heategevus ja igapäevane tarbimine. USA miljonär ja finantskoolitaja T. Harv Eker soovitab oma klientidel jagada sissetulekud kuude ossa: lisaks eelpool mainitutele veel enda harimiseks mõeldud osa ning raiskamiseks ja enda rikkana tundmiseks mõeldud osa.
Selline protsentuaalne jaotus tagab selle, et Sa liigud igal kuul oma rahaliste eesmärkide saavutamisele lähemale, kuid samas ei unusta ka käesoleva hetke nautimist. Mõlema süsteemi kõige tähtsam nõue on see, et iga osa oleks eraldiseisev – kas sularahana eraldi klaaspurgis või eraldi pangakontol. Jällegi tuleb meelde tuletada, et inimene on väga kaval loom ja enese petmises väga osav – katse raha mõtteliselt ühelt arvelt mitme eesmärgi jaoks jagada lõppeb varem või hiljem sellega, et mõni ootamatu hinnaalandus sunnib varem kindlaks määratud protsente nihutama. Raha ühelt arvelt teisele kandmine on aga oluliselt vaevarikkam protsess ja sellest ka suurem tõenäosus, et Sinu südametunnistuse hääl jõuab enne sõna sekka öelda, kui raha on huugama pandud.
Teine süsteem raha planeerimiseks on kulude kirjapanek. Kui eelarve puhul me planeerime kulutusi ette, siis antud süsteemi puhul teeme seda tagantjärele. Kulude kirjapanekul on kaks peamist eesmärki. Esiteks võimaldab selline tegevus reaalselt kontrollida, kui palju ja kuhu igas kuus raha kulus. Teiseks annab see võimaluse osa kulutustest kanda näiteks oma ettevõtte arvele. Peab küll tunnistama, et kulude kirjapanek on ilmselt kõige ebameeldivam osa oma rahade juhtimisel. Esiteks on see vaevarikas ja nõuab harjumuse teket – isegi mitu aastat pärast kulude kirjapanekuga alustamist kipun ma ikka ostutšekke poest väljudes prügikasti viskama. Lisaks on oma kulutuste must-valgel nägemine sageli valulik: kas tõesti ma kulutasin möödunud kuul NII palju väljas söömisele?!
Kui Sul puudub võimalus kulusid firma kaudu maha kanda (sellest räägime kolmandas osas põhjalikumalt), siis tasuks kulude kirjapanekule mõelda ehk vaid ajutiselt. Enamikule meist on väga heaks šokiteraapiaks koguda kokku kõik ühe kuu jooksul tehtud kulutused, kanda need Exceli tabelisse, jaotada kulutused erinevatesse kategooriatesse ja siis neid uskumatul ilmel umbes 10 minutit lihtsalt silmitseda. Ma arvan, et pärast seda harjutust on Su motivatsioon õppida raha juhtima oluliselt suurem. Pärast esmasest šokist ülesaamist tasuks teha enda jaoks mõningad järeldused ja vähendada raha liigset kulutamist asjade peale, mis tegelikkuses Sulle väga tähtsad ei ole.
Kõige lihtsam viis oma kulutuste jälgimiseks on kasutada ostude tegemiseks ainult ühte kindlat pangakaarti. Juhul, kui peres on ka teisi rahakulutajaid, saab samale kontole teha mitu lisakaarti, aga mõte jääb samaks – kõik kulutused on ühes kohas nähtaval ja nii pole vaja tšekkide pärast muretseda.
Näide minu ühe kuu kuludest
2013. aasta juulis otsustasin eksperimendi korras panna kirja kõik elamisega seotud kulud, mis meie kolmeliikmeline pere kuu jooksul tegi. Tegin seda tagantjärele ja seega ei üritanud teadlikult mingeid kulusid kärpida või käitumist muuta. Mõtlema pani see tabel aga küll.
Mis järeldusi siis teha võiks ja kuidas kulusid kärpida? Esimese asjana torkab mulle silma kõrge elektriarve – maksta ligi 200 eurot suvel tundub kuidagi kohatu. Algselt arvasin ma, et selle taga on elektrikeris ja sage saunatamine, kuid tegelik süüdlane oli hoopis valesti reguleeritud küttesüsteem. Nimelt avastasin augustis, et mu maja kasutas suvel põrandate soojendamiseks soojaveeboilerit, sest pelletiahi oli välja lülitatud (imestasin isegi, et küte on väljas aga kivipõrandad on soojad!) Sellist kingitust Eesti Energiale ma rohkem teha ei plaani – aga samas on talvekuudel sarnane kulu pelletitele.
Veidi mõtlemapanev oli ka suur bensiinikulu. Seda annab veidi seletada asjaoluga, et osalesin mitmel erineval rattamaratonil ja sõitmist Tallinn-Tartu ning Tallinn-Pärnu marsruudil oli rohkem kui tavaliselt. Ka väljas söömisele kulus rohkem raha, kui oleksin ise arvanud. Nii et kärpimisruumi on vajadusel küllalt!
