Ühte seotud. Sylvia Day

      „Ma olen nälga suremas. Lähme.”

      KUI ma viis ja pool tundi hiljem koduuksest sisse astusin, tervitasid mind Cary, ema ja pimestav hõbedane Nina Ricci õhtukleit, mis oli diivanile laiali sätitud.

      „Kas pole fantastiline?” pahvatas ema, kes ise nägi vapustav välja viiekümnendate stiilis liibuvas kleidis, millel olid väiksed varrukad ja pisikeste kirsside muster. Blondid juuksed raamisid tema ilusat nägu lopsakate läikivate lokkidena. Pidin talle au andma; ta suutis iga ajastu glamuurseks muuta.

      Mulle oli kogu aeg öeldud, et nägin tema moodi välja, kuid mul olid tema rukkilillesiniste silmade asemel isa hallid ja mu rikkalikud kurvid pärinesid Reyesi suguvõsast. Mul oli tagumik, millest ei saanud lahti ka suure trenniga, ja rinnad, mis takistasid mul kanda riideid ilma tugeva toeta. Mind hämmastas ikka veel, et Gideon leidis mu keha olevat vastupandamatu, kuna eelnevalt tõmbasid teda vaid pikad sihvakad brünetid.

      Kukutasin kinga- ja käekoti baaripukile ning küsisin: „Mis puhul?”

      „Tuluõhtu varjupaiga jaoks, ülejärgmisel nädalal.”

      Vaatasin Cary poole kinnituse saamiseks, et tema tuleb mulle saatjaks. Tema noogutus lubas mul õlgu kehitada ja öelda: „Okei.”

      Ema lõi särama, peaaegu kiirgama. Minu jaoks toetas ta heategevusi, mis kogusid tulu väärkoheldud naistele ja lastele. Kui tuluõhtud olid ametlikud, ostis ta alati kohad ka Caryle ja mulle.

      „Veini?” küsis Cary, kohe mu rahutu meeleolu ära tabades.

      Heitsin talle tänuliku pilgu. „Jah, tänan.”

      Kui ta kööki läks, liugles ema oma seksikates punaste taldadega rihmikutes minu juurde ja tõmbas mind kallistuseks enda vastu. „Kuidas su päev oli?”

      „Veider.” Kallistasin teda vastu. „Tore, et see läbi sai.”

      „Kas sul on nädalavahetuseks plaane?” Ema tõmbus eemale ja tema pilk libises ettevaatlikult üle mu näo.