ärkas nagu uimastusest – Jürka seisis ikka alles tema ees.
«Oli ta siis sulle kallis?» küsis õpetaja temalt.
«Surnult oli kallim.»
«Miks nõnda?»
«Ta ütles: kelleks ma teda pean, et tahan temalt inimeselapsi.»
«Aga mis lapsi siis?»
«Teadagi mis – põrgukutsikaid.»
«Kas Juulal on inimeselapsed?»
«Aga kelle siis?» küsis Jürka nagu arusaamatuses vastu ja lisas: «Juula on ju inimene ja mina olen praegu inimene, tahan olla, et õndsaks saada.»
«Ütle ometi, armas hing, kuidas tahad sa siis siin maapeal inimesena õndsaks saada, kui sa teisi inimesi, oma vendi Issandas, põletad, nagu sa ise seda räägid, ja kui sa puha abielu rikud?»
«Ma tahtsin lapsi ja lapsed on käes.»
«Aga need ei ole seaduse ees sinu lapsed, armas hing.»
«Kelle siis? Kus on see, kelle nad on?»
«Nad on Juula lapsed, mitte sinu, Juula peab nad hingekirja panema. Need on tüdruku lapsed, mitte mehe ja naise, kes seaduslikult abielus.»
«Nii et minul lapsi ei ole?» küsis Jürka ärevaks muutudes.
«Ei ole ega tulegi, kui Juula pole sinu naine.»
«Ta on ju, mul on temaga lapsed.»
«Mitte sinul temaga, vaid temal sinuga.»
«Kas tead, õpetajahärra, ma tahaks selle majale siin tule otsa panna,» ütles Jürka nüüd.
«Ui, ui, armas hing, kuidas sa küll oma hingekarjasega räägid!» hüüdis pastor.
«Aga kui on ainult Juulal lapsed, siis…»
«Siis peab Juulaga seaduslikult pühasse abiellu astuma, nii et Juula lapsed oleksid ka sinu lapsed, muud midagi, armas hing. Pealegi on see palju lihtsam ja kergem kui laste pärast majade põletamine. Sest põleta niipalju kui põletad, tüdrukulapsed jäävad ometi tüdrukulasteks. Nii et mine ilusasti Põrgupõhja tagasi ja…»
«Õpetajahärra paneb ikka enne lapsed hingekirja, kaksikud, mõlemad poisid…»
«Ei, ei, armas hing, täna ei saa me lastega midagi teha, olgu nad poisid või tüdrukud, sest nagu ma juba ütlesin, täna on sinu lapsed alles Juula lapsed…»
«Juula ei saa ju üksi eluilmas last,» pistis Jürka vahele.
«Seaduse ees saab,» vaidles õpetaja vastu. Ja äkki tuli Jürkal midagi meelde, mis ta kirikus sama õpetaja suust kuulnud, ning ta ütles:
«Nagu neitsi Maria.»
«Kas või nõnda, kui see asi sulle muidu küllalt selge ei ole,» nõustus õpetaja, sest ta ei leidnud selle mehega teisiti mingit pääseteed. «Ja nüüd, armas hing, pane tähele, mis ma sulle ütlen: täna mine ilusasti koju tagasi ja kahe päeva pärast pane omale puhtamad riided selga…»
«Mul pole puhtamaid,» ütles Jürka vahele.
«Noh, siis pane needsamad selga, võta oma Juula kaasa ja…»
«Poisid ka, mis?»
«Ei, poissa pole esiotsa vaja, sest…»
«Aga kust nad kodus tissi saavad, kui Juula tuleb siia?»
«Noh, kui nõnda, siis võta ka poisid kaasa, nii et tulete neljakesi ja mina panen sinu ning su Juula nagu pruudi ja peiu kirja. Kolm nädalat kuulutan teid kirikus kantslist maha ja siis võin paari panna.»
«Nii et ka mina saan lapsed?» küsis Jürka rõõmsalt.
«Nii et ka sina saad lapsed, pealegi veel kaksikud, kui Juulal on kaksikud.»
«Juulal on kaksikud,» kinnitas Jürka.
«Noh, siis on kõik korras, ainult tule tunahomme ühes Juulaga siia.»
Õpetaja pühkis otsaesiselt higi, kui Jürka oli uksest väljas. Mis küll oleks, kui terve kogudus koosneks Jürka-taolisist! Kui kõik peaksid end Vanapaganaks, kes on tulnud maailma, et õndsaks saada, ja usuksid, et nende naised lähevad südametäiega otseteed põrgu, kui nende mehed muretsevad tüdrukutega lapsi, ning kui need mehed ise, need Vanapaganad, põletaksid oma sulaseid ja teisi naistevõrgutajaid ühes hoonetega! Kui palju hooneid peaks siis iga aasta uuesti ehitama, kui see kõik oleks tõsiasi, mitte aga vaese Vanapagana ettekujutus ja haiglane usuhullustus? Ah see jumalik usk! Kui mõtelda: tema on Vanapagan ja tahab inimesena maailmas õndsaks saada, samal ajal aga ise tapab, põletab, rikub abielu. Siiski, tühise isikutunnistuse pärast teeb endale südamevalu. Juba algusest saadik kurnab sääski ja neelab kaameleid. Kummaliselt on inimene loodud!
Samal ajal, kui õpetaja nõnda arutas, läks Jürka rõõmsal meelel kodu poole ja ka temal olid omad mõtted. Kena inimene see õpetaja, arutas ta endamisi, saab kõigest aru, mis talle räägid, ja on lahke ning vastutulelik. Õpetab ilusasti ja küsib, nii et saad ja oskad vastata. Ei pane midagi pahaks. Kui niisukesi inimesi rohkem oleks!
Koju jõudnud, Jürka meeleolu muutus pisut, sest seal oli Juula esimene küsimus temale:
«Noh, said poisid hingekirja?»
«Ei,» vastas Jürka.
«Miks?»
«Mul ei ole lapsi, sellepärast.»
«Kelle need kaksikud siis on?»
«Sinu.»
«Õpetaja ütles seda?»
«Õpetaja. Ütles, et sa oled nagu neitsi Maria.»
«Ä’ä latra.»
«Esteks ütlesin mina, siis õpetaja.»
«Et sina, seda ma usun, aga et õpetaja…»
«Tõsi jutt! Ütles: olgu nõnda, siis on selge.»
«Mis siis?»
«Et oled neitsi Maria.»
«Ei, vanamees, õpetaja tahtis sulle öelda, et mina olen lastega tüdruk, aga ei julend, sellepärast siis…»
«Mis ta siis kartis?»
«Kartis sind. Kartis, et lööd ta maha, sest…»
«Ma lubasin ainult ta majale tule otsa pista.»
«Seda sa poleks pidand tegema.»
«Aga mis siis, kui miski ei kõlba!»
«Tulnd ära, muud midagi, las mina oleks läind.»
«Ei, õpetaja ütles, et peame mõlemad minema.»
«Miks siis mõlemad, kui lapsed on minu.»
«Õpetaja
