linnas elades ja kunstikombinaadi nime kandnud ettevõttes tööl käies oli Artur mitmete oskustega töömehena üsnagi hinnatud. Mehe õige amet ja ametinimetus oli Ernale mingil määral segaseks jäänudki – kord nimetas ta end maalriks, siis remondimeheks, vahel isegi kunstnikuks, ja heas tujus olles oli muigamisi sinna juurde seletanud, et ta aitab kõiki, kes ise ei saa oma tööga hakkama.
„Keda sa siis aitad? Kunstnikke ka või?” oli naine pärinud.
„Muidugi! Mis nendest, ma aitan isegi direktorit!”
Seegi oli omamoodi tõsi, sest ettevõtte harrastuskalameeste punti, kes Matsalu lahele nädalavahetustel väljasõite tegi, kuulusid teiste hulgas nii direktor Ojamets kui ka majandustöötaja Artur Mangel. Ning ühisel hobil oli kindlasti oma osa selles, et ülemuste soosikuna oli Arturile lubatud natuke rohkem kui mõnele teisele. Ning mehe loomupärane viinalembus oli nendest iganädalastest kalalkäikudest ainult toetust saanud ja süvenenud.
Erna päritud Oapõllu taluke avas Arturile uue ja peaaegu ammendamatu tööpõllu, mis senised kalalkäigud ja nendega kaasnenud pahed hoopiski tagaplaanile jättis. Selle asemel pakkis mees naise, poja ja nädala jooksul hangitud ehitustarvikud autosse ja iga reede õhtul oli Hiiumaale minek. Rohuküla sadamas sai tihti pikalt praami oodata, sõitjaid oli palju, ja siis jalutas Artur närviliselt mööda kaid, sest ihkas võimalikult ruttu Oapõllule jõuda, et nädala jooksul kavandatut teoks teha.
Erna mäletas hästi, kuidas mees esimesel tutvumiskäigul seal kõike rahulolematult, isegi varjamatu halvakspanuga silmitses, aga lõpuks nähtavasti ümbritsevast loodusest ja mere lähedusest innustust sai ning nentis:
„Jaa, tööd siin on, sea moodi tööd… Aga eks ma olen ennegi sitast saia teinud, ja ehitustööd ma oskan!”
Artur Mangel oli tõepoolest lahtiste kätega, aga oma tegemistes paraku ülimalt enesekeskne mees, kes kellegi nõuandeid kuulda ei võtnud. Ernale oleks meeldinud kõike nende tulevasse suvekodusse puutuvat koos arutada ja ühisel nõul kavandada, aga tema katsed omalt poolt soove avaldada olid mehele äärmiselt vastukarva. Naise mis tahes ettepanekud ja soovitused võisid temalt sedamaid töötuju viia ja tekitasid mehes varjamatult halvustava, isegi lausa tüli noriva oleku. Ilmselt tajus mees nende sekkumiste taga usaldamatust ega vaevunudki naist ära kuulama, vaid ütles juba esimese ettepanekuvariandi peale otse välja:
„Sina jäta oma arvamised endale! Mõtle oma peenramaa peale, sina ei tea ehitamisest midagi!”
Mis Arturi peas toimus ja millised ideed seal sündisid, jäigi ainult tema teada, vähemalt senikauaks, kuni need materiaalselt realiseerusid ja kõigile nähtavaks muutusid. Erna pidigi leppima lootusega, et kui mehel jätkub oskusi, küllap siis ka tema tegevuse lõpptulemus toob kogu perele rõõmu ja rahuldust.
Suviste puhkuste ajal sukelduski Artur üle pea ehitamisse, töötas päev päeva kõrval varavalgest hilisõhtuni. Alustas elumajaga kokkuehitatud laudast, vedas sealt välja ammused kuivanud sõnnikujäänused ning hakkas maanteepoolsesse välisnurka kõigepealt sauna ehitama. Tõi kogu vajaliku materjali oma „Zaporožetsiga” kohale, nii lauad, tsemendi kui korstnakivid, auto kõrvalistme asemele seatud pesuvannis isegi liiva ja mereäärsest saviaugust savi. Kooperatiivipoest õnnestus osta suur malmkatel, millele ta kerise kõrvale kolde ladus, ning kui esimene suits uuest saunakorstnast välja keerles, oli oma tööga ülimalt rahul.
„Valmis! Nüüd ma puhkan,” ütles ta Ernale, tegi ilmselt just selleks sündmuseks toodud viinapudeli lahti, istus õue õunapuu alla pingile, rüüpas ja hammustas külmikust toodud vorstijupist suutäie. Käis vahepeal katla alla tuld lisamas ja rüüpas jälle, kuni keeras end sinnasamasse murule magama, telliskivi padjaks pea all.
