põlema.»
«Mis sa arvad meie Juulast?» küsis Ants.
«Juulast,» mõtles Jürka natukene aega. Muidugi, see sobiks, sest Juula oli tüse ja tugev, suurte käte ja jämedate jalgadega, oskas hobust rakendada ja jäksas kõiki mehetöid teha. Pealegi oli ta suur meister heinakuhjade voolimises, muidu aga peeti teda pisut tohmakaks.
Jürka oli ta millalgi uuelt, suurelt heinakuhjalt maha aidanud, tema sellepärast, et tal jätkus jõudu Juula tõstmiseks. Siis olid nad mõlemad kui kaks hullu naernud ja Jürka oli siis mõelnud, et temal peaks Juula-taoline eit olema, mitte aga niisuke kiips nagu Lisete.
«Juula oleks mehe eest väljas ja tema juba plotskit ega piipu sussitama ei hakka,» kiitis Ants tüdrukut.
«Ei vist,» arvas ka Jürka.
Nõnda siis olid kaubad koos: Juula läks põlenud poisi asemele Põrgupõhja ja Jürka ise jäi endiselt Antsu orjama, oma majavara tasa teenima.
«Küllap näis, kas mind ka Põrgupõhjal ära kõrvetakse,» naeris Juula lollakalt, kui asus oma uue teenistuskoha poole teele.
«Kui kõrvetad, siis ise, ei teised,» ütles Jürka.
«Peremees peaks mu kohale viima,» naeris Juula.
«Ei täi sinu pärast päeva raisata, mine aga ise,» ütles Ants. «Parajasti veame kesalt kive, kelle panen Jürka asemele, kui tema tuleb sind viima?»
Muidugi, Antsul oli õigus, Jürka asemele polnud kedagi panna. Jürka-sugust meest polnud olemaski, seda oli Juula selgesti tundnud sel üürikesel silmapilgul, kus Jürka käed võtsid ta heinakuhja otsast maha. Sellepärast oligi ta nagu hull naernud. Ei ole ju suuremat rõõmu, kui et on veel Jürka-taoline mees maailmas. Nii kui võtab sust kinni, kohe tunned, et oled nagu pihtide vahel.
Aga kui Juula oli läinud Põrgupõhjale, sündis Jürkas imelik muutus: ka tema hakkas sinna kippuma. Enne ei tulnud eit nagu meeldegi, aga nüüd tuli. Siiski ise ei pannud seda tähele, ainult teised.
«Jürka on hakand Põrgupõhja vahet jõlkuma,» ütles Ants. «Mis seal lahti on?»
«Naised omapead, sellepärast,» lausus Jürka.
«Sul on ka alati mured, enne sulasega, nüüd tüdrukuga.»
«Küllap vist.»
Aga Lisetel oli asjast oma arusaamine. Tema küsis vanamehelt:
«Mis tüdruku sa mulle saatsid? Oleks teine nagu pisut tobu, aga tööd rühmab kahe sulase eest. Mindki hakkab teine taga ajama, nagu oleks tema majas otsaline.»
Jürka ei vastanud eidele midagi, aga süda kihvatas tal sees suure rõõmu pärast. Ja sest ajast saadik hakkas ta ikka harvemini Põrgupõhjale tulema. Varsti torkas Lisetele silma, et Juula on päeval unine, nagu poleks ta öösel õieti maganud. Mis see küll võis olla? Ta hakkas tüdrukut silmas pidama: selle asemel, et õhtul magama heita, hiilis see kodust välja. Kus ta küll võis käia? Järgmine kord, kui Jürka tuli Põrgupõhja, ütles Lisete talle:
«Tüdruk kooserdab öösel ümber, ei seisa kodus, päeval teine unine.»
«Küll ma ütlen talle,» vastas Jürka.
«Ära sa jumala pärast hingagi,» palus Lisete, «muidu, kui me kahekesi jääme, tuleb kallale, sest ta arvab kohe, et mina suud paotand. Ma muidu niisama, et ei tea, kus ja kellega ta peaks…»
«Mis sinul võõrastega asja.»
