ja pannkook ei kõlanud kuidagi kokku. Võib-olla tellis ta pannkoogi nende tüdrukute pärast. Need olid jumalast kenad ja pikemad kui tavaliselt ega jätnud sõnades tähti vahele, kuid olid seetõttu ka pisut ninakad. Osal neist oleks justkui okkad küljes. Poiss võttis veel bananashake’i ja kohvi ning ei mingit õlut, et oleks paha. Et tunneks, kuidas on tõeliselt halb. Poiss kobas käega taskut. Rahakott oli alles. Toodi pannkook.
Tuleb välja, et Vietnami pannkook on hiiglaslik ehitis, millesse on topitud kõike, mis pähe tuleb, kanast võsani. Poiss vaatas mõrult seda ülitervislikku portsu. Mitte mingit isu ei olnud. Oksendada oleks küll tahtnud. Ta sonkis pulgaga pannkoogis ja mõtles lolle mõtteid. Parem oleks olnud uputada end ookeani ja lasta lainetel end järgmisel päeval tagasi uhtuda. Ja sellest saaks hiljem lugeda Nha Trangi lehest, et leitud on valge prillidega uppunud välismaalane. Jälle üks.
Toodi kohv. Pandi Poisi nina alla plekktopsis läbi sõela nirisema. See võttis üksjagu aega. Nii saab mõelda ja plaane teha. Ülejäänud eluks, kui see siiski peaks jätkuma.
Oli väike lootus, et mingil hetkel jõuab siia ka Mari. Õigemini, mille muu pärast ta siin praegu istus? Teine võimalus oli kogu asi lihtsalt unustada, võtta oma kott, öelda Chienile ja vanaemale tere ja voodisse hüpata. Mari magab poole üheteistkümneni, ükstapuha mis. Poisil oli jube isu minna üles, andeks paluda, alla anda, põlvili visata. Sobis ka vastupidi. Mis vist ei tulnud kõne alla?
Kohv tilkus. Menüü oli lauale jäetud. Marit polnud kuskil.
Menüü hinnad olid üle kleebitud. Viis või kümme tuhat dongi juurde pandud. Pannkook oli eile kakskümmend viis tuhat, nüüd kolmkümmend. Ettekandja, üks neist kolmest kenast, koristas laudu.
„Miks te hinnad üle kleepisite?” küsis Poiss. Lihtsalt et rääkida. Tüdruk ei kuulnud esialgu.
„Miks te need hinnad üle kleepisite?” küsis Poiss uuesti.
„Mina ei ole omanik! Omanikul on raha,” kähvas tüdruk.
Kui nad kurjad olid, siis täiega. Täna oli miskipärast just see päev, täna oli kõik halvasti. Ega ei saanud aru ka. Osadele ei meeldinud lihtsalt valged, isegi kui neil oli halb olla. Prillid olid ka alles? Poiss võttis need korraks eest ja uuris. Kuidagi liiga hästi oli kõik läinud? Prillid olid terved, ja rahakotti … Midagi oli seal siiski viltu. Osa raha oli tal teises kotis, aga ikkagi oli midagi viltu. Vähemalt sada, rohkem kui sada dollarit vähem. Poiss urgitses pulgaga pannkooki, osa sai kätte, osa muidugi pudenes taldrikusse tagasi, ja tuletas meelde. Niipalju kui ta oma mälus sobras, suurt sealt välja ei tulnud. Olid katkendid: rikša, siis Hanoi õlle roheline silt, siis … kas tõesti Jameson? Suur Jameson ise? Asi tegi murelikuks. Mai Tai, miljonärtüdruk Phu, kõik oli justkui oma kohal Booze Cruise’is (sorry, sinna ta enam ei lähe!), aga sada dollarit? Niigi niru isu kadus täiesti. Poiss viskas pulgad taldrikusse. Mis siis eile toimus, ah? Järsku kostis teiselt poolt tänavat hääl: „Sir! Sir Toomas Sven Andersson!”
Sir Andersson? Pärast väikest arupidamist arvas Poiss siiski, et hüüti teda ennast. Ta tõusis lauast ja uuris asja.
„Jah, mina! Mina?”
Teisel pool teed seisis väike vietnami vanamees. Tüüp tuli üle tee Poisi juurde ja hakkas rääkima, justkui oleks nad vanad tuttavad.
„Kas hakkame minema, sir, kell on juba kaheksa?”
