isiklike omadustega ning ta pole samasugune kui teised. Ent kui vaadata seda arhetüüpi tervikuna, võib liigitada enamiku Advokaate kolme kategooriasse.
Hobiadvokaat
Hobiadvokaat on inimene, kes tahab teha midagi väärtuslikku, ent pole veel asunud muudatuste tegemise teele, ta ei ole ennast sidunud millegagi pikemaks või määramata ajaks. Mitte et Hobiadvokaadid oleks diletandid. Kaugel sellest. Kui oled Hobiadvokaat, siis kuulud nende hulka, kes panevad aluse ühiskondlikule meelsusele ja kogukonna aktiivsusele. Tavaliselt ootab Hobiadvokaat selgelt paika pandud ajakava, enne kui end mingi projektiga seob. Samuti otsib ta projekte, mis ei sisalda vastuolusid. Hobiadvokaat pole aktivist, vaid eelistab keskenduda oma kogukonna probleemide lahendamisele, mitte radikaalsete sotsiaalsete või poliitiliste muutuste läbiviimisele. Ta võib toetada naabruses asuvat aeda või päevakeskust, organiseerida taluturgu, tegeleda koolikiusamise vastu võitlemisega, seista tervislikumate koolieinete eest, korjata raha laste suvelaagri jaoks. Hobiadvokaat tutvub põhjalikult asjade käiguga ja tema esmased mured pole seotud suuremate teemadega kui sotsiaalne ebaõiglus või keskkonnakuritegude vastu võitlemine.
Pühendunud Advokaat
Pühendunud Advokaat on läinud järgmisele tasandile ja sellest kaugemale. Pühendunud Advokaat on just selline, nagu see nimetus ütleb: ta on teadlikult valinud pikaajalise töö sotsiaalsete, keskkonnasõbralike, humaansete, poliitiliste või majanduslike muutuste elluviimise nimel ning on võtnud end sellega sidudes isiklikke ja rahalisi riske. Näiteks ei pruugi inimesed, kes toetavad rohelist elulaadi, elada nädalalõppudel roheliste põhimõtete järgi. Sinu puhul, kui oled omaks võtnud rohelise elulaadi, võib see tähendada päikeseenergia kasutamist kütmiseks või olemasoleva maja retrostiilis renoveerimist, ökoaia rajamist, prügi sorteerimist, taaskasutusrõivaste kandmist, loodussõbraliku auto või ühistranspordiga sõitmist, samuti tööd selle nimel, et tõsta teadlikkust rohelisest elulaadist ja teha seadustes muudatusi. Inimesed, kes on pühendunud jätkusuutlikule elustiilile – rohelised – on tõelised teerajajad. Sa oled meist teistest ees, et panna alus sellele, mida ühel päeval kõik teadlikud inimesed tavaliseks peavad.
Pühendunud Advokaat on ka nende inimeste arhetüüp, kes tegelevad ajalooliste paikade säilitamisega. On hämmastav, kui paljud inimesed kõnnivad mööda tõeliselt väärtuslikest ehitistest ja ajaloolistest paikadest, neid isegi märkamata, omamata arusaamist arhitektuuriväärtustest, mis kaunistavad linna. Jacqueline Kennedy Onassis aitas esimese leedina suuresti kaasa Ameerika kõige olulisemate hoonete säilitamisele alates Valge Maja restaureerimisest ning hiljem New Yorgi oluliste ehitiste nagu Grand Central Station restaureerimisel. Ajaloo- ja arhitektuuriadvokaadid teevad nii kohalikul kui riiklikul tasandil lobitööd oluliste paikade väljaselgitamiseks ja töötavad selle nimel, et need taastada endises hiilguses ja säilitada järelpõlvedele. Need Pühendunud Advokaadid on päästnud osa meie esivanemate kõige väärtuslikumast loomingust ja tänu nende jõupingutustele on meie linnad elavad, tulvil arhitektuurset mitmekesisust, mitte külma ja kalki modernismi.
Emotsionaalne Advokaat
Emotsionaalne Advokaat on kolmest Advokaadi arhetüübist mõneti kõige haavatavam. Ta võtab tihti osa ühiskondlikest üritustest, sest selline tegevus rahuldab ta emotsionaalseid vajadusi. Inimrühmadest, kes toetavad sotsiaalseid muutusi, kiirgab sageli palju positiivset energiat, heategevus mõjub virgutavalt ning paljud neist ütlevad, et nad pole end kunagi nii elusana tundnud kui teisi aidates. Emotsionaalne Advokaat on emotsionaalselt kõrgendatud seisundis, osaledes projektides ja suheldes innukate Advokaatidest kaaslastega, ning see võib tekitada sõltuvust. Seltsimehelikkus saab tähtsamaks kui asi ise. Lõpuks hakkab aja ja energia panustamine mõjuma pigem piiravalt ning Emotsionaalse Advokaadi huvi väheneb. Seejärel, justkui vabandades oma eemaletõmbumist, võib Emotsionaalne Advokaat muutuda väga kriitiliseks eesmärgi suhtes, seades küsimärgi alla selle poliitilise suundumuse või isegi organisatsiooni tervikuna. Kui selline inimene on lõpuks vaba, siis vajab ta ikkagi pidevalt sotsiaalset adrenaliini, mis paneb ta vältimatult uut eesmärki otsima. See tsükkel võib korduda lõpmatult. Asi pole selles, nagu oleks Emotsionaalne Advokaat ebasiiras; enamik neist otsib tõsiselt midagi uut, mida toetada. Ent olles motiveeritud peamiselt oma emotsionaalsetest vajadustest, mitte altruistlikest huvidest, leiavad nad, et igasugune enda sidumine mingi projektiga on liiga vaevanõudev.
