me ei saa olla söömise ajal päris vaikselt, siis võiksime püüda vestelda vaid ilusatest ja helgetest asjadest.
Ühe kauni sügispäeva lõunal küsisin keha käest, millist taimeteed ta sooviks juua. Üllatusena tuli, et kanarbikuteed, aga värsket. Ega siis muud olnud, kui tuli ratta selga istuda ja oma lemmikmetsa sõi ta. Olin juba metsa jõudnud ning sõitsin kiiresti üle männiokkaid täis langenud küngaste, kui kuulsin veel üht selget, kuid otsustavat ingellikku häält ütlemas: „Miks sa siis nii kiiresti sõidad – sa ju ei märka niimoodi olulist!” Seepeale vajutasin niimoodi pidurit, et pidin ülekaela kukkuma. Ja otse enda kõrval, madala kuusekese all nägin imeilusaid kärbseseeni. Olin neid juba kaks nädalat otsinud. Ma olin nii õnnelik ja tänulik! Sellepärast keha, kavalpea, mind just värske kanarbiku järele saatiski, ehkki mul on kuivatatud kanarbikku kodus küll ja veel. Ma ei istunudki enam ratta selga, vaid uitasin metsas ringi, sain veel lisaks oma paljastele jalgadele mõnusat jalamassaaži – kuivanud käbide ja terava sambla poolt – ja leidsin aina rohkem seeni. Kärbseseeni kasutan nimelt valuvastase tinktuuri tegemiseks. Leidsin ka ühe imearmsa tillukese kärbseseene, kes alles vaevu oma tuli punase valgetäpilise pea maa seest välja oli jõudnud pista. Ta hüüdis mulle: „Võta mind kaasa, võta mind kaasa, tahan ka saada ravimiks, mis inimesi aitab!” Silitasin ühe sõrmega tema tillukest peanuppu ja ütlesin: „Oled veel liiga tilluke, alles seeneks saamas. Kui kasvad nii pikaks, et ulatud juba üle silmapiiri vaatama, tulen sulle järele ja ka sinust saab ravim, mis inimestele kasu toob!”
Paljud inimesed arvavad, et korjates taime või seenekese, me tapame need. Jah, me katkestame nende maaühenduse, kuid ei mõtle sellele, et paljud taimed-seened kasvavadki selle eluülesandega, et olla inimesele toiduks ja ravimiks. See on nende ülesanne. Kui me õpime taimede, marjade, seentega rääkima ja kuuleme ka nende sõnu, saame aru, et meie hirmud on asjatud. Nad rõõmustavad väga, kui neist on inimesele kasu.
Ka lühemaajaline mahlapaast aitab meil mõista, kuivõrd palju toit meid terve päeva jooksul kontrollib. Seda eriti inimeste puhul, kes on harjunud sööma iga päev erinevat toitu ning peavad kulutama palju energiat toiduainetele mõtlemiseks.
Huvi pärast lasin paar kuud peale tahkest toidust loobumist uurida oma verd. Kõik minu verenäitajad olid ideaalsed ning mu veri oli täiesti puhas. Minu organismi puhtus tekitas arstis hämmastust. Kui kontrolliti mu hemoglobiini ja veresuhkru taset ning mõõdeti vererõhku, imestas meditsiinitöötaja, kas ma tõesti ei võta mingeid toidulisandeid, et minu näitajad on nii ebatavaliselt head.
Paljud inimesed ütlevad, et niisugune üldsusest radikaalselt erinev elustiil võõrandab inimese ühiskonnast. Sellesse võib suhtuda mitut moodi. Jah, praegusest linnastunud ühiskonnast tõesti võõrandab, aga samal ajal toob see lähemale loodusele ja hoopis uuele ühiskonnale. Mina armastan veeta oma päevi metsas, punuda endale loodusesse pesa, onnikese kohta, mis on nii varjatud, et isegi metsloomad seda ei leia. Mulle meeldib seal pikutada ning unistada. Päevasel ajal meeldib mulle jalutada metsas ringi, õppides tundma iga puukest, taime, linnukest ja loomakest, jälgides nende tööd ja eluviise, mõtestada teadmisi, mida iga linnuke, putukas, taimeke maailma toob. On metsi, kus ei käi iial ühtegi inimest ning seal oleme vaid loodus ja mina.
