style="font-size:15px;"> „See tapab mind,” ütles Gideon pahuralt. „Ilma sinuta olemine. Sinu järele igatsemine. Ma tunnen, et mu kuradima meelerahu sõltub sinust, Eva, ja sa tahad, et oleksin selle üle õnnelik?”
Pistsin keele välja, et kuivanud huuli niisutada ja Gideon oigas, saates minust värina läbi. „No… mulle see meeldib.”
Pinge tema hoiakus vähenes märgatavalt. Ta oli vist nii hirmsasti pabistanud, teadmata, kuidas reageerin sellele, mida ta oli mu jaoks teinud. Kui aus olla, siis olin olnud mures. Kas mu tänulikkus tähendab, et olen rohkem kiiksuga, kui arvasin?
Siis meenusid mulle kasuvenna käed oma kehal… tema raskus, mis mind madratsisse surus… põletav valu jalge vahel, kui ta ikka ja jälle mu sisse rammis…
Värisesin uuesti esile kerkinud raevust. Kui minu heameel selle sitapea surma üle tähendab, et olen kiiksuga, siis las nii ollagi.
Gideon hingas sügavalt sisse. Tema käsi tõusis rinnale ja masseeris kohta südame kohal, nagu valmistaks see talle valu.
„Ma armastan sind,” ütlesin talle, silmad täitumas uute pisaratega. „Ma armastan sind nii väga.”
„Mu inglike.” Gideon jõudis kiirete sammudega minuni, viskas võtmed põrandale ja surus mõlemad käed mu niisketesse juustesse. Ta värises ja ma hakkasin nutma, vallatud teadmisest, kui väga ta mind vajas.
Kallutanud mu pea vajaliku nurga alla, võttis Gideon mu suu oma kõrvetavasse valdusse, maitses mind aeglaste, sügavate nilpsatustega. Tema kirg ja nälg plahvatasid kõikides mu meeltes ja ma niutsusin, käed kobamas tema dressipluusi alt. Tema reageeriv oie vibreeris minust läbi, pinguldas nibusid ja kattis ihu kananahaga.
Sulasin Gideoni sisse, tõukasin tal nokatsi peast ja kaevusin sõrmedega tema musta siidisesse juuksepahmakasse. Sukeldusin üleni suudlusse, mind haaras kaasa selle kirglik lihalikkus. Minust pääses nuukse valla.
„Ära hakka,” hingeldas Gideon, tõmbudes tagasi, et mu lõug pihkude vahele võtta. Ta vaatas mulle silma. „Su nutt rebib mu tükkideks.”
„Seda on liiga palju.” Ma väristasin end.
Gideoni ilusad silmad olid sama väsinud kui minu omad. Ta noogutas süngelt. „See, mis ma tegin…“
„Mitte see. Mida ma sinu vastu tunnen.”
Ta hõõrus ninaotsa minu oma vastu, tema käed libisesid aupaklikult üle mu paljaste käsivarte – käed, millel oli veri, nagu ütles vanasõna, aga see pani mind tema puudutusi veel enam armastama.
„Aitäh sulle,” sosistasin ma.
Gideon sulges silmad. „Jumal, kui sa täna lahkusid… ma ei teadnud, kas sa tuled veel kunagi tagasi… või olen su kaotanud…“
„Gideon, ka mina vajan sind.”
„Ma ei vabandaks. Teeksin seda uuesti.” Ta haaras minust kõvemini kinni. „Muud valikud oleksid olnud piiravad käsud, suurenenud turvalisus, valvsus… kogu sinu ülejäänud elu. Polnud mingit garantiid, et saad turvaliselt edasi elada, kuni Nathan pole surnud.”
„Sa ei suhelnud enam minuga. Arvasid mu välja. Sina ja mina…”
„Igavesti.” Gideon vajutas sõrmeotstega vastu mu paokil huuli. „See on möödas, Eva. Ära vaidle millegi üle, mida ei saa enam muuta.”
Lükkasin tema käe kõrvale. „Kas tõesti möödas? Kas saame nüüd koos olla või peame ikka veel oma suhet politsei eest varjama? Kas meie suhe üldse kestab?“
Gideon vaatas mulle otsa, ei peitnud midagi, laskis mul näha oma valu ja hirmu. „Selleks ma tulingi, et sinult seda küsida.”
