vett, nagu meile räägitakse. Me peame eelkõige sööma veerikast toitu ning tegema välispidiseid veeprotseduure. Kui me paneme põrandale puuvilja, siis põrand ei suuda teda lagundada veeks ja kiudaineteks, aga keha suudab. Ja oluline pole mitte see, kui palju juua, vaid pigem see, kuidas juua.
Kuna meile soovitatakse tarvitada suuri veekoguseid, joome seda vett kiirustades. Õige veejoomine toimub väikeste lonksukeste haaval, loksutades vett enne allaneelamist suus, lastes sellel süljega seguneda ja paludes sellel puhastada või tervendada oma kehaorganeid. Sellisel viisil juues saame oma keha ideaalselt joota, kusjuures vett vajame vähe. Kiiresti juues ei saa me oma keha täielikult joota.
Soovitus juua päevas kaks liitrit vett ilma janu tundmata peaks panema meid uskuma, et meie keha on kuidagi vigane ega oska meile õigel ajal oma vajadustest märku anda. See pole tõsi. Me lihtsalt pole harjunud enam märkama esimesi janu tunnuseid. Paljud meist ei lähe vett jooma isegi siis, kui pea on juba valutama hakanud, aga peavalu on alati märk veepuudusest.
Keha võib kogu vajaliku vee juua ka läbi naha, kui heidame kastemärjale murule või kõnnime palju paljajalu. Soovitan heita kastesele murule ning seal end keerutada, seejärel hõõruda kaste naha sisse. Samuti saab keha juua hommikuses udus jalutades.
Vesi puhastab ka meie alateadvust, sukeldumine merepõhja on üks paremaid puhastajaid.
Vesi reageerib inimese mõtetele ja tunnetele, ta on info salvestaja ja edasikandja. Veega on tehtud palju katseid, sellele on mängitud ilusat klassikalist muusikat ning avastatud, et vees tekivad selle tagajärjel imeilusad kristallid. Seejärel mängiti veele harmooniat häirivat muusikat, misjärel kristalle ei tekkinud. Vett mõjutasid ka anumatele kleebitud sildid heade ja halbade sõnadega. Armastavate sõnadega sildistatud anumates tekkisid jälle imeilusad veekristallid. Kogu meie igapäevane toit koosneb veest. Puuviljad, meie liigiomane põhitoit, koosnevad 80–90 % veest. Ning see vesi reageerib samuti igale meie mõttele, tundele ja sõnale ning ka ümbrusele, kus ta viibib. Poeletil imab ta endasse iga mööduja tunded ja mured. Sellepärast on oluline toit pärast poest koju toomist ja enne sööma asumist puhastada, teda mõttes tänada ning öelda talle midagi ilusat, et tekitada tema vees kristalle ning toitu õnnistades tõsta tema toiteväärtust.
Me koosneme umbes 70 % ulatuses veest ja ka see vesi reageerib täpselt samamoodi meie mõtetele, samuti välismaailma mõjutustele. Kuulates negatiivseid sõnumeid, lõhume oma veestruktuuri. Kuulates aga jumalikku muusikat või õrna inglimeloodiat, tervendame end igal tasandil ning aitame moodustada oma vees harmoonilisi kristalle. Kellelegi halvasti öeldes mõjutame eelkõige just iseenda vett. Tunneme end seejärel halvasti ja väsinuna, sest oleme endale ise liiga teinud. See on ka üks põhjustest, miks on positiivne mõtlemine nii eluliselt vajalik. See mitte ainult ei loo meile imeilusat tulevikku, vaid aitab meil mõjutada oma keha vett, säilitada tervist ja välimust.
Ka meie väline ilu sõltub otseselt meie suhtumisest. Nahk on meie tervise peegel ning sisaldab samuti vett, mis olenevalt meie mõtetest, tunnetest, sõnadest ning ümbritsevast keskkonnast võib samuti olla imekauniste kristallidega. Loomaks imelist iludusvahendit, võta ilusa kausikene ning vala sinna puhast allikavett. Lausu sellele veele õrnalt häid sõnu, kujutades selles erisuguseid kauneid kristalle tekkimas, mängi sellele ilusat muusikat või laula ise. Sellise veega näo pesemine mõjub väga noorendavalt. Ka allikal joomas käies alati tänan ja õnnistan allikat. Tänamine puhastab ka aurat ning lööb selle särama.
Meie keha kuuleb iga meie sõna ja mõtet enda kohta. Iga kord, kui ütleme või mõtleme halvasti kas iseendast või teisest, teeme oma kehale haiget, lõhume selle ilu ja sära.
Üle 80 % maakerast on kaetud veega. Jõekaldal või mere ääres istudes saame meiegi oma mõttega tunduvalt mõjutada vee kvaliteeti. Me vastutame Maa eest ning Maa reageerib meile. Maa tervis on meie tervise peegel ning maailmas valitsev olukord meie sisemaailma väljendus. Maa meie ümber on ka meie sees, me oleme temaga üks.
