Lisetel hirm karu eest ja ta astus vanamehe juurde ning ütles:
«Karu tapmine käib sul ju nagu käkitegu.»
Ja ta võttis kassipoja põuest, pani ta surnud karule kõndima, kuna ta ise seletas:
«Näed sa, mu nirukene, meie olime kolmekesi karust üle.»
Jürka silmitses samal ajal surnud lehma.
«Õieti tapetud,» lausus ta, «veri ilusasti välja lastud ja kõik. Liha kõlbab väga hästi soola panna ja nahk on ainult kaela pealt pisut rikutud.»
«Aga mis saab karuga?» küsis eit.
«Nahk maha nagu lehmalgi, mis muud.»
«Kas liha ei kõlba?»
«Küllap vaatame, aga talve otsa ju teine käppa imend.»
Jürka tõmbas pussi vöö vahelt ja hakkas tööle, eit asus talle appi, kuna kassipoeg vaatas eide ja taadi tegevust pealt. Kui loomad kooritud ja tükkideks raiutud, läks Jürka koju, rakendas hobuse vankri ette ning logistas liha ja nahkade järele.
«Meie majavara kasvab,» ütles Lisete vanamehele, kui see hobuse ja vankriga pärale jõudis, «nüüd on meil juba liha ja nahka.»
«Küllap vist,» arvas Jürka.
Järgmisel päeval läks Jürka Antsule teatama, et karu murdis lehma.
«Kas nägid, et karu?» küsis Ants.
«Nägin,» vastas Jürka. «Eit nägi ka.»
«Noh, siis on hea. Iseasi, kui oleks murdnud hunt, siis on hoopis iseasi. Kui karu, siis peab riik välja maksma, sest karu on riigi loom, riigi sakste jahiloom. Aga igamees peab ise oma loomad toitma. Ja karul on vaba valik, misukese lehma, härja või hobuse ta nahka paneb.»
Ants teadis väga palju tarka ja huvitavat jutustada jahist, jahiseadusest ja jahipidamisest. Jürkal polnud vaja sõnagi lausuda, kuulas ainult. Nõnda ei saanudki Ants teada, et Jürka oli karu kirvega maha löönud, naha tal seljast koorinud ja seinale kuivama pannud. Asi selgus alles siis, kui Jürkalt tõendusi nõuti, et karu tõepoolest tema lehma murdnud. Sest küsimus oli kõigiti kahtlane. Metsavahtide andmete järele polnud siin ringkonnas ainustki karu olemas, sest muidu oleks talvel tema peale jahti peetud. Ja nüüd korraga karu ja murrab lehma! Pealegi kuidas? Millistel asjaoludel? Keegi ei näinud murtud lehma, see nüliti ja tükeldati enne ülevaatust.
«Nägid sa tõesti oma silmaga karu?» päriti Jürkalt.
«Nägin,» kinnitas Jürka.
«Ja lehma murdmist ka?»
«Seda nägi eit.»
«Aga millal siis sina karu nägid?»
«Kui ma ta maha lõin.»
Kõik vahtisid ammuli suuga uskmatult Jürkale otsa.
«Andsin kirvega, kui sõi lehma,» seletas Jürka.
«Loba!» hüüdis keegi ja siis hakkasid kõik naerma.
«Nahk ju kodus seinal,» ütles Jürka.
«Ja siis tuled ise lehma eest kahjutasu nõudma?»
«Keelatud ajal tapad karu…»
«Ma ei saanud ju muidu lehma talt kätte,» ütles Jürka. «Eit nägi, et karu tuli mulle kallale, mis ma siis pidin tegema. Andsin kirvega korra, ei muud. Mina teda tappa ei tahtnud, mõtlesin ainult hirmutada, aga tema…»
«Hea küll, hea küll,» öeldi Jürkale. Aga karunahk nõuti talt välja, ja kui lehm tasuti, võttis Ants selle raha endale, kuna ta lehmanaha oli juba ammu enne ära viinud, nii et Jürkale jäid ainult karulihakäntsakad, mis katseks soola pannud, ja lahja lehmaliha; viimane ainult sellepärast, et Ants ütles – ei tema ise ega tema pere söövat karumurtud looma, selle eesõiguse ja erilõbu jätvat ta Põrgupõhja Vanapaganale. Lisete oli üpris nukker, et asjad võtsid sellise pöörde, aga Jürka lohutas teda seletusega:
«Täna jumalat, et nii kergesti pääsesin. Tegin targasti, kui ütlesin, et ega ma karu tappa taht, ainult hirmutada. Aga karu tapmine maksab ka ometi midagi, sest…»
«Ah sakste karu siis hirmutada ikka tohib?» küsis Lisete vahele.
«Küllap vist.»
«Nii et kui muidu ei karda, siis võib ka maha lüüa.»
«Nii see kuulukse.»
«Aga kust me uue lehma saame, muidu pole meil ju kassile ja põrsale piima?»
«Ants lubas toimetada.»
«Kuldaväärt mees see Kaval-Ants, tema meid hätta ei jäta,» ütles Lisete tänulikult.
«Ei vist,» arvas Jürka.
Ja nõnda see oligi: mõne päeva pärast toodi Põrgupõhjale sõna, et nad võivad uue lehma järele minna, kui nad tahavad. Jürka ja Lisete läksidki. Seekordne lehm oli veel hullem kiitsakas kui esimene.
«Mis mõte on teil paremat sinna laande viia, karu murrab ta teil muidugi jälle varsti, sest ega neid seal üks ole. Ainult selle eest hoidke, et hundid lehma kõri kallale ei saa, nende toidu eest ei muretse ükski maine võim, ainult armas jumal taevas.»
«Hundid peletan palja kisaga eemale,» arvas Lisete.
«Noh, siis pole karta midagi,» lohutas Ants. «Karu on kasulik loom.»
Selle teadmisega hakkasid Jürka ja Lisete lehmaga koju poole minema: Jürka hoidis ohelikku, Lisete lõi takka ja siunas lehma, kes ei tahtnud kuidagi vanamehele järele minna. Kui ta lehma siunamisest tüdis, küsis ta Jürkalt:
«Mis sa nüüd arvad sest asjast?»
«Mis asjast?»
«Uuest lehmast ja kõigest. Kas karu murrab selle jälle ä’ä, nagu Ants ütles?»
«Küllap vist.»
«Ja kas lööd karu jälle maha?»
«Küllap näis… kui muidu ei karda…»
«Aga kui kardab?»
«Ä’ä latra tühja.»
«Ah sina tahad, et ma pean ainult lehmaga kõnelema?» küsis Lisete, aga jäi siiski tükiks ajaks vait. Viimaks ütles ta nagu endamisi:
«Varsti peab hakkama Antsule päevi tegema.»
«Käskis juba homme tulla,» lausus Jürka.
«Armas aeg!» hüüdis Lisete. «Kuis siis homme, kui pidid alles tuleval nädalal.»
«Juba teine lehm, sellepärast.»
«Tõsi ta on, juba teine,» nõustus Lisete. «Aga mis mina siin küll üksi peale hakkan! Kass tahab karjatada, põrsas sööta, lehm ja lammas metsa ajada. Ja kes lööb karu maha, kui murrab lehma?»
«Eks
