olid nõus leedisid sõidutama ükskõik millisesse Hanoi otsa. Kel on raha, see ei pea jala käima!
Poisil polnud. Ta teadis oma võimalusi ega hakanud üldse mõtlemagi. Küll ta saab ükskord sama vanaks kui need inglise tädid, siis. Ta koukis seljakotist fliisi, ainsa sooja asja, mis ta oli raatsinud kaasa võtta, ja pani selle selga. Siis võttis koti selga ja hakkas selles suunas astuma, kuhu juht oli käskinud. Hispaanlased olid juba sama teed läinud. Rootsi plikad veel kõhklesid, aga istusid siis ikkagi motikatele. Neil läks kummalgi kaks või kolm dollarit. Mis seal ikka nii väga hirmsat võis juhtuda. Poiss astus tundmatusele vastu. Ta oli kujutlenud oma Hanoisse jõudmist hoopis teistmoodi, seikluslikumana. Aga tuhkagi. Ärevust hinges ei olnud.
Kell oli umbes üheksa. Poiss kõmpis edasi vanalinna poole, just nagu teda oli kästud. Üritas mitte rolleri alla jääda. Neid siblis ees ja taga. Linn muutus rohelisemaks ja ärkas. Majad olid kesklinnas teistmoodi, kivist, pikad ja kitsad, kuidagi erilised, rõdude ja kaunistustega. Kohe sealsamas oligi park, millest vasakule pidi jääma backpacker’ite elurajoon.
Aga enne seda oli järv, kus „Lonely Planeti” järgi elavat püha kilpkonn ise. Poiss seisatas järve kaldal. Vesi oli sogane ja läbipaistmatu. Tuleb välja, et pühale loomale meeldib sogane vesi, eks ta ise teab. Kaugelt vaadates tundus järv okei, isegi ilus. Ümberringi roheline park. Nii võis juba olla.
Ta läks edasi, pööras suurelt teelt ära, niisama koba peale ühte väiksemasse põiktänavasse, mis nägi välja nagu see õige. Kaardi järgi oli üsna võimatu arvata, kus võis olla tema kümnedollariline öömaja. Üle selle ei olnud ta nõus maksma. Hotellid olid veel liiga viisakad. Poiss kõmpis veidi edasi ja pööras majade vahele sisse ning jõudis nüüd hoopis väiksele tänavale. Siin olid hotellide asemel külalistemajad, mis nägid juba päris logud välja. Kümme dollarit tundus olevat peagi võimalik.
bốn
Tuleb välja, et kui need nupukad hanoilased, kes on oma kodud kiiruga hotelliks ümber ehitanud, näevad sind, kes sa oled parasjagu omadega otsas, ja on juba lõhna järgi selge, et kaua sa oma kotiga enam rännata ei jaksa, siis küsivad nad ju rohkem! Kümne asemel viisteist, viieteistkümne asemel kakskümmend. Loomulikult käis läbi ka igasugu vahepealseid numbreid, aga kõik need olid suuremad, kui Poiss tohtis endale lubada. Poiss kammis hotelle. Esialgu pidas ta veel vastu ja keeras selja. Siis tormati talle järele, seisti risti teele ette ilmega, justkui oleks neid solvatud, ja nõuti: „Tell me your last price, sir!”
Kümne dollari peale tõmbasid nad nina viltu. Not good business, sir. Pakuti juba kaksteist. Poiss ei olnud nõus. Ta tuias edasi, kuni kuskilt hüppas talle teele ette kleenuke, heitunud, miskipärast eriti õnnetu näoga naine. Too haaras tal peaaegu et jõuga käest ja vedas endaga kaasa pimedasse kangialusesse, kust algas umbes meetrilaiune tänav. Üles vaadates võis kõrguses näha õhukest halli riba taevast. Naine vedas ta endaga kaasa kuni ukseni, mille kohal oli räämas silt Hanoi Home Hostel, ja lükkas ta majja sisse. Poiss pidi end jõuga naisest lahti rabelema.
„Palju siin maksab? Ja ma tahan tuba näha,” ütles Poiss ühe hingetõmbega.
„Viisteist, sir,” vastas naine.
Ta pidi samuti õhku koguma.
„Mul ei ole nii palju raha.”
Poiss tahtis kohe lahkuda, aga naine hüppas ukse ette: „Palju sir maksab, last price, sir, tell me your last price! Sir!”
„Mul ei ole üle kümne!”
