style="font-size:15px;"> „Juba nii kähku?”
„Ma ei hakanud molutama, ma tulin otse lennukilt mausoleumi. Niikuinii ma ei osanud midagi muud teha.”
„Nojah,” ütles Poiss.
Nojahnojah, igasuguste võõrastega ja eriti igasugu võõraste tüdrukutega, ja iseäranis kenadega, näris teda esialgu kohmetus. Ta üritas vähemasti oma arust käituda nii loomulikult kui võimalik, mis torkas kaugele silma, sest tegelikult ta lihtsalt tardus sambaks. Aga mis teha, kui sa oled selline. Kannatagu ära. Tüdruk ootas natuke, aga kui Poisilt rohkem mõtteid ei tulnud, otsustas ise.
„No kas hakkame minema?” küsis ta lõpuks.
„Nojah,” ütles Poiss.
„Kuhupoole? Ma ju ei tea, kus meie hotell on?”
„Sinna!”
Nad läksid üle hiiglasliku muruväljaku sõiduteeni ja ootasid siis, kuni rollerite sisse ilmus auk, millest võis hakata läbi pugema. Poisil oli väike hirm, et hommikused hanoilased ajavad nad unise peaga alla, nii et nad leiavad endale viimase puhkepaiga otse suure juhi külje all.
Nad sukeldusid rollerijõkke. Tuli hoida jalad kindlalt maas ja minna oma suunas, et vool sind ära ei viiks. Rollerid keerlesid üsna viisakalt ümber nende, ei nügitud. Aga karta on, et aeg-ajalt läheb mõni vooluga kaasa ka. Tüdruk, kes oli alles paar tundi Vietnamis, käitus selles mäsus vilunult nagu vana vietnamlane. Kulges sujuvalt läbi liiklusvoolu ja kui Poiss kõhklema hakkas, võttis tal käest kinni. Nagu ema! Nad jõudsid elusalt ja tervelt üle tee. Siis tõmbas Poiss käe lahti, et ei jääks vale muljet. Justkui vajaks ta talutamist.
„Uhh,” ütles Mari, kui nad olid õnnelikult kõnniteele jõudnud. „Mulle meeldivad sellised asjad. Kas sa tead, et Hispaanias seovad mehed endal silmad kinni ja lähevad üle tee. Kõige suurema liiklusega kohas.”
„Ei tea.”
„Mina tean. Üks hispaania kutt rääkis.”
„Mis mõttega?”
„Et tunda, mis tunne on olla elus.”
„Nii võib surma ka saada!”
„Surma võib alati saada!”
„Ma ei saa sellest aru.”
„Ma ei öelnudki, et eesti mehed. Hispaania mehed.”
Selge see. Ikka hispaania mehed, mitte eesti. Poiss pühkis oma käe tüdruku higist vastu pükse puhtaks. Edaspidi läheb ta ise üle tee, see on kindel. Nad läksid paremale, linna poole, Poiss ees, tõsises mures oma kõikuva positsiooni pärast selles kahepealises karjas. Tüdruk sibas tema kannul, ees ja kõrval. Siis teistpidi. Ta rääkis palju ja kõva häälega, nagu nad oleksid vanad tuttavad. Üsna pea tundus Poisile, et ta oleks võinud ka päris üksi Vietnamis hakkama saada. Aga tüdruk ei andnud talle pikalt aega endaga aru pidada.
„Mis hotelli sa said?”
„Üksteist dollarit,” ütles Poiss.
„Ma ei mõelnud hinda, ma mõtlesin nii üldse?”
„No sa näed ise kohe. Mingi Hanoi hostel, üsna jube tegelikult.”
„Ikka vanalinnas?”
„Jah.”
„Üksteist on enam-vähem.”
Poiss tundis, justkui oleks ta hotelliga ka puusse pannud.
