Palavik. Heiti Talvik

      Üle heliseva luiteliiva

      keerleb kajakate legendaarne lend.

      Üle virvendava, valge liiva

      matkan ma, käekõrval väike vend.

      Vahupärleid ritta lükib meri,

      hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.

      Lainte rütmi kajastab mu veri,

      igas libles tuikav päiksekiir.

      Tunnid helepalgsed pikka kaovad,

      pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.

      Vennakesel silmad kinni vaovad,

      käies väsinuks jääb väike kand.

      Aga kõrgelt nägematu käsi

      hoiab hellana meid kangastuval teel.

      Astu, vennakene, ära väsi,

      rõõmsad ended ootavad meid eel.

      Näed neid sinirönkaid mere taga,

      sinna manitses meid ükskord isa hääl.

      Pilved vestlevad sääl jumalaga,

      kuldne valgus luilab nende pääl.

      Tule, tule! Üle valge neeme,

      läbi helge päeva virvendab me rand.

      Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,

      igavese päikse võrsuv and.

      Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.

      Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.

      Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,

      noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.

      Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.

      Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad

      ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.

      Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.

      Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,

      täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.

      Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.

      Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.

      Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.

      Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.

      Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,

      härmatis oksisse terasest surunud nõelad.

      Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,

      tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.

      Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.

      Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.

      Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi

      harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.

      Kuupaistel roheline läigib jää,

      kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.

      Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur

      ja tähina meil' vajub üle pää.

      Ees metsamüürid. Lumes põlvini

      kui hirved kaome neisse tuulehellad.

      Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad

      ja nende hääl käib taevavõlvini.

      Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues.