siis missugune missugusele? Peale selle – kas isasele või emasele, vanale või noorele, umbes kui vanale ja noorele. Tähtis oleks ka kindlaks teha, kas kondid on kogu aeg vaba õhu käes viibinud või on nad teatud ajavahemiku mullas olnud, kust nad seletamatuil põhjuseil uuesti päevavalgele kerkinud? Alles pärast nende ja paljude teiste uurimistöil kerkivate lisaküsimuste otsustamist võisid asjatundjad ametiasutusile oma arvamust avaldada.
Jürka ei saanud kontide loost midagi aru, kuigi tema ja Juula, lapsed süles, käisid ühes teistega neid otsimas. Jürka arvates polnud kuidagi võimalik, et Lisete oleks enne oma kondid mööda metsa laiali pildunud, kui ta läks põrgu. Kuidas ta siis ilma kontideta sai minna?!
Asjatundjad tegid oma töö põhjalikult, ja nagu sellisel korral sagedasti, töö tulemused erinesid väga. Õieti polnud ainustki küsimust, milles oleks suudetud samale arvamusele jõuda. Selleks aitas eriti kaasa asjaolu, et igal asjatundjal oli oma eriline aines, mis teda eelkõige huvitas. Näiteks: keegi, kes leidis, et kondid on sedavõrd puretud, et raske on nende kohta üldse midagi kindlat öelda, katsus selgitada – kes on neid konte purenud – karu, hunt, koer? Lisaks: kas ehk need kondid pole mitme looma hammaste vahelt läbi käinud ja kes pures neid esimesena, kes viimsena? Teine asjatundja, kes nägi kogu maailma probleemi toitlusküsimuse ratsionaalses lahenduses, katsus kontide päritolu selgitada sellega, et püüdis kindlaks teha, mis toitu kontide omanik peaasjalikult oli tarvitanud. Pikkade vaidluste ja väitluste tulemuseks oli asjatundjate kokkuleppe-arvamus, mis ei sobinud ühegi üksiku arvamusega, seistes nende kõigiga ilmses vastuolus. Üks asjatundja jäi kõigis küsimusis eriarvamuse juurde. Nõnda esitati asjatundjate töötulemus ametiasutusile ja need jõudsid selle põhjal otsusele, et leitud luud-kondid on tõepoolest inimese omad, kes olnud vähemalt keskealine. Sellele lisati: kuigi pole saadud kindlaks teha, kas leitud kondid mehe või naise omad, ometi peab asjaolusid arvestades järeldama, et nad võivad kuuluda ainult naisele.
Nõnda oli üks küsimus lahendatud: Põrgupõhja perenaise luud olid leitud ja nad võis kivide ja mulla asemele puusärki panna, puusärk hauda lasta ning haud kinni ajada. Sellejuures tõusis vagadel küsimus: kas kontidele peab uuesti kella lööma, kas uuesti «Mullast oled sa võetud ja mullaks…» ning need teised sõnad lugema? Kas ei piisa sellest, et nad pannakse kirstu, mis on saanud juba kellahelina ja kirjasõnad? Aga selle küsimuse otsustas Jürka Juula nõuandel ruttu: ta laskis kellad uuesti helisema panna ning lugeda ja laulda, kuigi oli veendunud, et leitud kondid pole Lisete omad. Ta tegi seda selleks, et ometi kord asjaga ühele poole saada.
Ametiasutuste seisukord oli raskem. Kontide kuuluvuse küsimus oli küll lahendatud, aga otsustamist nõudis ka teine küsimus: kuidas oli kadunud Põrgupõhja perenaine surnud ja kuidas olid tema luud-kondid sattunud metsa? Asi oli mitmeti väga kahtlane, aga temal oli ka tunnuseid, mis lasksid oletada kõige loomulikumat süütust. Sest kas võis tõenäolikuks pidada, et kaksikutega rase naine, nagu Juula, paar nädalat enne mahasaamist hakkaks vägivalda tarvitama teise naise suhtes, kelle abi ta ise varsti nii hädasti vajaks? Ja peale seda minna mehe järele – rahulikult, nagu kõik kinnitavad – ning lasta sel lauakandam selga võtta ning see kilomeetrite taha viia, et näidata – laipa ei ole? Uskumatu! Iseasi, kui nad mängisid mehega algusest saadik kokku, see oleks hoopis iseasi, aga selleks pole andmeid. Sellepärast oli ainuke õige – asi lõpetada.
V
Samal ajal, kui Jürkal ja Juulal oli tegemist sellega, et Lisete oli peale surma otseteed põrgu läinud, tõusis uus häda. Jürka tahtis nimelt oma esimesed kaksikud kirja panna ja läks selleks uuesti õpetaja juurde. Tema ei tahtnud, et nendega sünniks ühel ilusal päeval samuti, nagu sündis Jürka endaga – lähed õpetaja juurde, seisad tema ees elavalt oma kahel jalal, aga sulle öeldakse, et sind ei ole, hingekirjas ei ole. Jürka tahtis, et tema lapsed oleksid hingekirjas, nii et ta teaks – neil on hing. Sellele viimasele pani Jürka väga rõhku, sest ta tahtis õndsaks saada ja lootis, et ka tema lapsed saavad õndsaks, kui neil on hing.
«Aa! Põrgupõhja Vanapagan!» hüüdis õpetaja Jürkale juba enne vastu, kui see jõudis teretadagi. «Nüüd ma juba tunnen sind. Tuled just õigel ajal, mul on sinuga asja.»
«Ei, minul on õpetajahärra juurde asja,» ütles Jürka. Aga pastor ei võtnud tema sõnu nagu kuuldavakski, vaid rääkis edasi:
«Tahtsin sulle juba järele saata, aga tuled nagu kutsutud. Kuule, mis on õieti sinu hingekirjadega – ma mõtlen, sinu enese ja su kadunud naise hingekirjadega? Sa ütlesid mulle esimene kord, kust sa oma naisega pärit, aga kui ma sealt järele küsisin, siis vastati mulle, et ei sind ennast ega sinu kadunud naist seisa seal hingekirjas.»
«Mu eit on ju surnud,» ütles Jürka, et midagi öelda.
«Mis sest, et surnud, aga hingekirjas võiks ta ikkagi seista, sest hing ei sure, tema on igavene. Aga hea küll, olgu sinu kadunud naisega kuis tahes, jätame surnud rahule, nagu sa soovid, sest nende hingekirju peetakse taevas…»
«Hingede hingekirja peetakse taevas,» lausus Jürka pastori sõnade vahele.
«Väga õige: hingede hingekirja peetakse taevas,» kordas pastor nõus olles. «Aga kuis on sinu enese hingekirjaga, sina ju elad alles? Sinu hingekiri peab maa peal olema, sest sa ju ise oled alles siin.»
«Olen siin ja mul on lapsed, nii et…» lausus Jürka, et juttu pisut ka oma asja poole juhtida. Aga selle asemel ütles õpetaja:
«Kas sa ei näitaks veel kord oma isikutunnistust. On ta sul kaasas?»
«Kaasas, pidi olema,» rääkis Jürka taskuis kohmitsedes, ja kui oli otsitava leidnud, andis selle õpetajale. See silmitses paberit hoolega ja ütles siis:
«Jah, kõik näib korras olevat, templid ja allkirjad on olemas, aga ometi vastavad nad, et sind ei ole.»
«Miks ma siis ei ole, kui olen,» ütles Jürka vastuvaidlevalt.
«Ei tea mina, miks sind ei ole,» rääkis õpetaja endamisi arutades. «Keegi peab siin eksima, aga kes, mine võta kinni.» Ja et asja uurida, küsis ta Jürkalt: «Kes andis sulle selle tunnistuse?»
«Peetrus,» vastas Jürka kõhklemata.
«Missugune Peetrus?» küsis õpetaja jahmunult.
«Misuke… See, kes taevas ust hoiab,» seletas Jürka endise kindlusega.
«Soo, jällegi oleme taeva ja põrgu juures väljas, nagu mineval korralgi,» lausus õpetaja endamisi. «Ta on ikka alles Vanapagan.» Ja tõsiselt ning ükskõikselt, nagu oleks tegemist sootuks hariliku asjaga, küsis ta:
«Andis Peetrus isiklikult, ma mõtlen oma käega, selle tunnistuse sulle?»
«Ei,» vastas Jürka.
«Aga kuis siis?»
«Ingel tõi.»
«Miks ta isiklikult ei annud, kui sa tema juures käisid?»
«Siis polnd ju kindel, kas ma maa peale tulen.»
«Miks siis kindel ei olnud?»
«Tahtsin enne vanamooriga aru pidada, kas maksab inimeseks hakata, et õndsaks saada.»
«Noh, ja eit arvas, et maksab?»
«Küllap vist.»
«Ja siis alles saatiski Peetrus selle tunnistuse?»
«Siis jah.»
«Aga mis hull lugu sul selle eide matmisega
