sest läks aega, kuni jõge ületavad mehed end mingisugusessegi lahingukorda said. /-/
Samal ajal, kui ratsavägi pidas ohtlikku võitlust, ületasid jõe Makedoonia faalanksi jalaväelased ja asusid mõlemast küljest rünnakule. Vaenlane ei suutnud esimest löökigi vastu pidada ning põgenes, ja seda kõike tänu kreeka palga-sõduritele /-/.
Aleksandri näiliselt ebamõistlikult uljas käitumine oli tegelikult vägagi läbimõeldud. Selles lahingus tõmbas Aleksander kogu vastase tähelepanu endale, võimaldades jalaväel ületada rahulikult jõgi ning vaenlane purustada. Ka soodustas selline käitumine jutte Aleksandri jumalikkusest.
Aleksander Suure surm Babülonis 323. a eKr
Kui sõjakäikudest kirjutas kõige usutavamaid teoseid Plutarchos, siis Aleksander Suure paljudest eluloolastest oli ilmselt kõige täpsem Arianus, kes koostas oma kroonika kuninga ametlike päevikute järgi. Siinne katkend algab sellega, kui Aleksander enne oma surma end juba halvasti tundis.
Mõni päev hiljem ohverdas Aleksander jumalatele – ühed ohvrid toomaks head õnne, teised preestrite soovitatud – ning seejärel pidutses sõpradega hilise ööni. Kõneldakse, et ta jagas lahkelt armee osadele ja kompaniidele ohvriande ja veini. Väidetavalt olevat ta mingi hetk tahtnud peolt lahkuda ja magama minna, kuid tema kõige ustavam kaaslane Medius palus tal peole jääda kinnitades, et see saab olema vägev.
Esimene päev
Kuninglikud päevaraamatud kirjeldavad, kuidas Aleksander jõi ja pummeldas Mediusega. Hiljem ta tõusis, käis vannis ja magas. Seejärel ta naasis õhtustamaks Mediusega ja pidutses jällegi hilise õhtutunnini välja. Peolt lahkudes käis ta vannis, sõi natuke ja läks magama. Selleks ajaks oli tal juba palavik.
/-/
Neljas päev
Hommikul käis ta vannis ja ohverdas. Niarchius ja teised pealikud said juhised seada end valmis, et kahe päeva pärast merele minna.
Viies päev
Sel päeval käis ta taas vannis ja ohverdas, siitpeale palavik enam ei langenudki. Sellele vaatamata kutsus ta pealikud kokku ja käskis neil reisiks valmistuda. Pärast õhtust vanni oli ta juba väga haige.
/-/
See info pärineb kuninglikest päevaraamatutest, sealt samast loeme, et sõdurid soovisid teda näha, ühed lootsid kohtuda Aleksandriga enne tema surma, teised olid aga kuulnud, et Aleksander on juba surnud ja seda varjatakse nende eest. Paljud tungisid suures leinas tema tuppa, soovides temaga kohtuda. Kõneldakse, et vaadates möödamarssivat sõjaväge, jäi Aleksander sõnatuks. Ometi tervitas ta igatüht kas peanoogutuse või silmapilgutusega.
/-/
Aleksandrit peeti jumalaks ning tema surma võimatuks. Samuti näitab katkend, kui tihe side valitses tema ja armee vahel.
The Mammoth Book of True War Stories, 2005. New York. Lk 452–455, tlk M. Laar.
Plutarchos. Aleksander Suure surm Babülonis, 323. a eKr. Tlk M. Laar
Kättesaadav: EyeWitness to History http://www.eyewitnesstohistory.com
Hannibal
Titus Livius oli Antiik-Rooma tuntuim ja populaarseim ajaloolane. Tema Rooma minevikku käsitlevad teosed olid luulelised ning ilmselt osalt ka välja mõeldud, kuid see-eest väga populaarsed. Titus Livius ei kurnanud end kuivade faktidega, vaid kirjutas ajalugu rohkem oma kaasaja positsioonilt, omistades mineviku tegelastele iseenda mõtteid ning sõnu. Samas püüdis Livius oma teostes igati ülistada Rooma väärtusi, muutes sellega ajaloo moraalseks õppetunniks. Järgnev katkend on sissejuhatus Cannae lahingu (216 eKr) kirjeldusse, lahing, mis oli muistse Rooma üks hävitavamaid lüüasaamisi. Livius näeb ühe põhjusena omavahelisi vaidlusi ning otsustamatust.
