tumedast ning seejärel parandada meie keha organeid, rakke ning puhastada vereringe, et meie keha saaks vastu võtta puhta valge valguse toitu. Tervendav ingel puhastab energiakeha ummistustest ja blokeeringutest nii, et saab terveneda ka füüsiline keha, kus haiguse sümptom avanes.
Paljud meist igatsevad oma kehasse kergemat tunnet, kui meil praegu on. Me kanname soolestikus kaasas suurtes kogustes tarbetut massi, mille oleks pidanud juba ammu väljutama, aga mis on sooltesse seedimatuna seisma jäänud, mille ümber sooled on limakihi kasvatanud ja enda seinte külge kinnitanud. Paastulaagrites on spetsiaalsete soolepuhastusprotseduuridega väljutatud isegi mitukümmend aastat tagasi neelatud ravimite jääke!
Kui soolestik on täielikult puhastatud, mille saab saavutada pikaajalise paastumisega, saab ka toitumine hoopis uue tähenduse. Hakkame tundma väga selgelt, kuidas toidust, mida me oma puhtasse organismi viime, saab meie keha osa. Tunneme vastumeelsust viia kehasse sellist toidumaterjali, mis võib mõjuda väsitavalt ja mis on raskesti seeditav. Võin oma kogemusest öelda, et kui läheme peale pikaajalist paastu üle puuviljatoidule, kogeme, et inimene ei vaja tualettpaberit. Puuvili, mille ära sööme ja läbi seedime, väljub lõhna, värvuse ja tekstuuri poolest samasugusena, lihtsalt läbiseedituna. See väljub hõlpsasti ja kiiresti ning kui kasutadagi tualettpaberit, jääb paber täiesti kuivaks. Olles puhastanud oma soolestiku ja jäädes sellisele toitumisele võime võõrutada end harjumusest kasutada tualettpaberit. See on imeline vabanemise tunne, sest ka nii lihtne hügieenitarve on tegelikult sõltuvus, kui me ilma selleta ei saa. Looduses pole seda kuskilt võtta.
Energia, mis jääb alles kehale, kui ta ei ole pidevalt ametis seedimisega, on imetlusväärne!Söömine nõuab suurt energiakulu. Nüüd aga suunab keha selle säästetud energia kohe enda tervendamiseks. Siis kui keha on tervendatud ja puhastatud, saame hakata nautima seda ülimat eluenergiat, mis võimaldab meie kehal teha asju, mille peale me ei ole osanud tullagi. See aitab avada inimeseks olemise täit potentsiaali. See näitab ka vastuolu uskumuses, et ilma toiduta keha sureb. Kui see oleks tõsi, hakkaks keha paastu ajal surema, aga tegelikult hakkab ta hoopis tervenema ja taastuma. Kui hakkame jälle sööma, lõpeb intensiivne puhastus ja taastumine. Niisiis võiksime mõelda, kust tegelikult tuleb energia, kus on selle allikas. Võib juhtuda, et peame paljud oma sisseõpitud teadmised ümber hindama.
Mingil määral lööb igasugune toit keha tasakaalu kõikuma. Toidud, mida me nimetame tervislikeks, näiteks puuviljad, on lihtsalt sellised, mille väljutamisega kehal kõige vähem probleeme on ja mis keha kõige vähem kahjustavad. Olles ka puhtalt puuviljatoitlane, ei ole siiski puuviljad need, mis annavad meile energiat. Inimene tunneb puuviljatoitlasena end hästi ja energilisena seetõttu, et kõikidest võimalikest toitainetest takistavad puuviljad keha loomulikku energia vabanemist kõige vähem. Puuvilja- ja toortoitlusega toimub kehas nähtus, mida nimetatakse autolüüsiks – see tähendab, et toortoit seedib end ise ning nõuab kehalt vähe pingutust.
Paastumise ajal saab ka näljatunnet nautida. Näljatunne on märguanne, et meie magu tõmbub tagasi oma normaalasendisse. Kui seda protsessi teadvustame, saame seda ka nautida. See tunne on ühtlasi märguanne, et meie rakud tervenevad ja uuenevad intensiivselt. Kui magu on taastunud, kaob näljatunne.
Paastumine ehk puhastus võib välja tuua ka mõne haiguse, mis on meie kehas juba ammu koha sisse seadnud, aga mille märguandeid me kas ei mõista või oleme tablettidega alla surunud. Selline haiguse äge väljalöömine ehmatab paljud paastulised ära ja nad lõpetavad paastu. Seda ei tuleks teha. Kui meis lööb paastumise ajal välja mõni haigus, oleme õnnega koos, sest meie keha on saanud nii tugevaks ja ravib ennast. Haigus lööb enne meie juurest lahkumist veelkord välja.