Muidugi on olemas Advokaate, kes ei sobi ühessegi kirjeldatud kategooriasse, ja ükski Advokaat ei ole määratud oma kategooriasse igaveseks jääma. Hobiadvokaadidest, kes on saanud maigu suhu kogukonnas aktiivselt tegutsedes, saab hiljem sageli mõnele organisatsioonile või üritusele pühendunud Advokaat. Samamoodi võib Emotsionaalne Advokaat väsida ühest rühmast teise kargamisest, otsides seltskondlikke sidemeid, ning valida põhitegevuseks ühe asja ja ennast sellega siduda.
Advokaadid kohtavad paljusid väljakutseid, sest see arhetüüp on geneetiliselt programmeeritud ära tundma, mis vajab maailmas muutmist. Nad tegelevad sellega, mis on ühiskonnas valesti, mis vajab parandamist, mida võiks paremini teha, ja nendega, kes saavad haiget. Ühiskonna varjuküljed moodustavad üsna pika nimekirja, millele enamik inimesi ei taha mõeldagi. Ent Advokaadina on sul sisemine kirg parandada asju, mis on valesti. Su elu eesmärk on teha ühiskond paremaks ja inimlikumaks. See kirg on su parim külg, ent nagu kõigi heade külgedega, tuleb seda realiseerida oskuslikult, või see muutub halvimaks küljeks. Kirg koos tarkuse, ande ja suure lootusega loob tavaliselt võitmatu hingealkeemia. Ent et olla hea Advokaat, pead suhtuma realistlikult inimhinge ja ühiskonna teadvusesse, kui püüad asju parandada. Püüd muuta maailm utoopiliseks ideaalmaailmaks on sama kasutu eesmärk kui ujuda üle Atlandi ookeani Euroopasse. Mitte et sa ei peaks üldse ujuma, lihtsalt sa ei tohiks kõike ujumisele panustada, sest see on määratud läbikukkumisele. Samamoodi kui otsustad teha ühiskonnas muutusi, on oluline, et eesmärgid oleksid realistlikud. Ära vali eesmärki, mis võtab sinult viimase või teeb sind vihaseks, kui sa ei suuda seda saavutada.
Advokaadid peavad väga hästi tundma oma tugevaid ja nõrku külgi, et osata seada realistlikke eesmärke ja õigesti otsustada, kuhu investeerida oma aega ja energiat ning kuhu mitte. Kui sul selles osas selgus puudub, siis riskid isegi Hobiadvokaadina sellega, et tunned end lõpuks pettunu ja kasutuna. Veel hullem, sind võib mõni üritus enda poole tõmmata su viha või ravimata haavade tõttu. Ühineda emade rühmaga, kes võitlevad joobes autojuhtimise vastu, võib tunduda õige ja isegi emotsionaalses mõttes tervendav, ent kui sa ei suuda oma isiklikke huve rühma huvidega võrreldes tagaplaanile jätta, siis leiab su valu tee, kuidas end väljendada – ilmselt passiiv-agressiivselt –, mis ei tule kasuks ei sulle ega üritusele. Alati on tark uurida, kas sul on tõmme teatud eesmärgi poole asja enda pärast või seetõttu, et see on seotud su südamevalu või lõpetamata asjadega.
Advokaatide rühmad ei ole toetusrühmad. Seega, et olla Advokaadina efektiivne, pead kasutama oma mõistust otsustamaks, milliseid asju on sinu annete ja puudustega kõige sobivam teha. Mitte su viha ei aita inimesi, vaid su visioon ja innukus.
Kahjuks ei saa maailmas kunagi otsa probleemid ja kriisid, mis vajavad lahendamist, ja inimesed, kes vajavad abi. Perspektiiv on tohutu. Meil on piinav tunne – mida ma teha saaksin? Kui vaatame, kuidas Rooma põleb, ja meil on vaid veetass käes, siis loogiline vastus oleks: „Joo ja jookse, sest kõik on kadunud.” Ent me ei vaata, kuidas Rooma põleb, ja loogika pole meie parim sõber, kui küsimus on selles, kas sekkuda või mitte. Võime endale rääkida, et väikesed jõupingutused ei maksa midagi, kui neid võrrelda suurte väljakutsetega. Ajalugu räägib meile aga teist juttu. See on tulvil väikesi tegusid, millel on suured tulemused, ja ühe inimese vapper vastupanu on muutnud maailma. Meenutagem Rosa Parksi, afroameeriklast, kes keeldus andmast bussis istet valgele inimesele. „Ma olin väsinud järele andmast,” selgitas ta hiljem. Selle väikese, kuid kartmatu teoga, mis andis tõuke kodanikuõiguste liikumisele, väljendas Parks täiuslikult Advokaadi arhetüübi tuuma.
Advokaadile on mingil kujul
