unistus. Jeesus, sa oled nii ilus.” Tema suu kattis minu oma ja ma tõmbasin tema juuksed rusikasse, sikutasin teda lähemale, käed ja jalad tema ümber põimitud.
Minu maailm kitsenes vaid Gideoniks. Tema tunnetamiseks. Häälteks, mida ta tegi.
„Mulle nii meeldib see, kui väga sa mind tahad,” ütles Gideon kähedalt. „Ma ei suudaks selles kõiges üksinda olla.”
„Olen sinuga, kullake,” lubasin ma, huuled palavikuliselt tema suu all sosistamas. „Ma olen nii väga sinu lähedal.”
Gideon hoidis mind ühe käega kuklast ja teisega taljest. End mu kohale sättides, pani ta oma kõvaduse minu pehmusele, oma riista mu häbemele, ja hakkas puusi hööritama. Ma ahmisin õhku ja kaevusin küüntega tema kivikõvasse tagumikku.
„Jah,” oigasin ma häbitult. „Sa tundud nii hea.”
„Sinu sees oleks parem,” nurrus Gideon.
Näksisin tema kõrvanibu. „Kas sa tahad mind pehmeks rääkida, et me lõpuni läheksime?”
„Meil ei ole vaja kusagile minna, mu inglike.” Gideon imes õrnalt mu kurgu kallal, nii et tupp hakkas ahnelt kokku tõmbuma. „Ma panen selle siia. Luban, et tunned end hästi.”
„Ma ei tea. Olen oma käitumist muutnud. Ma ei ole enam selline tüdruk.”
Gideoni käsi mu keskkoha ümber hakkas pükse maha sikutama. Nihelesin sümboolselt ja protestisin õrnalt. Nahk kirvendas sealt, kus ta mind puudutas, keha ärkas vastavalt Gideoni nõudmistele.
„Kuss.” Huultega mu suud riivates sosistas ta: „Kui sulle ei meeldi, et see sul sees on, luban, et tõmban kohe välja.”
„Kas see lause on kunagi kellegi jaoks töötanud?”
„Ma ei moosi sind mingite lausetega. Ma mõtlen iga sõna tõsiselt.”
Krabasin kõvemini kinni Gideoni trimmis kannikatest ja tõstsin end üles tema vastu, teades kuradi hästi, et ta ei vajanud mingeid lauseid. Sõrmenipsutus oli kõik, mida ta vajas, et saada keppi igaühelt, kellelt tahtis.
Õnneks tahtis ta ainult mind.
Nautides Gideoni mängulusti ütlesin õrritades: „Võin kihla vedada, et sa ütled seda kõikidele tüdrukutele.”
„Millistele kõikidele tüdrukutele?”
„Tead, sul pole eriti hea kuulsus.”
„Aga sina oled ainus, kes mu sõrmust kannab.” Kui Gideon pea tõstis, lükkas ta sõrmeotstega juuksed mu oimukohalt eemale. „Päev Üks oli mu elus siis, kui ma sind kohtasin.”
Need sõnad tabasid mind kui löök. Neelatasin raskelt ja sosistasin: „Olgu, sa võitsid. Võid sisse tulla.”
Varjud Gideoni näolt kadusid, tema naeratus peletas need minema. „Isver, ma olen hull su järele.”
Naeratasin talle vastu. „Ma tean seda.”
6
Ärkasin, kaetud külma higiga, süda kõvasti tagumas. Lamasin suures voodis, hingeldasin, meeled une sügavusest välja ronimas.
„Keri eemale!”
Gideon. Jumal küll!
„Kurat, ära puuduta mind!”
Viskasin teki kõrvale, kargasin voodist välja ja jooksin koridori kaudu külalistetuppa. Otsisin meeleheitlikult seinalülitit ja lajatasin sellele peopesaga. Toas süttis valgus, paljastades voodis vähkreva Gideoni, jalad voodipesus kõveras.
„Ära. Ah, issand…” Tema selg kaardus voodi küljest lahti, rusikas käed linu kiskumas. „See on valus!”
„Gideon!”
Ta tõmbles ägedalt. Tormasin tema voodi juurde, süda valutamas, kui nägin teda punetava ja higist märjana. Panin käe tema rinnale.
„Ära, kurat, puuduta mind!” sisistas Gideon, haaras mul randmest ja pigistas nii kõvasti, et ma karjatasin valu pärast. Tema silmad olid lahti, kuid fokuseerimata, ta oli ikka veel oma õudusunenäo lõksus.
“Gideon!” Püüdsin end vabaks tõmmata.
Ta viskus üles, rind lainetas ja silmis oli metsik pilk. „Eva.“
Ta laskis minust lahti, nagu ma oleksin teda põletanud, pühkis niisked juuksed näolt kõrvale ja kargas voodist välja. „Jeesus. Eva… kas ma tegin sulle haiget?”
Hoidsin rannet teises käes ja raputasin pead.
„Ma tahan näha,” ütles ta kähedalt ja sirutas värisevad käed minu poole.
Langetasin käed ja astusin Gideonile lähemale, kallistasin teda nii kõvasti kui suutsin, surusin põse tema higist märja rinna vastu.
„Mu inglike.” Ta embas mind vabisedes. „Anna andeks.”
„Kuss, kullake. Kõik on hästi.”
„Lase ma hoian sind,” sosistas Gideon ja vajus koos minuga põrandale. „Ära lahku minust.”
„Mitte kunagi,” tõotasin, huuled tema nahal sosistamas. „Mitte kunagi.”
LASKSIN veel voolata ja ronisin koos Gideoniga nurgavanni. Istusin tema selja taha kõige kõrgemale astmele, pesin tema juuksed puhtaks ja libistasin seebiste kätega üle tema rinna ja selja, pestes maha õudusunenäo jäist higi. Kuum vesi lõpetas tema värisemise, kuid mitte miski nii lihtne ei suutnud eemaldada sünget meeleheidet tema silmist.
„Kas sa oled kunagi kellelegi oma luupainajatest rääkinud?” küsisin, pigistades käsnast sooja vett Gideoni õlale.
Ta raputas pead.
„Oleks aeg,” ütlesin vaikselt. „Ja mina olen su tüdruk.”
Gideonil kulus rääkima hakkamiseks tükk aega. „Eva, kui sina näed oma õudukaid… kas need on rohkem nagu tegelike sündmuste taasloomine? Või kas su meeled muudavad neid ümber? Moondavad neid?”
„Enamasti ikka mälestused. Tõesed. Kas sinu omad pole?”
„Vahel on. Teinekord jälle teistmoodi. Väljamõeldised.”
Seedisin seda minuti, soovides, et mul oleks vastav koolitus ja teadmised, et päriselt Gideoni aidata. Selle asemel sain teda vaid armastada ja kuulata. Lootsin, et sellest on küllalt, kuna tema unenäod rebestasid mind sama kindlalt kui teda ennast. „Kas nad muutuvad paremaks? Või halvemaks?”
„Ma hakkan vastu,” ütles Gideon vaikselt.
„Ja ta teeb sulle ikka veel haiget?”
„Jah, ta ikka võidab, aga vähemalt hoian teda nii kaua eemal kui suudan.”
Kastsin käsna uuesti vette ja pigistasin Gideonile veel vett peale, püüdes hoida rahustavat rütmi. „Sa ei tohiks end hukka mõista.