Kuna suurem osa ajast oli kulunud vaidlustele, mitte arutlemisele, kutsus Hannibal enamuse armeest, mis oli kogu päeva lahinguvalmis seisnud, laagrisse tagasi. Siiski saatis ta nomeedlased üle jõe, et need ründaksid laagrisse vett toovaid salku. Vaevalt olid nomeedlased jõudnud vastaskaldale, kui sundisid suure kisa ja lärmiga kogu salga metsikus segaduses laiali jooksma, ning kappasid eelkindlustuse juurde, jõudes peaaegu laagriväravateni välja. Sellist korrapäratut abivägede käitumist pidasid roomlased oma laagri solvamiseks ja ainult üks asi hoidis neid tagasi teispool jõge peatuvate vägede juurde tormamast – sel päeval oli võim Pauluse käes.
Järgmises päeval oli ülemjuhatajaks Varro, kes ilma igasuguse pikema jututa andis sõjakäsu ja juhtis väed üle jõe. Kuigi Paulus seda sammu heaks ei kiitnud, ei jäänud tal muud üle, kui järgneda. Ületanud jõe, tugevdati vägesid seal laagris olnud lisajõududega, saades end lahinguvalmis. Paremale ehk jõele kõige lähemale seati rooma ratsavägi, selle kõrvale jalavägi. Teisele poole äärde ehk vasakule jäi liitlaste ratsavägi, liitlaste jalavägi asetses nende ratsaväe ja rooma leegionite vahel. Eesliini moodustasid odamehed ja teised kergemalt relvastatud üksused. Vägedejuhatajad jagunesid mõlema tiiva vahel, Terentius Varro vasakul, Amilius Paulus paremal.
Niipea, kui läks valgeks, saatis Hannibal ette plejaadid ja kergjalaväe. Ta saabus ka ise kohale ning näitas igale üksusele tema koha täpselt kätte. /-/
Järgnenud lahingus lasi Hannibal roomlaste tsentril edasi tungida, lüües siis roomlaste tiivad puruks ning piirates nende keskosa sisse. Cannae lahing sai ümberhaaramismanöövri klassikaliseks näiteks, sama võtet on kasutanud hiljem paljud väejuhid.
The Mammoth Book of True War Stories, 2005. New York. Lk 115–116, tlk M. Laar
Julius Caesar
44. aastal eKr mõrvati Rooma vastne valitseja Julius Caesar – ta meelitati Senatisse ja pussitati surnuks. Umbes nelikümmend vandenõulast mõrvas Caesari kartuses, et ainuvalitsejana saadab ta laiali Senati ja muutub türanniks. Järgnes segaduste ja kodusõja aeg.
Caesari viimasteks sõnadeks on peetud Suetoniuse järgi küsimust „Kas sina, mu poeg?” või Shakespeare’i järgi „Ka sina, Brutus?” Marcus Junius Brutus oli Caesari armukese poeg ja seega pole ime, et Caesar võis suhtuda temasse kui oma kasupoega. Just Brutus oli aga vandenõu algataja, kutsudes end ja oma kaaslasi „vabastajateks”.
Siin on ära toodud Rooma ajaloolase Damaskuse Nikalause, kes ise oli 44. aastal eKr 20-aastane, kirjeldus Caesari mõrvamisest.
Halvad ended
Enne kambrisse [Senatisse] sisenemist tegid preestrid tema [Julius Caesari] jaoks veel viimase ohverdamise. Märgid olid selgelt ebasoodsad. Pärast ebaõnnestunud ohverdamist proovisid nad veel mitu korda, lootes saada paremaid tulemusi. Viimaks tuli neil teatada, et ei suuda jumalikku tahet selgelt lugeda, kuna mingi nähtamatu kuri vaim on end ohvriloomadesse peitnud. Caesar oli pahane ja kuni päikeseloojanguni loobus ilmutuse otsimisest, preestrid aga jätkasid jõupingutusi.
Mõrvarid, kes olid kohal, rõõmustasid ennete üle, samas aga palusid Caesari sõbrad senati kohtumine sel päeval preestrite ennustuse tõttu ära jätta, millega Caesar ka nõustus. Kuid mõned osavõtjad tulid üles, teatades Caesarile, et senat on koos. Caesar heitis pilgu sõpradele, kuid Brutus tuli tema juurde ja ütles: „Hea isand, tule ja ära pööra nende meeste jutule tähelepanu ega lükka edasi
