Veel on aega. Erik Tohvri

      „Tahtsid mulle midagi rääkida?” tuletas Erna meelde, kui nad olid juba mõnisada sammu vaikides kõndinud.

      „Jaa, aga seda ei saa püstijalu rääkida. Ma otsin sobivat pinki.”

      „Me oleme juba mitmest pingist mööda jalutanud,” imestas Erna.

      „Seal ei tohi lähedal põõsaid olla! Seda juttu ei tohi keegi kuulda peale sinu,” seletas mees rutakalt ja kõrvale vaatamata, nii et tüdrukul tekkis jälle kahtlus, et Artur pole päris normaalne. Aga siis leidsid nad pingi, mis paiknes laternate valgusvihust eemal ja mille lähedal tõesti ei olnud midagi, mis oleks saanud juhuslikku pealtkuulajat varjata.

      „Istume siia!” Artur võttis Erna küünarnukist ja talutas pingile istuma. Vaikis hetke ja hakkas siis rääkima – algul takerdudes, siis aina sujuvamalt. Rääkis, kuidas ta viieteistaastasena üksi jäi, kui vanemad Siberisse küüditati – oli sel juunikuu päeval jalgrattaga naaberkülla sõbra juurde sõitnud, et koos kalale minna.

      „Miks su vanemad ära viidi?” küsis Erna lapselikult. Tema oli sel ajal viieaastane ja teadis küüditamisest vaid ema juttude kaudu. Pealegi oli sõda nende peret riivanud hoopis lähedasema sündmuse, isa mobiliseerimise ja kadumajäämisega.

      „Minu isa oli valla kaitseliidu tegelane, sellepärast! Jumala eest, sa küsid nagu tõeline komsomol, et mis nad kurja tegid…” Mees jäi solvunult vait.

      „Ei, ma… ma ei tea ju sinust midagi, sellepärast! Et elasid siis päris üksi, viieteistaastaselt? Kuidas sa hakkama said?”

      Artur ei rutanud vastama, oli ilmselt veelgi teise lapsemeelsusest solvunud. Aga sai siis endast võitu ja jätkas.