„Kui see minust oleneb, siis mina ei lase sinust iial lahti,” ütlesin tormiliselt. „Mitte kunagi.”
Gideoni käed libisesid mu kaela mööda õlgadele, jättes nahale kuuma raja maha. „Tahan, et see tõsi oleks,” ütles ta vaikselt. „Kartsin, et sa põgened… et sa kardad. Mind.”
„Gideon, ei…”
„Ma ei teeks sulle kunagi haiget.”
Haarasin tema dressipükste värvlist ja sikutasin, kuigi ei suutnud teda paigast nihutada. „Ma tean seda.”
Jah, füüsiliselt ei olnud mul kahtlust; ta oli alati minuga tähelepanelik olnud, alati ettevaatlik. Aga emotsionaalselt oli mu armastust piinliku täpsusega minu vastu ära kasutatud. Nägin vaeva sellega, et lepitada absoluutset usaldust, mis mul oli Gideoni teadlikkusse minu vajaduste suhtes, ja ettevaatlikkust, mille põhjustas siiani tervenev purunenud süda.
„Sa tead?” Gideon uuris mu nägu, kursis nagu alati kõigega, mis jäi ütlemata. „Sinu minnalaskmine tapaks mind, aga ma ei teeks sulle haiget, et sind endale jätta.”
„Ma ei taha kusagile minna.”
Gideon hingas kuuldavalt välja. „Mu advokaadid räägivad homme politseiga, et saada aimu, mis seis on.”
Ajasin pea kuklasse ja surusin huuled õrnalt tema suule. Me tegime salajast koostööd, et kuritegu varjata ja ma valetaksin, kui ütleksin, et see mind kohutavalt ei häirinud – lõppude lõpuks olin ma politseiniku tütar –, kuid alternatiiviga oli liiga raske arvestada.
„Ma pean teadma, et saad elada sellega, mille korda saatsin,” ütles Gideon vaikselt, keerutades mu juukseid oma sõrme ümber.
„Ma usun, et saan. Aga sina?”
Tema suu leidis uuesti minu oma. „Ma saan kõigega hakkama, kui sa minu kõrval oled.”
Pistsin käed tema dressipluusi alla, otsisin ja leidsin tema sooja kuldse naha. Tema lihased olid kõvad ja tuntavad mu pihkude all, keha võrgutav ja mehelik kunstiteos. Lakkusin tema huuli, näksisin hammastega õrnalt alumise huule täidlast kurvi. Gideon oiatas. Tema mõnulev hääl libises minust üle nagu paitus.
„Puuduta mind.” Need sõnad olid käsk, kuid toonis oli palvet kuulda.
„Ma juba teen seda.”
Gideon sirutas oma käe selja taha, krabas mul randmest kinni ja tõmbas selle ette. Ta surus oma riista puusi hööritades mulle häbitult pihku. Mu sõrmed klammerdusid jämeda raske pikkuse ümber ja pulss kiirenes, kui taipasin, et ta oli paljas oma dresside all.
„Issand,” hingeldasin ma. „Sa ajad mu nii kiima.”
Gideoni siniste silmade pilk põletas mu nägu; tema põsed õhetasid ja voolitud huuled avanesid. Ta ei üritanud kunagi varjata seda mõju, mis mul tema üle oli, kunagi ei teeselnud, et tal endal on rohkem kontrolli oma reaktsiooni üle kui mul. See muutis tema domineerimise magamistoas põnevaks, kuna ta oli samamoodi abitu meievahelise külgetõmbejõu suhtes.
Rinnas jäi kitsaks. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et Gideon on minu, et ma saan teda sellisena vaadata – nii avatud, näljane ja põrgulikult seksikas…
Gideon tõmbas mul rätiku ümbert. Ta hingas järsult välja, kui see põrandale kukkus ja ma tema ees täiesti alasti seisin. „Ah, Eva.”
Tema hääl katkes emotsioonidest, pani mu silmad kipitama. Ta tõmbas dressipluusi üle pea ja