„Kuhu?”
Onuke oli hetkeks segaduses, aga seletas kannatlikult edasi.
„Ma olen easy rider reisifirmast Dong ja Dong. Teie, sir Andersson, olete minu klient, sir, me lähme rändama.”
„Andresen on mu nimi!”
„Me lähme ikkagi rändama, sir …”
„Kuhu?”
„Ho Chi Minh City, sir … Saigon!”
Mis kurat, mis reis ja miks ja kuhu?
„Meil on teiega leping, sir, te kirjutasite alla!”
Pruuni nokkmütsiga mehike, kes kutsus end iisiraideriks firmast Dong ja Dong, ulatas Poisile paberi. Poiss luges ega uskunud oma silmi. Paberil oli kirjas kogu see jutt, millest onuke rääkis, ja Poisi nimekaim Toomas Sven Andresen oli sellele alla kirjutanud. Ja allkiri oli tema oma? Milline idioot! Milline täielik tainapea on see Toomas Sven Andresen!
Nüüd tuli talle meelde küll. „Easy rider, jah?”
Mees noogutas rõõmsalt.
„Kui palju ma teile raha andsin? Te olite see … Dong, eks ole?”
„Jah, mina, sir Toomas Anderson.”
„Andresen!”
„Vabandust, sir, Toomas, sir, mina, ikka mina, sir, mul on rahaga üks ja sama nimi!”
„Palju ma raha andsin?”
„Kolmandik ette, kuuskümmend dollarit.”
„Ta arvab, et ainult neil läheb raha vaja,” kähvatas ettekandjaplika vahele, ja siis veel midagi vietnami keeles, mille peale mõlemad, nii Dong kui tüdruk puhkesid laginal naerma. Selles mõttes olid vietnamlased veidrad tüübid. Mugisid kahe suupoolega saia, kuulasid tümpsu, aga ikkagi oli neil mingi vimm valgete vastu sees. Pealegi ei teinud nad vahet, kas sa olid Austraaliast, Ameerikast või Eestist, ikka olid sa milleski süüdi.
Puudu oli sada dollarit, joonud oli ta järelikult neljakümne eest. Vietnamis ei ole see praktiliselt võimalik! Samal hetkel tuli trepist alla justkui tuttav … see oli Mari! Kell oli üheksa hommikul?! Poiss puristas: „Teate, Dong, meie reis jääb ära, jätke see raha endale või õigemini, andke pool raha mulle tagasi ja jätke ülejäänud või midagi endale, mingi trahv, ma ei tea, sest ma ei saa sellele reisile tulla mitte mingil juhul!”
Dong tegi näo, nagu ei saaks ta inglise keelest aru, ja pikk kuri tüdruk, kellel oli jama päev, hakkas kohe õiendama ja kätega vehkima, kuigi asi ei puutunud üldse temasse. Dong ei teinud liigutustki, et Poisile dollareid tagasi anda. Ta võttis nende öise lepingu ja luges Poisile uuesti ette.
„See ei ole nii, sir Toomas, see ei ole nii! Sir Toomas Sven, me reisime koos ju! Meil on peatus džunglis.” Dong veeris: „Koos Austraalia lahtiste meistrivõistlustega … Eurosport, sir! Vietnami rahvusköök, euroopalik Dalat ja seejärel Ho Chi Minh City! Saigon, sir!”
Dong peitis paberi selja taha. Igaks juhuks.
„Just, Dong, te ei saa aru, sinna me ei lähe, sest …”
Ta ei uskunud oma silmi. Mari … Mari järel tuli veel keegi? Mitte lihtsalt keegi, vaid päevitanud ja kahedollariliste Ray Banide ning oranžide Billabongi pükstega Joop Hollandist. Toosama eilselt siniselt laevalt. Kas see tähendab, et nad olid siiamaani koos? Toosama!
Mari naeratas talle! Mari ei naeratanud kell kaheksa hommikul üldse! AGA TA NAERATAS TALLE! Ja kadus nurga taha. Ta vist ei olnud Poissi isegi märganud, vahtis ainult oranže pükse. Poiss peaaegu et suri. Kõik! Ei. Poiss mitte peaaegu et suri, ta surigi! Elutu Poiss istus, tõusis, istus, nii et Dongil, kes igaks juhuks pilguga valvas, hakkas pea ringi käima.
„Kas sir …”
Mis
