džunglis. Reis ei ole kerge. Kokku tuleb sõita ikkagi üle viiesaja kilomeetri, nii et vähemalt üks ööbimine on igati mõistlik. Ei ole ju mõtet niisama pimesi edasi tormata.
Dongi arvates oli mõtet sõita kolm päeva, kahe ööbimisega, mis muidugi lisab veidi kilomeetreid ja ka õige veidi hinda, aga see tasuks ennast ära. Siis kulgeks easy ride läbi Dalati, iidse prantsuse linna, kus ööbitaks, ja järgmisel ööl ollakse juba džunglis. Elamus missugune! Ja kolmandal päeval, ehk täpselt tet’i ajaks (kas sir ikka teab, kui tähtis on Vietnamis vana-aastapidu?) jõutakse kenasti Saigoni, kus Dongi ootavad sugulased. Võib kohe teele asuda.
Tegelikult oleks Dong ja Dong võimeline korraldama ka terve eeloleva nädala, ilma igasuguse džunglita, aga see ei tuleks kõne alla, sest kohe on käes tet ja siis on igasugune töö lõppenud. Mis siis sir otsustab?
„Tet?”
„Tet!”
Dongi kuuekümnesed silmad lõid särama. Tet ju! See nende tulevärk! Kuldsed draakonid kõnnivad mööda tänavaid ja segavad joomist. See oli see neetud tet. Poiss sügas mõtlikult kukalt. Vähemasti kõrvalt võis selline mulje jääda. Poiss oleks tahtnud olla nagu Dongi firma – kõik on võimalik! Ja siis ongi kõik võimalik! Aga kõik ei olnud ju võimalik. Ta lootis, et oli kogu jutust õigesti aru saanud.
„Ma ei tea, palju mul raha järel on …” Poiss sobras taskutes. „Kas hotell …”
„Hotell on hinna sees, sir,” ütles Dong.
Poiss pani õlle lauanurgale ja uuris oma rahakotti. Midagi seal oli.
„Teil tuleb välja küll, sir!”
Dong nihutas õllepudeli endast kaugemale. Justkui pahanduse. Ta oskas Poisi raha paremini lugeda kui Poiss ise. Hinnates kaugelt ja kogemustest. Dong arvutas.
„Mitu päeva mul välja tuleb?” küsis Poiss.
Dong heitis veel ühe pilgu rahakotti: „Kolm päeva koos ööbimisega džunglis ja Dalatis.”
„Ja džungel?”
„Samuti väga hea, sir!”
„Kas see ohtlik ei ole?”
„Kuidas sir soovib! Džungel on ohtlik. Aga kui pole vaja, siis pole ka ohtlik!”
Nii et ohtu oli vastavalt vajadusele.
„Ma pean tennist nägema.”
„Iga kell, sir.”
„Kas hotellitoas Eurosport on?”
„Yes, sir! Igas toas nelikümmend kaks kanalit. Te annate mulle sada seitsekümmend üheksa dollarit …”
„Sada seitsekümmend üheksa dollarit?!”
„Yes, sir, see on õnnelik hind, sir! Tet!”
„Õnnelik küll, aga viimane hind? Mis viimane hind on? Last price?”
„See ongi viimane hind, sir!”
„Viimane hind ja õnnelik hind on üks ja sama?”
„Yes, sir!”
Kurat. Tavaliselt nii ei olnud. Viimane hind saabus ikka viimasena, ja lucky price oli tükk aega enne.
„Aga mulle endale jääb …”
„Peaaegu sada, sir.”
Poiss üritas asjalikult mõelda, aga ei suutnud end kuidagi kokku võtta. Meelde tuli hoopis Booze Cruise’i hoiule jäänud Jameson. Õlu oli otsas.
Mõtted ka.
„Hea küll siis,” ütles Poiss.
Hetkeks ilmus Dongi näole naeratus. Poiss oli ootamatult kergelt alla andnud. Reeglid nägid tavaliselt ette nii, et pärast lucky price’i oleks veel olnud varu ja siis oleks Dong ise andnud kümme dollarit alla. See oleks olnud peaaegu et viimane hind. Aga see ei olnud tema raha. Õigemini kohe oli.
„Kolmandik ette, ülejäänud Ho Chi Minh City’s ja firma Dong ja Dong kohustub tegema kõik, mis meil on omavahelises lepingus kirjas.”
Dongi printer hakkas ootamatult kägisema ja krigisema ning sünnitas siis kaks paberilehte. Dong ulatas need Poisile. Poiss võttis paberid ja uuris. Kõik oli kirjas, terve hulk reisi-firma Dong ja Dong Easy Rider kohustusi. Nii džunglis kui hotellis kui teel. Poiss peab lihtsalt raha andma. Ja mõlemad Dongid vastutavad, et reis saab teoks.
„Kus see teine Dong on?”
Poiss ootas, et kohe hüppab veel üks firmaomanik lagedale.
„Mina olen nii esimene kui teine, sir.”
„Milleks siis Dong ja Dong?”
Dong kehitas õlgu. Ta ei teadnud isegi.
„Nii on ilusam kui lihtsalt Dong. Ja kõlab paremini.”
Dong sirutas oma pruuni käe Poisi poole. Poiss kõhkles hetke. Kui ta annab käe, siis peab ta kohe loovutama kolmandiku saja seitsmekümne üheksast dollarist. Hea meelega oleks ta veel veidi kõhelnud, aga Dong ei andnud selleks enam aega.
„Ja siia kirjutage oma nimi, sir.”
Poiss kirjutas lehele oma nime, pani allkirja ja hakkas Dongile raha lugema. Dong ootas kannatalikult. Ikka läks sassi. Poiss andis raha Dongile. Dong oli rahu ise. Ta võttis Poisi dollarinutsaka, luges selle üle ja andis viis dollarit tagasi.
„Sir! Viis dollarit on Vietnamis suur raha!”
Ülejäänud raha pani Dong hoolikalt (tema oli hoolikas!) oma seifi. Siis võttis ta teise poole lepingust ning veeris sealt Poisi nime.
„Toomas Sven Andersson, sir …?”
Dong kordas mitu korda Poisi nime. Justkui ei usuks hästi.
„Minu nimi on Toomas Sven Andresen, mister Dong, isegi kui te seda ei usu!”
Dong hakkas naerma, vaikselt ja häbematult, vietnamlase moodi. Neile on seda võimatu ette heita, sest nad ju kõigest naeravad. Aga nad naeravad su üle!
„Ma ei ole naljakas!”
Dong lõpetas naermise, sirutas käe ette ja krabas Poisi käe pihku. „Muidugi mitte, muidugi mitte, sir Toomas Andresen! Me peame hommikul kell kaheksa välja sõitma. Mäed ja Dalat ja džungel. Džungel on džungel!”
Dong haigutas ilmekalt, aga Poiss ei läinud nimelt kohe ära.
„Mind ei pea tingimata nii pikalt kutsuma, võib lihtsalt Tom öelda,” ütles ta jonnakalt.
„Just nii, Toomas khm … Tom! Ma olen džunglis olnud, sir! Ma tean sellest kõike! Magage end välja, sir. Head ööd, Toomas Sven, ups, Tom, sir!”
Miskipärast ei hakanud
