peale? Dong jõudis tast ette: „No worries?!”
„Vist jah?”
„Siis no worries, sir Toomas Sven Andresen. Näeme hommikul!”
Ta ei saanud aru, kas Dong puksis ta välja või lihtsalt aitas tal lahkuda, igatahes hakkas Poiss minema.
„Teie kingad, sir!”
Nii. Plähvid muidugi. Poiss toppis nad kuidagi varba otsa ja ukerdas Booze Cruise’i poole. Ta peatus ja vaatas tagasi, et ikka kindel olla, kuigi polnud päris selge, milles. Dong oli kadunud nagu tina tuhka. Tema Easy Rideri esinduses olid tuled surnuks lastud. Maja seinas mustas tume auk, nagu poleks seda olnudki. Kas Dong ise ikka oli?
hai
„HANOI, sir, Hanoi!”
Poiss tegi silmad lahti, aga ei ärganud. Stjuardessi hääl jõudis temani justkui teisest maailmast. Poiss polnud üldsegi kindel, et ta magas.
„Hanoi, sir! Mister sir!”
Stjuardess vehkis näpuga ta nina ees. Ja seletas midagi, millest unise peaga oli võimatu aru saada. Järelikult ta ikka magas? Lennukis? Miks pidi ta magama lennukis? Ta pani silmad kinni ja tegi uuesti lahti, ringutas. Stjuardess üritas olla korraga leebe ja otsustav, tema näol oli kurnatud naeratus – tal oli Poisi äratamisest kopp ees.
„Sir, sir … Hanoi, sir! Te peate lennukist maha minema.”
Selge see. Ta ei kavatsenudki siia jääda. Poiss ajas end kõikudes püsti ja hõõrus silmi. Prillid …? Stjuardess vaatas veel korraks Poisile silma, nagu kohtunik poksijale pärast nokauti, ja kui oli aru saanud, et Poiss saab aru, mis toimub, kõmpis väsinult minema. Pidev elu lennukis teeb oma töö. Ei naerata enam ja kõik! Lendamine ei ole romantiline. Hoopis jalad külmetasid. Üks plähv oli tal mispärast veel jalas, teist tuli tükk aega eesistme alt otsida.
Poiss võttis seljakoti ja tuias lennukist välja. Ta oli peaaegu viimane. Tema ees lonkis veel paar unist seljakotiga tüüpi, sellise mõru näoga, nagu oleks nad valesse lennukisse istunud. Akendest paistis Vietnam, kõle, hall ja külm – just selline, nagu ilmateade oli lubanud. Aknast ei paistnud mitte lihtsalt Vietnam, vaid tõepoolest Põhja-Vietnam, kommunistlikult jahe. Lihtsalt pärast kümmet tundi lendamist oleks tahtnud uskuda, et see pole tõsi.
Poiss ja kogu ülejäänud lõdisev reisijaskond laskusid trapist alla ja matkasid mööda auklikku asfalti lennujaama poole. Hanoi lennujaam ei olnud mingi Sydney ooperimaja, mida nautida. Pigem vastupidi. Ta ei olnud küll eriti suur, aga nii ilmetu, et teda oli isegi raske vaadata. Hall kivikobakas, miskipärast akendega. Maja ees jäädi korraks ühiselt kõhklema, kuhu edasi, aga seal võtsid neid vastu rohelistes sõjaväevormides väiksed tumedate juustega külmetavad piirivalvurid. See tegi südame soojaks. Kõigil oli külm. Piirivalvuritest ei saanud hästi aru, kas nad pididki olema tõsiste nägudega või oli lihtsalt liiga vara. Kell oli alles kaheksa. Poiss ei olnud selles ka väga kindel, ajaarvutamine oli hetkel sassis. Vahe Eestiga oli viis tundi. Tuli veel mõelda, kuhupoole, kas edasi või tagasi?
Piirivalvureid oli nii mehi kui naisi. Kui nad üksteisega vadistasid, olid nende näod hoopis sõbralikumad. Üks mundris tüdruk kihistas midagi walkie talkie’sse ja pugistas naerda. Jumal tänatud! Niikaua, kui ühel maal veel naerdakse, ei tohiks midagi väga hullu juhtuda. Poiss lohutas end kõigi sarnaste mõtetega, sest lennujaam ise küll kellegi tuju ei parandanud. Selle sisemus vastas välimusele. Vaata, kuhu tahad, tühi suur hall üksikute mustade siltidega – passport control, visas jne. Poiss otsis endale vajalikku silti – WC. Tuli välja, et see oli täiesti olemas. Kuna viisajärjekorras oli ta niikuinii viimane, jättis ta seljakoti enda eest järjekorda ja kõmpis peldikusse. Peaasi, et nad ei arvaks, et sinna jäi pomm.