Taevake, kui noored me siis veel olime! mõtles Erna heldinult. Artur oli küll juba nelikümmend kuus, aga mina veel kolmkümmend neli ja Einar vaid kaheksane, ohkas naine ja väristas õlgu. Heitis pilgu õuele, kus talveõhtu aina hämaramaks muutus, ning tundis, et maja hakkab külmaks kiskuma. Kevad oli veel kaugel, nii pliit kui ahi hommikusest kütmisest jahtunud ja nõudsid järjekordset puusületäit.
4
Üks pealinna suuremaid ehitustarvete kauplusi elas oma igapäevast tööelu. Kõrgete riiulite ja muude väljapanekute vahel liikus alatasa uudistajaid, kellest kaugeltki kõik ei olnud ostjad; ehitustarvete pakkujaid oli linnas palju ning suurema ostu puhul oli mõistlik mitmed kauplused läbi kõndida ja müügikonsultantidega juttu teha, et vajaliku kõige odavama hinnaga kätte saaks. Niiviisi talitasidki need, kes oma rahakoti sisu enne suuremaid oste hoolikalt kaalusid ja raha väärtust tunnetasid; kindlasti oli aga niisugune teguviis omane pensionäridele ja teistele vähese sissetulekuga kodanikele. Just see esindusliku välimusega kauplus oma rikkaliku kaubapakkumisega meelitas paljusid möödakäijaid sisse astuma ka lihtsalt huvist uuemate, ikka inimese hüveks välja mõeldud esemete vastu, ja paljud uudistajad võtsid niisugust poodlemist nagu mõne kunstinäituse või muuseumi külastamist, seega nauditava eneseharimisena.
Einar Mangel oli igasuguse kaubariiulite vahel saaliva publikuga ammugi harjunud ja oskas juba inimese näoilme järgi eristada tõsise ostusooviga külastajaid nendest, kes talle ainult uudishimust mõne küsimuse esitasid. Müüja-konsultandi amet eeldas asjatundmist ja siin töötatud kaheksa aasta jooksul oli mees selleks ametiks vajalikud oskused omandanud; põhjalik tutvumine järjest uuenevate materjalide, seadmete ja tööriistadega kuulus tema töökohustuste hulka. Selline hariv osa tööülesannetest oli Einarile palju huvitavam kui tüütu põhikohustus neid teadmisi päevast päeva kümnetele ja sadadele kauplusekülastajatele edasi rääkida. Mõnele kinnisema peaga küsijale seletamine oli eriti tüütu, sest loomu poolest ei olnud Einar eriti seltsiv ega jutukas. Tema oli rohkem teoinimene, kes oma praeguse ameti poolenisti juhuse läbi leidis – lihtsalt ehituskaubanduse alale siirdunud kunagine koolivend oli osanud talle müüja-konsultandi töö huvitavaks rääkida ja seejärel tööle värvata.
Mobiiltelefon Einari taskus hakkas trillerdama.
„Ema…? Miks sa niisugusel ajal…?”
„Ma mõtles-sin, et pean vis-st s-sulle helis-stama… Mul hakkas-s pea natuke ringi käima, ma kukkusin õues kõndides maha ja nüüd on pea justkui s-segane otsas…” kostis telefonist kiirkõnes. Rääkija hääl kõlas kuidagi võõralt, kohati justkui susisevalt ja katkendlikult.
„Mis sa räägid – kukkusid maha? Kas sa lihtsalt komistasid või jäi jalg nõrgaks?” muutus poeg tähelepanelikuks. Juhtus haruharva, et ema oma tervisehädadest rääkis või koguni nende üle kaebas; isegi selle, et ta oli aina enam lonkama hakanud, oli Einar suvel Hiiumaal käies ise avastanud. Ema aga lõi poja pärimise peale vaid käega: ah, vanainimese asi, ära pane tähele… Ja nüüd helistab, et kukkuski maha!
„Ega midagi hullu ei juhtunud, justkui mingi pööritus tuli peale, maa ja taevas hakkasid ringi käima. Siiamaani on pea uimane ja natuke valutab ka, mitte just kõvasti…”
„Kukkusid ja lõid pea ära? Kus sa praegu oled, toas või õues?”
„Õues juhtus, enam püsti tõusta ei saanud, siis tulin käpakil tuppa. Nüüd sain tooli peale istuma, aga püsti tõusta veel ei julge, kardan, et kukun jälle maha,” tunnistas Erna.
„Kas sa kiirabisse helistasid?”
„Ei… Kas sa arvad, et peaks või? Vast läheb niisama üle.”
„Sa helista kohe kiirabisse! Tulevad Kärdlast kohale ja vaatavad järele, mis sinuga tegema peab. Mina siit ei ulata ju sinu heaks midagi tegema!” nõudis Einar resoluutselt ja tundis end hetkel rohkem isegi ahistatuna kui murelikuna. Oli niisugust muret ka veel vaja, ema on alati ise hakkama saanud!