P.S. Esmapilgul võib tunduda kohatu ka kulutada 50 eurot kuus koristajale, kuid pean tunnistama, et see on olnud üks parimaid investeeringuid kodurahusse ja tülide vältimisse. Ma olen igal juhul pigem valmis jätma ära mõne autosõidu või väljas söömise kui hakata vaidlema, kes peab vaipu kloppima jne.
„Esmalt maksa endale!” on ilmselt üks kõige lihtsamaid ja vanemaid raha juhtimise süsteeme. Ühelt poolt on see efektiivne ja tagab rikkaks saamise, teisalt aga piisavalt lihtne rakendada, nii et isegi keskmisest laisem inimeseloom saaks sellega hakkama. Kui kaks eelmist süsteemi tunduvad liiga keerulised, siis „Esmalt maksa endale!” peaks olema igaühele jõukohane.
Suure tõenäosusega oled kursis, et valitsus võtab meie sissetulekutelt tulu- ja muud maksud maha enamasti juba enne, kui me oma palga kätte saame. Aga miks see nii on? Miks ei maksta meile välja kogu palka, et saaksime ise majandada ja siis oma tulumaksu õigel ajal ära maksta? Ilmselt tahab riik meie elu lihtsustada – või on hoopis valitsusel hirm, et hiljem muutuks selle raha kättesaamine oluliselt raskemaks, sest enamik inimesi kulutaksid raha ära, enne kui maksude maksmise päev kätte jõuab? Ma arvan, et mõlemad variandid on õiged ja see on ka põhjus, miks niisugune maksukorjamine hästi töötab. Pealegi jääb ära emotsionaalne valu, kui me peaksime „oma” raha riigile tagasi andma.
Miks ma maksusüsteemist nii pikalt räägin? Sest ilmselgelt see töötab, võttes arvesse keskmise inimese olemust ja tema teadlikkust rahaasjadest. Kui süsteem töötab valitsuse jaoks, siis töötab see ka kõigi meie jaoks. „Esmalt maksa endale!” ongi põhimõtteliselt iseenda maksustamise süsteem – vahe on aga selles, et maksutulud ei lähe mitte „musta auku”, vaid meie endi rikkuse suurendamiseks.
Kuidas see siis reaalselt välja näeks? Iga kuu läheb mingi kindel protsent meie sissetulekutest automaatselt kõrvale, nii et me seda raha enam kulutada ei saaks. See raha investeeritakse pikaajaliselt, et luua rikkust ja suurendada meie puhasväärtust. Mida suurem protsent, seda kiiremini rikkaks saame. Kõik!
Ei tundu just kuigi keeruline? Ometi pole 90 % inimestest sellist lihtsat plaani. Ma arvan, et põhjuseid on kaks: esiteks ei tea ja ei usu paljud inimesed, et ka väikesed summad kasvavad pikema aja jooksul suurteks summadeks. Teiseks pole paljud inimesed niisugusest reeglist ehk lihtsalt kuulnud, kuigi seda on oma raamatutes kajastanud kõik vähegi tõsiseltvõetavad finantsnõustajad. Kõige lihtsam näide illustreerimaks väikeste summade aja jooksul kasvamist on ilmselt üks ammune kaubatehing. Nimelt müüsid indiaanlased Manhattani saare hollandlastele omal ajal umbes 24 dollari väärtuses klaashelmeste eest. Juba enam kui 350 aastat on rumalate indiaanlaste üle nalja visatud, aga kui palju oleks see 24 dollarit väärt tänasel päeval? Kas indiaanlased olid ikka nii rumalad nagu esmapilgul tundub? Selgub, et kui see raha oleks investeeritud aastatootlusega 8 %, siis oleks see 350 aasta jooksul kasvanud ei vähem ega rohkem kui 11 triljoni dollarini (see on siis 11 000 miljardit). Kogu Manhattani kinnisvara väärtus on hinnatud vähem kui 1 triljoni dollarile… Muidugi ei ole meil aega 350 aastat oodata, kuid „Esmalt maksa endale!” süsteemi kasutades on meil võimalik oma rikkust jooksvalt suurendada ka uute lisanduvate summade abil. Väikesed regulaarsed summad kasvavad ajapikku suurteks summadeks (vaata tabelit). Mõelge näiteks suitsetamise peale. Kui inimene suitsetab paki päevas, siis mitu meetrit sigarette jõuab ta oma kopsudest läbi lasta 20 aasta jooksul? Kui arvestada, et pakis on 20 sigaretti, mille pikkus on ca 10 sentimeetrit, siis teeb see 20 aasta jooksul enam kui 14 kilomeetrit! Kui arvestada paki hinnaks 3,5 eurot, hinnatõusuks 5 % aastas (20 aasta pärast maksaks pakk sigarette siis veidi alla 9 euro) ja investeerida kokku hoitud summa aasta lõpus 10 % aastatootlusega, oleks meil kahekümne aasta pärast enam kui 100 000 eurot! Ja ilmselt ka väiksem tõenäosus kopsuvähiks…
„Esmalt maksa endale!” suurimaks plussiks on ilmselt see, et kui teha süsteem automaatseks, siis ei pane inimene seda