Poiss seisis, haigutas ja kusi kõrvuti ühe Vietnami piirivalvuriga, kes tegi täpselt samamoodi. Midagi oli neis siiski sarnast, kuigi nad olid pärit maailma kahest nii erinevast servast. Nad vaatasid teineteisele otsa, täiesti kogemata, üks ülevalt alla ja teine alt üles. Vietnamlane sai oma hädaga enne valmis. Ta naeratas Poisile sõbralikult ja läks. Nad ei tundunudki eriti kurjad. Kuigi nii oleks võinud oletada. Poiss oli miskipärast veendunud, et kui ta Vietnami saabub, lastakse ta peagi ameeriklase pähe maha. Esialgu tundus, et ta jääb siiski ellu.
Poisi kott oli kenasti saba lõpus alles. Ei olnud ära viidud. Viisajärjekord ei olnud küll liiga pikk, aga ei lühenenud karvavõrdki. Poisil ja kõigil temasugustel, kes olid nii laisad, et tegid viisat alles piiril, tuli tükk aega lihtsalt passida. Lennukeid maandus siin vähe, mistõttu kohalikud, kes viisade ja muude paberitega tegelesid, ei kiirustanud sugugi. Paberitäitmine ei olnud Poisi tugevaim külg. Nii vara hommikul võis sellega kaela murda. Poiss üritas teha kena käekirja, kuigi ise ta küll eriti aru ei saanud, mis ta sinna sikerdas. Lõpuks sai ta oma paberid täidetud ja seisis piirivalveohvitseri ees, keda tema kronksud üldse ei huvitanud.
„Kakskümmend viis dollarit, sir!” öeldi hoopis.
See ei olnud mingi üllatus. Viisa maksis viiskümmend dollarit, pool oli ta internetis ette maksnud. Poiss andis piirivalvurile raha, mille too viskas ükskõikselt sahtlisse ja saatis ta käeliigutusega edasi – Vietnami riiki. Poiss oli nördinud. Oleks tema kangelaslik paberitäitmine siis vähegi tähelepanu pälvinud. Ei! Nad ei uurinud isegi ta pilti, mida ta igaks juhuks terve posu kaasa oli teinud. Kusjuures pärast kümmet tundi „lendmagamist” ei näe ükski inimene enam enda moodi välja, nii et ta oleks vabalt võinud pokri sattuda, sest ta polnud ta ise! Aga ei. Kui on makstud, siis tere tulemast Vietnami, sõbralikku sotsialistlikku riiki. Money talks!
Poisil oli olnud täiesti vastupidine ettekujutus rahvast, kes oli aastaid nende samade dollarite vastu veriselt võidelnud. Pärast kõiki asjatult langenuid oli võitja ikka seesama – George Washingtoni pildiga paber. Mis teha? C’est la vie! Poiss läks …
… kõigepealt valuutavahetusse. Rahavahetusputkasid oli ootesaalis oma kümme, aga avatud ainult üks. Euro oli kakskümmend kuus tuhat dongi ja dollar umbes kakskümmend tuhat. Poiss vahetas esialgu sada eurot ja hoidis dollarid alles. Eurodega oled sa ikka tulnukas, sind ei mõisteta, aga dollaritega oodatud külaline igal pool maailmas ja eriti Vietnamis. Niipalju oli ta jõudnud „Lonely Planetist” lugeda. See oli kohe aru saada, kui ta oli jõudnud lennujaamast välja ja minibusside juhid talle parves peale lendasid. Poiss koukis rahakotist kaks dollarit ja laskis enda ja oma koti bussi tirida. Vahet ju polnud, millisesse. Seesama „Lonely” lubas, et kahe dollari eest viiakse ta vanalinna ja siis juba ise tead, mis teed. Selle lubaduse viimane ots – ise tead – oli küll veel ebaselge, aga linna pidi ta ju jõudma.
„Thank you, sir, thank you …”
Ta polnud pikka aega nii palju sir olnud. Poisi seljakott topiti teiste omasugustega minibussi tagauksest sisse ja tema koos omasugustega eestpoolt. Õigemini mitte päris omasugustega. Poiss sattus istuma kahe ingliskeelse proua kõrvale kohe juhi taha. Kui Poiss istus, nihutasid leedid end võimalikult pingi teise otsa. Poiss nuusutas end igaks juhuks üle – ei tundunud midagi hullu. Ta vaatas juhi kõrvalt peeglisse – seal ta oli, pisut pulstund, täiesti kaine, aga noh, kõigile ei peagi meeldima. Mõnikord tabas teda tunne, et eestlased tuntakse lõhna järgi ära. Ja see tekitab suurriikide võimsatel kodanikel tunde, justkui oleks tal märk küljes. Nagu suurtel koertel on tunne, et väiksemad penid tuleks nahka pista, sest nad on lihtsalt mõttetult väiksed, tolgendavad jalus, ajavad oma õigust taga, klähvivad ja käivad muidu närvidele. Milleks neile Eesti? Poisi ilme kiskus lömmi. Vähemasti juht naeratas ja lehvitas talle läbi peegli. „Hanoi, sir, Hanoi!”
Söör siis söör, vaidlema polnud ka mõtet hakata.
