sellistest muredest õnnelikult prii. Semiootilises suhtes kujutab ta tähistatavat, mille olemasolu teiste tähistajate suhtes väljaspool inimest on viimasele arusaamatu ja jääb teisele poole filosoofia metafüüsilisi piire. Roosikimp tähistab ilu ja kirge, mille mõtteline tulem on hinnatav üksnes märgi tähenduses ja meie kultuuritraditsiooni raames.28 Ürginimesele oleksid punased roosid jäänud tummaks, tähendanud ehk sama, mida kibuvits aianurgas meie esivanematele. Kibuvits kloostriaias on aga sümbol, rikas nii oma kujundikultuuri kui ka sellega kaasneva ikonograafilise konteksti poolest. Nii nagu muutub ühiskond, muutuvad ka hinnangud meelelistele faktidele, käsitlused värvidest, isegi lõhnadest, kõnelemata siis ümbritsevast keskkonnast ja selle üheks visuaalseks koondmõisteks olevast maastikust.
Kõige laiemas mõttes on meie maailm rajatud väärtushinnangutele. Nagu majale on vundament, kujundab ka ümbritsevale antud väärtushinnang meie maailmapildi epistemoloogilise aluse. Väärtus on tähendus, mille kaudu maailma omaksvõtmine toimub samal viisil, kui nopime suvisel aasal karikakraid – valgeid ja kollaseid, sekka mõni karuohakas ja sinine kellukas. Mis otseselt pilku ei köida, jääb foonile, moodustades üksikute õite esilekerkimiseks vajaliku tausta, anonüümse ja üldistatud pildi, selle, mida beduiin näeb kõrbe, saareasukas mere ja metsaindiaanlane laia ja lõputu laanena. Kokku lõimununa meie meelte miljonist niidist, sisaldades kogu informatsiooni kõigi looduses olemasolevate ja silma võrkkestal peegelduvate asjade kohta, pakub meie aru „musta kasti” maagiline võime võimaluse olulise ja kasuliku filtreerimiseks, eraldades inimesele nii materiaalselt kui ka vaimselt tähtsad faktid.
Selleks, et ellu jääda, vajame toitu, uuemal ajal soovime leiva kõrvale maitsta juustu ja rüübata veini. Oleme astunud üle nähtamatu piiri, mis eristab lihtsat kehalist vajadust naudingust. Lisaks sellele, et puud varjavad meid vihma ja päikese eest, sobivad lõkke süütamiseks ja kõlbavad maja ehitamiseks, on nad kultuurimärgid, mis meenutavad meile nii Kreeka templit kui ka siniverelist inglise aadlit, kelle jaoks pargist sai manufaktuuride rajamise aegu pelgupaik, mille kloosterlik vaikus asendas palvehelmeid sõrmitsevate munkade meditatsiooni. Maastiku kui ühe keerulisema ja mitmetahulisema semiootilise süsteemi mõistmiseks vajame nii oma mõistuse kui ka hingejõudu. Ennekõike aga vastust küsimusele, mis teeb maastikust maastiku, miks me ühte paika põlistame püha ja puutumatuna, teist aga oleme nõus ohverdama mõne parkla või televisioonimasti ehitamiseks. Sest põld on kasulik, aga on loomuldasa ka ilus. See, mis on saanud kokku ilu ja kasu mõistes (dolce utilitis), annab tunnistust inimese sisemisest pürgimusest kõrgema ja õilsama järele: paadi aeru vaiksest loksest järvel; hommikust, kui kalurid Okaa või Volga jõel üritavad käima tõmmata oma vene mootoreid, loobuvad siis üksteise järel, selleks, et minna vastu päevale. Et proovida uuesti. Tulla taas tagasi varavalges, haista ja maitsta udu, silmitseda vee kohalt taevasse kerkivat valget auru, lasta silmadel puhata loodusel.
Ilu on nii kasulik kultuurikogemus kui ka vahetu elamus, mille dualistlik loomus sunnib nii mõnigi kord küsima, kas ei ole ilu mitte kõige elusa sisemiseks tarbeks. Kas ei sirgu juba kuused sihvakaks ja tammed laiavõraliseks mitte üksnes seetõttu, et pakkuda loomadele toitu ja kaitset, inimesele materjali oma kodu ehitamiseks, vaid samavõrra ka selleks, et nii on neil endal toredam? Kohtuda iluga, tähendab kohtuda eksistentsi algpõhjusega, millegagi, mis oma kohalolekuga paneb üksildase uitaja võpatama, peatab ta keset põlislaant ja sunnib silmitsema läbi okste rohe-rohelisele sambalale langenud päikesekiirt sümbolina, millel on talle mingi tähtis teade. Maastiku tähenduste konsensuslik kokkulepe kannab meieni aastatuhandete tolmu, läbimõeldut ja – tunnetatut, kokkulepitut ja narratiivset. Maastik on kokkulepe ja maastik on müüt. Kultuuriline pärimus, mida küll toetavad välised faktid, kuid mille kujunemise tegelikuks eelduseks on meie mõttes elavad fantaasia kujundid. Just seepärast ei ole võimalik maastikku mõõta ega kaaluda. Ükskõik kui palju me ka mõõdaksime Tiibetist alguse saanud jõgede sügavust või analüüsiksime nende kristallselge vee keemilist koostist, on nende saladuseks vete vaikus või tormlemine, mille mõte ei idane kusagil mujal kui meie kokkupuutes vaikuse ja mühiseva vee jõuga. Meie küsimuseks seejuures on mitte: „Kust saavad alguse ja kuhu voolavad suured jõed, vaid: miks jõed, järved ja vesi üldse on olemas, mida tähendavad pühad mäed Tiibetis, miks purskab tuli Kiotos. Erinevalt teadusest, mis küsib reeglina küsimusi, millele on lootus saada vastus, võtab sõnadeks saanud kujutluspilt müüdi kuju, haarates kaasa ka määratlemata mõisted, nii konkreetse tõe kui ka kaootilise poole, mille järgi on ta võimeline väljendama maailma niisugusel kujul, nagu me näeme seda mitte oma teadvuse kitsukeses aknas, vaid alateadvuse kõikjale ulatuvates sätendavates peeglites. Selles mõttes sarnaneb müüt unenäole, ta ei hooli piiridest ja takistustest, mida Logos on seadnud maa, mere ja metsa retseptsioonile. Müüt on vaba. Kutsub kaasa reisile võluriiki; sinna, kus taevas on sinine ja merevahust sünnivad jumalannad. Müüdi jõudu tajud Küprose või Capri kaljusel rannikul. Müüt laulab ja heliseb. Just samal viisil nagu maastik, mida ei luba lahti kerida ükski diskursus ega meetod.