«Kuis siis võõras, kui elab oma majas.»
Nõnda see jäigi. Jürka lubas, et tema ei lausu tüdrukule sõnagi, ja tüdruk oli vahetevahel pisut unine, aga tööd tegi nagu iseenese pärast. Kadusid nädalad. Siis pani Lisete tähele, et Juula ei saa enam süüa, sest tal oli süda aina paha. Ja kui hakkas tüdrukult pärima, siis sai teada, et asjad sedasi. Kellega? Seda ei või öelda, mitte ei või öelda.
Esimesel võimalusel Lisete rääkis asjast Jürkale, küsis, mis teha. Aga see jäi üsna rahulikuks, ja kui oli tüki aega mõtelnud, ütles:
«Mis ikka, aeg on ju niisuke, et naistel enam lapsi ei ole, noh, las siis olla tüdrukutelgi. Löö silma peale, et ta töö juures endale liiga ei tee, muidu kes teab, mis või kuidas.»
«Ah, siis sellepärast, et mul omal lapsi ei ole, pean hakkama võõraid juba enne sündimist karjatama!» hüüdis Lisete.
«Küllap vist,» vastas Jürka. «Sina ei saa ei oma ega võõra mehega lapsi, aga…»
«Näe, ei saa jah ja ei tahagi saada!» ütles Lisete vahele. «Ma ei taha isegi maa peal elada, mis ma siis neist lastest siia muretsen.»
«Tahad ummisjalu taeva, mis?»
«Ennem kas või taeva.»
«Mine või põrgu, aga seni, kui elad maa peal, pead laste eest hoolitsema. Ja kui pole neid omal, siis karjata võõraid.»
«Kuule, vanamees, kust sul äkki see laste himu?»
«Olen inimene, olen surelik, tahan õndsaks saada, sellepärast,» vastas Jürka.
«Kas Ants seda tarkust sulle õpetand või?»
«Käin kirikus, seal.»
«Nõndaks! Põrgupõhja Vanapagan käib kirikus!»
«Käin kirikus ja õpin laulma.»
Lisete naeris kõõksudes, sest ta arvas, et vanamees heidab nalja, aga kui ta lõpuks nägi, et sel tõsi taga, langes mure ta südamesse. Kuidas tema küll oma päevad maa peal lõpetab, kui vanamees muutub inimeste seas nii naljakaks! Aga tema mure kasvas sedamööda, nagu Juula lähenes mahasaamisele, sest Jürka hakkas ikka rohkem tüdruku eest hoolitsema. Kui alguses Lisete oli arvanud, et vanamees tema pärast sagedamini külastab oma kodu, siis varsti polnud enam vähematki kahtlust, et see sünnib Juula ja tema lapse tõttu, kes tulemas. Nõnda tikkus Lisete südamesse kuri kahtlus, et tema vanamees ehk ongi Juula lapse isa ja et neil olid suvel kohtamised metsas, ainult tema, rumal, ei tulnud õigel ajal sellele mõttele, muidu oleks ta võinud nad teolt tabada. Nõnda siis ütles ta kord Juulale:
«Soo, nüüd siis mul on selge, kes on su lapse isa.»
«Ega tea hullu,» vastas Juula.
«Jürka!» hüüdis Lisete.
«Ise ütles või?» küsis Juula.
«Mis ta muidu nii väga sinu eest muretseb. Aga kas tead, kes Jürka on? Vanapagan. Sa kannad Vanapagana lapse ilmale.»
Juula hakkas naerma ja ütles siis:
«Kõik Põrgupõhja peremehed on Vanapaganad, aga lapsed teistel nagu muudelgi inimestel.»
«Jürka on päris Vanapagan,» kinnitas Lisete.
«Kõik ütlevad, et ta on uus Vanapagan,» seletas Juula. «Aga minul on see ükskõik, olgu ta või vanajumal ise, peaasi, et on mees, kes minust üle, nannipunni mina ei armasta. Teeb minuga, mis süda kutsub, ja mina ei või sinna õhkagi parata.»
«Sina häbemata raisk!» karjus Lisete tulises