Veekogude tervendamine on praegusel ajal väga vajalik. See on väga lihtne, kuid erakordselt võimas tegevus. Olen kasvanud mere ääres ning praktiseerinud oma kodurannas pidevalt merevee puhastamist. Merevesi on nagu lümfivedelik meie kehas – selle hoiavad puhtana meie head mõtted, samas kui näiteks ahnus ja empaatia puudumine rikuvad lümfi puhtust. Samamoodi rikuvad merevett meie pidevad halvustavad mõtted tema kohta, nii tekib saastatus. Puhtas vees ujuvad tihti kaunid roosad meriristid ehk millimallikad, kes on väga õrnad olendid ja saavadki elada vaid puhtas vees. Mulle meeldib nendega mängida ja nendega koos ujuda.
Merevees ligunemine on minu meelest üks parimaid asju siin maailmas. Lihtsalt hõljud merevees ja lased päikesel enda peale paista, sukeldud ja ujud vee all! Oh, ja üks mu lemmiktegevusi on ujuda merepõhja ja vaadata sealt üles päikese poole! Meres saab käia tegelikult aasta ringi. Merevesi on nii tervendava mõjuga, imeline vesi!
Mereõhku hingates on võimalik ka magneesiumi saada. Kui mu käest küsitakse, miks ma soola ei tarbi, siis ütlen ikka, et ma ju hingan mere õhku! Mul pole iial olnud magneesiumipuudust ja seda just sellepärast, et hingan mereõhku ja käin merevees. Jalutuskäik mere ääres on kehale väga toitev. Suvisel ajal on see nagu täisväärtuslik õhtusöök. Eriti kui eelroaks võtta jalutuskäik männimetsas! See on mu põhimenüü. Õnnistagem alati merevett, ta on meile nii hea ja vajalik!
Mererannas istudes, taevasse vaadates ja silmi kissitades võime näha imepisikesi energiaosakesi ringi silkamas. Need on ülitugeva vaba energia osakesed, mis on isegi silmale nähtavad ja mis siblavad ringi, sest inimene ei oska neid kasutada ega teadlikult suunata. Seda energiat võib aga kasutada kõigeks, näiteks ravimiseks või endale vajalike asjade materialiseerimiseks. Kui olin umbes 17-aastane, õppisin nende osakestega suhtlema, hakkasin nendega rääkima. Kord korjasin nad kokku üheks suureks helendavaks palliks ning panin sellesse suure armastuse. Saatsin selle pallikese telepaatiliselt oma vanale sõbrale, kellega polnud väga kaua suhelnud. Varsti avastasin postkastist temalt kirja. Avastasin, et neid osakesi saab kasutada ka tervendamisel. Me peame neid suunama, et neist oleks kasu. Ilma inimese juhtimiseta ei tee nad midagi.
Mul palutakse sageli koostada toitumiskava või nädala näidismenüü, aga ma ei usu sellesse. Nii palju kui on Maal erinevaid inimesi läbimas eri rolle ja kehastusi, nii palju on ka erinevaid toitumisviise. Proovida suruda eri elustiilide, maailmavaadete, mõtete ja tunnetega inimesed ühte raami ja panna sööma ühesugust toitu ühel ja samal kellaajal oleks väga vastutustundetu. Öelda, et kõik inimesed saavad süüa ühesugust toitu, on sama kui öelda, et kõik inimesed on täpselt ühesugused ja ühesuguseid ülesandeid täitmas. Me valime toitu oma mõtete ja tunnete järgi. Olen näinud palju inimesi, kes soovist olla puhas ja terve hakkavad toortaimetoitlaseks, aga oodatud energiapursete ja hiilgava tervise asemel tunnevad nad väsimust, kaotavad palju kaalust, muutuvad haiglaseks ja nõrgaks. Rääkimata sellest, et nende silmadest kaob sära.
Kui me tahame midagi enda juures muuta, ei saa me seda teha kogu tervikut muutmata. Näiteks kui on tegemist emotsioonide tasandil elava inimesega, kes pidevalt ärritub, vihastab ja siis jälle rõõmustab iga pisiasja üle, siis valib ta toidu, mis toetab ja loob tasakaalu seisundit. Me teeme valiku oma sisemaailma järgi. Inimene, kes ei ole leidnud veel armastust ja rahu, otsib seda tuge toidust. Kes on ilma jäänud tingimusteta armastuse ja hoolitsuse kogemusest, otsib seda kogemust toidust. Seega saame aidata inimestel oma toitumisharjumusi muuta, suhtudes neisse suure hoolitsuse ja tingimusteta armastusega.
Sundides end sööma teistsugust toitu – nii nagu mõni toitumiskava või õpetus või dieet ütleb –,surume alla iseenda vajadused ja sisehääle. Sellest tuleb ka väsimus ja kurnatus – meie toitumine ei ole meie eluviisiga