„Ma ei jaksanud rohkem otsida, ma oli nii läbi …”
„Üksteist on väga hea, ära pabla!”
chín
Nad oli kokku leppinud nii, et Poiss, kes jõudis Hanoisse päev varem, pidi hotelli võtma, kahese toa, umbes kümne dollariga, aga kui võimalik, siis odavamalt, ja kui Mari järgmisel päeval jõuab, siis kolib ta sinna lihtsalt sisse. Kui ta hommikul pärast lendu nii särtsu täis on, mis siis hiljem veel saab? Poisil oli siiamaani tunne, nagu ta lendaks. Mõte käis tükk aega tühjalt peas ringi, enne kui ta sellest aru sai. See pikk lõunamaa tüüpi Rakvere tüdruk (andmed Facebookist: sündinud Rakveres, tähtkuju Lõvi) keerles aga ringi nagu kõige õelam vietkong, sädistas ja uuris ja pildistas ja ronis iga nuka taha, mis tundus vähegi huvitav. Ta ju ei tundnud seda tüdrukut üldse. See oli päris meeleheitlik blind-blind date! Kust tagasiteed enam ei ole. Sest nad ei kohtunud mitte kusagil klubis või lihtsalt linna peal, vaid Hanois, maailma teises otsas … Mari äratas Poisi mõtetest, seisis ta nina ees ja vehkis käega: „Toomas! Toomas, näed mind või, uu-uu!”
„Jah?!”
„Palun aita mul korra kott seljast maha!”
Poiss võttis tüdruku seljast koti. See oli saadanama raske. Poisi põlved nõksatasid.
„Ma võtsin läpaka ja videokaamera ja igasuguseid asju, see on raske jah!”
Mari jälgis Poissi kaastundlikult.
„Pole hullu, ma jaksan küll!”
Poiss ei saanud aru, kas tüdruk lihtsalt muigas või naeris ta üle, igatahes pööras ta ümber ja hakkas raudteed pildistama. Poiss seisis, ootas ja haigutas. Mida ta pildistas oma arust? Mingit tobedat raudteed! Raudtee oli muidugi eriline. Mõlemal pool rööpaid, meetri kaugusel, olid vanad logud viltused elumajad, nii et rong sõitis otse läbi hoovi. Mari jättis fotoka kõhule rippuma.
„Siin on jube kift, auka!”
Ta võttis oma koti, vinnas lopsti selga, ja nad läksid. See käis tal tõepoolest kergelt.
„Ma mängisin, õigemini mängin siiamaani võrkpalli, saad aru? Ma ei ole mingi beib, mõistad? Ma jaksan oma kotti tõsta!”
„Mhmh,” vastas Poiss.
„Mehed tavaliselt imestavad, et ma olen selline.”
Poiss oleks tahtnud küsida, millised mehed, aga hoidis keele hammaste taga. Kui mehed, siis mehed. Poiss üritas Mariga sammu pidada. See ei olnud kerge.
„Sa väsinud pole?” küsis Poiss.
„Ei ole!” vastas tüdruk rõõmsalt. „Ma olin öö Bangkokis, lolli peaga läksin linna peale, sest üks rääkis lennukis, et mine Khao Sani, et seal on jube cool ja puha, aga mulle eriti ei meeldinud.”
„Miks?”
„Esiteks oli mul see nõme seljakott. Ma olen küll tugev, aga nii tugev ka ei ole, aga nad küsisid pakihoius sada bahti! Kolm fucking dollarit! Mingu tead! Ma ei raatsinud neile seda kolme dollarit maksta, aga ma mõtlesin, et mis see on, rongiga sinna ja tagasi. Ja kuna ma olin juba viisa eest maksnud, fucking tuhat bahti, siis mul ei olnud mingit mõtet linna mitte minna. Ma ei maksa ju lihtsalt niisama neile kakskümmend viis eurot, et ma oleksin lihtsalt lennujaamas, kõmbiksin ühest tsoonist teise. Ega ma idikas ei ole?!”
„Nojah, muidugi ei …”
Aga tüdruk ei lasknud tal pikalt oma arvamust avaldada.
„Ja