Ometi pole ma üksi, kaugel sellest. Ma olen ümbritsetud loomade, lindude, putukate, taimede, puude, rohu, lillede, inglite, haldjate, Jumalaga! Mul pole kunagi igav, tegemist on nii palju, et päevad jäävad lühikeseks! Ja kui saabub öö, imeline ja maagiline, heidan ma oma looduslikku onni või koopakesse ning uni saabub kohe. Näen ingleid ja kaitseloomi tillukese koopasuu ees istumas ning valvamas. Mu hing rõõmustab, olen nii õnnelik! Tõusen juba enne päikest ning rõõm pulbitseb minus, kui imeline on niimoodi ärgata, kui imeline on elus ümbrus. Taimedel on sädelev kastevesi, haldjad pesevad seal oma uniseid silmi. Ka mina heidan taimede vahele pikali ning keerutan ennast. Oh kui karastav ja hea! Masseerin kastevee oma kehasse ning niisutan sellega ka juuksed. Eemal näksivad metskitsed juba hommikust värsket rohtu.
Minu vanaema ja vanaisa elasid metsas karukoopas seitse aastat. Lõket polnud hea teha (nii võis silma jääda instantsidele, kes otsisid tollal inimesi Siberisse saatmiseks), sooja sai hoida ja toota kehasse ka muud moodi. Toiduks olid metsaannid, nagu marjad, seened, pähklid, kuuseokkad ja loomulikult värske metsaõhk. Looja on loonud toitu ka õhku, sest talvel paksu lume aegu peavad ka paljud loomad õhust toituma. Õhk on täisväärtuslik toiduaine, mis pole vähem tähtis füüsilisest toidust. Metsas elades elab inimene täielikus energiakokkuhoius. Tema nahk imab toitu ja niiskust ehk vett enda ümbert metsaõhust ning suplus allikavees on tervendav.
Sellel tormilisel muutuste ajal kogesin väga selgelt, kuidas niisugune eluviis võib tõsta inimese materiaalsusest nii palju kõrgemale, et ta hakkab kaotama kontakti maaga. Aga oskus lennata peab eeldama ka oskust maanduda. Tihti teevad vaimsetest tõdedest huvituvad inimesed selle vea, et hakkavad täielikult eitama materiaalset elu, kaotades selle vastu huvi ja kontakti sellega. Me oleme sündinud Maale selleks, et õppida, kuidas tuua oma taevane olemus mateeriasse. See tähendab, et me peame õppima elama mateerias, peame omandama maisuses hakkama saamise oskused ja eelkõige õppima olema Naine või Mees. Kui me seda ei taha, kaotab meie vasak ajupoolkera oma töövõime ja uinub, sest me tahame kasutada vaid paremat ajupoolkera. Aga kuna me oleme üks tervik, ei saa üks poolkera töötada harmooniliselt ilma teiseta. Kaks ajupoolkera peavad tegema koostööd, et teineteist toetada ja täiendada.
Kui olin loobunud tahkest toidust, märkasin ühel hetkel, et mu vasak ajupoolkera hakkab magama suikuma, samal ajal kui parem töötas üliintensiivselt, samas suutmata end täielikult teostada. Huvitav, et kandsin sel perioodil juukselahku just vasakul pool, alateadlikult tasakaalustades mõlema poolkera tööd. Olin sel perioodil kui täielik erak, kes võis hommikust õhtuni metsas samblapadjal pikutada ning kinnisilmi kaunites fantaasiates lennata. Kaotasin huvi igasuguse mateeria vastu. Kui leidsin oma ajupoolkerades selle disharmoonia, hakkasin otsima erinevaid viise, kuidas end maiselt teostada. Esialgu avastasin enda jaoks füüsilise keha treenimise, kuhu sain enda seest suunata kogu selle praksuva energia. Hiljem mõistsin, et raske treeningu tegemine lõhub õrna naiselikkuse energiat minus ning seejärel hakkasin kogunenud loomisenergiat suunama just sellele – naiselikkuse avamisele. Lisaks keha eest hoolitsemine ja tema poputamine. Selle all mõistan kõiki naiselikke tegevusi: balleti külastamine, enda kaunistamine, soengute tegemine, pärlite kandmine, eriti kaunite kingade kandmine, isegi maniküüris-pediküüris käimine. Hoolikas ja tähelepanelik füüsilise keha eest hoolitsemine – on ju ka meie keha osa materiaalsest maailmast! – suudab meid hoida täielikult tasakaalus.
Veel viimased piibud
siin pliidi ees pingil
ja tassike mõrkjas-magusat teed,
kui jaheda käega
võtab südamest kinni
sügis, soovides meile – head teed
Haarad hooletult lingi
ehkki puudub ju rutt,
sest närtsiv õhtu veel istub su süles
Ja uks läheb kinni
kui kurgu alt jakk
mille krae on rullitud silmini üles
Veel viimased korrad ma
peatun su maja ees,
kui tuhandest tuulest saab juustesse pai
On septembrikuu hommikud
juba ammu su silmades –
keegi võõras sealt linnast nad endale sai
Ja teel pole kiiret
sest tagasi vaadates
miski jäi sinna mida üles ei leia
Viimased piibud seal
pliidi ees pingil
tagasi tulles ehk üksi – kes teab
