. Sügisel jõudsime tagasi Tallinna ja hakkasime