Ja ometi ei ole maastik üksnes hetkeemotsioon. Vaid samavõrra idee, abstraktne pilt meie teadvuse poolt piiratud raamis, mis Alpidest allalangevatele vetevoogudele annab Lausanne’i järve suubudes tähenduse kultuurikoodina, mis üksildase uitaja teadvuses seab kokku särava, tuhandest valgustpeegeldavast klaasikillust koosneva mosaiigi, milles teelesaatja ja osutaja on sama oluline kui teate vastuvõtja või see, kellele osutatakse. Meie maailm on fenomenoloogiline ja maastik on selle parim tõestus!
Maastik on tume laik meie alateadvuse pinnal, aga ka illusioon, miraaž, mis viirastub beduiinile kõrbeliival. Fantaasia oma puhtaimal kujul. Pilt, mis küll liidab kokku üksikud materiaalsed faktid, emotsioonid, mida enamasti saame vabast loodusest, kuid mis tegelikult kannab endas hoopis sügavamat sõnumit. Maastik on kiht-kihi haaval kokku kleebitud, seejuures mitte nagu Muhu lapitekk – üks värvilaik teise kõrvale –, vaid kujund kujundi peale, kõvasti üksteise külge õmmeldud, nii nagu taevas ja pilved, kogu maakera ümbritsev atmosfäär, mis varjab meid päikese liiga intensiivse valguse eest. Sest loodus alistatamatul ja puutumatul kujul on nagu liiga kange alkohol, millest väeti maailmakodanik võib küll joobuda, mitte aga segada endale sobivas annuses ja kultuurikohtumistel maitsvat õdusalt veini. Selleks, et loodusest luua maastik, vajame nii Pythagorase aritmeetikat kui ka Eukleidese geomeetriat, vajame kultuuriruumi, mille sees Noor-Eesti mõtet võiks parafraseerida järgnevalt: „Olgem eestlased, aga saagem ka kreeklasteks!”
Maastik enne mälu
Mälu on maastiku mõistmisel oluline. Mälu on keskse tähendusega. Maastikus on kõik jäljed alles. Olgu siis tegemist hinge- või loodusmaastikuga. Mälu on miraaž, mis tõusnud ookeanist ajal, mil selles tardusid kontinendid. Ta kannab meieni miljoneid üksteise peale ladestunud kujutluspilte samal viisil, nagu kaljud jutustavad maakoore sisemuses asetleidnud protsessidest ja lubajakivi kihid ürgmeres elanud koorikloomadest. Mälu ei alga ega lõpe inimesega; mälu on ainult üks tema organitest, mis jagab Augustinuse poolt kirjeldatud igaviku pikemateks ja lühemateks hetkedeks, mis annavad meile võimaluse vaadelda iseennast läbi käidud teele paigutatud peeglite. Mälu omadus on olla kõikjal, täita kogu universum teadvuse tolmuga; mälu on suurem, kui seda üldse oskame ette kujutada. Võib koguni öelda – mälu ongi maailm, milles elame. Mälu ja maastiku vahele võib asetada võrdusmärgi. Henri Bergsoni tsiteerides oleme vajalikud „konduktorina kahe teineteisest eraldatud kategooria – mineviku ja tuleviku vahel”29, kujutame liikuvat punkti, mis meis talletunud teadmist pidevalt edasi tõukab, selekteerib, võimendab ja taandab.
Mälu on kokkulepe. Mälu suunab meie arutluse tagasi küsimuseni, kas universum eksisteerib ainult meie mõtetes või ka sellest väljaspool. See tähendab sõnastada probleem lahendamatutes terminites, eeldusel, et need on üldse arusaadavad; see viib viljatusse väitlusesse, kus terminitele „mõtlemine”, „eksistents” ja „universum” antakse paratamatult täiesti erinev tähendus. Seespidine sulab kokku välispidisega ja vastupidi; tajudes maailma mälu reservuaarina, reflekteerume ühtaegu ise selle peeglis, kujundades hermeneutilise ringi, mille üht poolt ei ole võimalik lahutada
Roland Barthes,
Henri Bergson,