Naise ilme muutus veel õnnetumaks. Tal oli vist tõesti meeletu rahavajadus. See mure painas arvatavasti suuremat osa vietnamlastest, aga teda eriti.
„Kaksteist, sir, teeme kaksteist. Koos hommikusöögiga. Hanoi on nii kallis!”
Naine tegi käega õhus suure ümmarguse ringi, kujuteldava õhupalli, mis näitas Hanoi kallidust.
„Sir, koos hommikusöögiga olete te väga hästi saanud, ma näitan teile tuba, sir!”
Poiss kõhkles, vaatas ringi. Ta seisis kohe Buddha kõrval. Buddha jalge ette oli jäetud riisi ja küpsiseid ja raha. Tema ümber tossasid viirukiküünlad ja pea kohal rippus Ho Chi Minhi portree. Siis oli ruumis veel väike arvutiga laud, reisireklaamid ja sleeping bus’i hinnad …
… aga lõppude lõpuks kaks dollarit polnud ju nii suur raha, kui ta saab kohe duši alla! Ja voodisse! Ja silmad korraks kinni panna. Ta oli jala peal magama jäämas. Poiss siples veel väga nõrgalt vastu. Naine sikutas ta nüüd kahvaga kuivale.
„Jah, sir, jah, sir! Tulge, ma näitan teile tuba.”
Poiss tahtis seljakotti alla jätta, aga see tal ei õnnestunud. Naine surus talle selle selga tagasi.
„Võtke kott kaasa, sir, te olete ju väsinud, uni, sir, uni!”
Naine hõõrus näitlikult silmi. Poiss lootis, et ta saab kõigest ikka õigesti aru, sest see miskipärast murelik naine jättis inglise keeles pooled tähed vahele.
Nad hakkasid mööda kitsast treppi üles turnima. Esimesel korrusel nad „maha ei läinud”. Ka teisel mitte. Ka kolmandal ja neljandal mitte. Viiendal korrusel haudus Poiss juba põgenemisplaane (ei tea kuhu?), aga just siis torkas murelik naine võtme tema tulevase Hanoi kodu lukuauku: „Siin, sir, siin on teie tuba!”
Avanes uks, mille taga oli tuba aknaga, aga see aken vaeseke läks lahti otse vastu telliskivimüüri. Tuba oli pime nagu koobas ja pigem väike kui suur koobas, aga sellest hoolimata oli sinna pressitud kaks voodit.
„Kaks voodit, sir, aken ja dušš, sir!”
„Kui palju see maksab?” küsis Poiss ja istus juba voodile maha. „Ja last price, palun?”
„Just-just, sir, last price, sir!”
Oli viimane aeg midagi oma rahakoti kaitseks ette võtta.
„Üksteist …?” poetas Poiss ettevaatlikult.
„Üksteist ja pool, sir!” teatas naine. „See on hea hind, sir. Andke oma pass, sir!”
„Üksteist!”
Poiss sirutas käe passiga ette. Naine kõhkles hetke, haaras Poisi käe, lõi selle oma käega laksti kokku, napsas Poisi passi ja oli kohe toast kadunud, nagu trikifilmis. Poiss istus hetke niisama. Siis raputas koti seljast ja kukkus näoli voodisse. Ta ei püüdnud isegi silmi lahti teha, sest vaadata polnud suurt midagi. Ta lohutas end mõttega, et mõnikord tundub esialgu kõik halvem, kui tegelikult on. Selle lootusega ta uinus. Silme ette tekkis lõputu sinine meri. Väga väikeste mõnusate lainetega. Ta ei tundud seda kohta ära. Mere kaldal olid varjud ja lamamistoolid, oli ilmselge, et ta polnud seal tegelikult olnud. See ei olnud Eesti meri. See oli ainult unes, une meri. Aga isegi unes oli seal hea olla.
năm
NIISIIS, OMAENDA KURVA LOO KANGELANE ehk Poiss, kibe maitse igas mõttes suus, oli jõudnud Pho Cali kohvikusse, kus ta veel päev tagas oli armsamaga istunud. See oli väike mõnus kohvik. Rannast umbes veerand tunni kaugusel, hotelli esimesel korrusel. Sealsamas lähedal olid nad elanud ka, mis tähendas, et nad olid seal maganud, kurat võtaks, odavalt ja õnnelikult, kakssada viiskümmend tuhat päev. Tšau Chien ja vanaema ja vanaisa ning nood tüdrukud firmast Katjuuša! See kõik oli alles eile!
„Menüü,