Paljud meist peavad haiguseks ka palavikku ning püüavad selle vastu võidelda seda erinevate vahenditega alla surudes. Tegelikult on palavik meie keha abimees: see on tuli, mille keha süütab, et tules puhastada kõik negatiivne, kõik takistused, mis on meie kehas haiguse põhjustanud. See nõuab palju energiat ja sellepärast peaksime haiguse ajal olema energiakokkuhoius. Palavik mõjub puhastavalt kogu kehale ja ka mõttetasandile. Palavik on tervenemine, see on märk tugevast kehast. Erinevalt väga levinud soovitusele ei ole tegelikult vaja palaviku ajal rohkelt vett juua. Palavik võib tõusta ka selleks, et tõugata kehast välja liigset niiskust ja külma, liigne jaheda vee joomine töötab sellele vastu.
Väga oluline on palaviku ajal hoida kehas soojust, et keha saaks end palaviku abil puhastada. Meile aga soovitatakse võtta palavikualandajaid, mis sunnivad palaviku taanduma. Haiguse ajal on keha niigi tavapärasest nõrgem ning ta ei suuda võidelda kange ainega, mis tema head abilist palavikku maha surub. Seega ei jää tal muud üle kui lõpetada haiguse tervendamine ning suruda alla haiguse sümptomid. Nii peidab ta haiguse sügavamale kehasse. Palaviku võib ka teadlikult kehale appi kutsuda, kui tunneme, et temasse on seiskunud mingid vanad energiad ja blokeeringud. Õhtul on seda hea paluda, tekitades ööseks palaviku, ning hommikuks oleme jälle terved.
Haiguste perioodil ning ka siis, kui meie mõtted pole puhtad, võiks lõigata pooleks ühe sibula ning asetada sibulapoolikud toanurkadesse, kus nad imevad endasse haigusetekitajaid ja ka inimese negatiivsust. Sibulapoolikud võib asetada ka sokkide sisse, lõigatud pool vastu labajalga.
Haigus oma olemuselt ise on ebaloomulik. See on märk, et oleme milleski oma keha vastu eksinud. Ja haigus ei ole kunagi juhuslik. Pean väga ebaloomulikuks ka nn kohustuslikke lastehaigusi. Öeldakse, et laps peab need haigused läbi põdema, sest täiskavanuna nendesse nakatuda on kordades raskem läbielamine. Kuid miks peab neid üldse põdema? Miks on nii, et lapse ilmale tulles hakatakse ootama tema haigestumist? Mina pole kohustuslikke lastehaigusi põdenud ja usun, et need pole kohustuslikud. Suuresti on see mittehaigestumine mu ema teene – tema ei lubanud mind lapsena vaktsineerida. Kui meie immuunsüsteem on tugev ja terve, ei haigestu me mingitesse haigustesse, olgu need kohustuslikud või valikulised. Ja miks peaks täiskasvanuna nende haiguste läbipõdemine olema kordades raskem? Miks eeldatakse, et inimene, saades täiskasvanuks, muutub aina nõrgemaks? Samas kui ta võiks muutuda aina tugevamaks ja üldse mitte nakatuda.
Haigusi ei tekita mitte bakter, vaid keskkond, kuhu see bakter satub – seega peaks meie tähelepanu olema suunatud mitte bakterite vastu võitlemisele, vaid oma immuunsuse tugevdamisele. Kui haigestume ja võtame seejärel aspiriini või mõnd muud kanget ravimit, sunnime sellega keha haiguse tervendamist lõpetama ning suuname ta tegelema kange ravimi võimalikult kiirele kehast väljaviimisele, et see jõuaks tekitada võimalikult vähe kahjustusi. Võttes ravimit, lükkame oma tervenemise ise edasi ning kahjustame keha veelgi rohkem. Samas tunneb iga inimene alateadlikult, milline on ainuõige teguviis haigestumise korral – see on paastumine. Haigestudes kaob söögiisu. Me ei tunne vajadust toidu järele, ometi me sööme, aga mitte sellepärast, et keha seda vajab, vaid kuna meie mõistus on pandud arvama, et mida vähem on meil jõudu, seda raskemat ja rammusamat toitu me vajame. Sellega eksime oma keha vastu.
Võiksime aru saada, et meie keha olukord – selle kuju, kaal ja tervis – on tagajärg ja peegeldus meie valikutest, mõtetest, suhtumisest. Peame tegema kehaga koostööd ning teda austama, mitte suhtuma temasse kui meist olenematusse jõudu, kes oma tujude järgi haigestub või terveneb.
Haigele kehale antakse tihti ka kanasuppi või – puljongit. Kana on lakkamatult ringi sibliv lind ning alateadlikult tahame anda seda energiat ka kehale, et ta saaks jõudu kana moodi ringi siblida. Ometi peaksime me haiguse ajal puhkama. Haigus võib meie juurde tulla ka siis, kui toitume õigesti ning elame muidu tervelt, aga ei paku oma kehale piisavalt puhkust. Siis tuleb haigus ja surub meid vägisi voodisse puhkusele.
Haigus on alati õrnuse puudus elus. Iga haigestunud laps terveneb kohe, kui ema istub tema voodiservale ning valab ta üle tingimusteta õrnusega, pühendades talle kogu oma tähelepanu ja armastuse. Tihti juhtub, et laps vajab seda tähelepanu nii väga,
