nutavad kibedalt. Nüüd saab ta illusioon kinnitust. Kõigel sellel on hüpnootiline mõju. Sõbrad ja sugulased ta ümber hüpnotiseerivad teda. Kõik need inimesed – olukord on ideaalne – arst ta kõrval, hapnik valmis, kogu õhustik on muutunud, inimestel on pisarad silmis… Nüüd on inimene oma surmas kindel. Ühiskondlik illusioon, et ta sureb, haarab ta meele. Sõbrad ja sugulased ta ümber hüpnotiseerivad, et ta hakkab kohe surema. Keegi katsub ta pulssi. Kõik nad veenavad teda, et ta hakkab surema – kõike seda, mida surijaga ikka tehakse, sedasama tehakse nüüd temaga.
See on ühiskondlik hüpnoos. See inimene on nüüd täiesti veendunud, et hakkab surema, et on suremas, et on läinud. See surmahüpnoos põhjustab teadvusekaotuse, ta on hirmunud, tal on õudne, ta on kohkunud: „Ma hakkan surema, ma hakkan surema. Mis toimub?“ Hirm haarab ta täielikult, ta sulgeb silmad ja kaotab selles hirmuseisundis teadvuse.
Tegelikult on teadvusekaotus abinõu, mida me kasutame nende asjade puhul, mida kardame. Sul on näiteks kõhuvalu ja kui valu muutub väljakannatamatuks, kaotad teadvuse. See on trikk, millega sa lülitad teadvuse välja, et unustada valu. Kui valu on liiga tugev, siis teadvuse kaotamine on mentaalne trikk – sa ei taha seda valu enam kannatada. Kui valu ei kao, siis on ainus variant teadvus välja lülitada. Inimene „lülitub välja“, et ei tunneks valu.
Niisiis, teadvusekaotus on meie unikaalne viis talumatu valuga toime tulla. Aga pea meeles, et talumatut valu pole olemas: sa tunned valu seni, kuni see on talutav. Kui valu jõuab piirini, mil see muutub talumatuks, oled sa läinud; seetõttu ei tunne sa kunagi talumatut valu. Ära usu sõnakestki, kui keegi ütleb, et tal on talumatu valu, sest kui inimene sinuga räägib, on ta teadvusel. Kui valu oleks talumatu, siis oleks ta teadvusetu. Loomulik trikk oleks teinud oma töö ja ta oleks kaotanud teadvuse. Kohe, kui inimene ületab taluvuse piiri, kaotab ta teadvuse.
Isegi väikesed haigused hirmutavad meid ja me kaotame teadvuse – mida siis öelda veel kohutava surmamõtte peale. Juba ainuüksi mõte surmast tapab meid! Me kaotame teadvuse, ja selles teadvusetus seisundis ilmub surm. Seetõttu, kui ma ütlen, et surm on illusioon, ei mõtle ma seda, nagu oleks see illusioon, mis toimub keha või hingega. Ma räägin ühiskondlikust ilusioonist – ja seda me sisendame igale lapsele. Me seletame lapsele, et inimene sureb; ja surm näeb välja nii ja nii. Niisiis, selleks ajaks, kui laps suureks saab, on ta ära õppinud kõik surma sümptomid ning kui sellised sümptomid avalduvad lõpuks temal endal, siis ta lihtsalt sulgeb silmad ja kaotab teadvuse. Ta on hüpnoosi all.
Vastupidine sellele on aktiivse meditatsiooni tehnika – tehnika, kuidas siseneda surma teadvusel olles. Tiibetis nimetatakse seda bardoks. Samamoodi nagu läänes hüpnotiseerivad teised inimesed surijat tema surmahetkel, edastatakse Tiibetis bardos olevale surijale antihüpnootilisi sisendusi. Inimesed kogunevad bardos oleva surija ümber ja räägivad talle: „Sa ei sure, sest mitte keegi pole kunagi surnud.“ Nad edastavad antihüpnootilisi sisendusi. Pole nuttu ega hala; see on kõik. Inimesed kogunevad surija ümber ja külapreester või munk tuleb ja ütleb: „Sa ei sure, sest mitte keegi pole kunagi surnud. Sa lahkud lõdvestunult ja täie teadvuse juures. Sa ei sure, sest keegi ei sure kunagi.“
Inimene sulgeb silmad ja talle kirjeldatatkse seda protsessi, mis temaga toimub: nüüd on eluenergia lahkunud jalgadest, nüüd kätest, nüüd ei saa ta rääkida ja nii edasi – ja ikkagi, surijale räägitakse, et ta on olemas, ta jääb olemas olema. Ja talle edastatakse sisendusi. Need sisendused on antihüpnootilised. See tähendab, et need on selleks, et inimene ei haaraks kinni ühiskondlikust illusioonist, et ta on surma veerel. Et seda ära hoida, kasutatakse bardot vastumürgina.
Kui kogu maailmas hakatakse surmasse suhtuma tervemalt, siis pole bardo järele enam vajadust. Ent me oleme väga ebaterved inimesed; me elame suures illusioonis ja selle illusiooni tõttu on vaja vastumürki. Kui keegi sureb, peaksid ta lähedased püüdma purustada illusiooni, et ta sureb. Kui nad suudaksid inimest ärkvel hoida, kui suudaksid talle pidevalt meelde tuletada…
Siis eemaldub teadvus kehast, aga mitte korraga; kogu keha ei sure samaaegselt. Teadvus hakkab kahanema ja vähehaaval lahkub kõigist kehaosadest. Erinevate staadiumitega tõmbub teadvus tagasi ja kõik need staadiumid võib surijale üles lugeda, et sellega hoida teda teadvusel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
