vabalt valides, see tähendab, oma harjumuste mustrit jälgides kunagi ei satuks. Firat oli õhtuni kodust ära ja nii ma sain selle majaga lähemat tutvust sobitada. Mitte et Firati kohalolek mind kuidagi segaks, aga neid vanu maju on alati huvitavam kuulatada, kui oled üksi, majaga kahekesi. Anne küll toimetas seal teises otsas, aga tema kuulub juba selle maja juurde, tema vaikne toimetamine ei sega selle omaetteolekut. Kodus Järvamaal on Esna härrastemaja pakkunud erilisi hetki ka just siis, kui olen olnud seal üksi, eriti mõnel kevadepoolsel pühapäevaõhtul, kui loojuv päike heidab läbi laineliste klaaside imelikke punaseid mustreid seintele ja inglise põrandakell raamatukogutoas lööb tundi. Talve üle elanud koerliblikas liigutab aknal uimaselt tiibu. Tuleks ta välja päästa, aga väljas on alles lumi… Siis ärkab tubades nagu mingi tasane elu, võpatus ja võbelus, mingi rahustav jutustus, ilma sõnadeta muidugi, lihtsalt tunne, et on jutustus, et sa kuulad, see ei alga ega lõpe, sa oled ise osa sellest jutustusest, sellest tukastusest. Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha.
Masaaki Suzuki, selgus, on ka päris vana mees, vähemalt pildi peal on ta selline valgete juustega jaapani vanamees, tegelikult mitte nii vana. 2003. aastal, Prantsuse süitide ilmumisaastal oli ta ainult 49. Ma ei tea, kas see on ainult või pole. Aga pigem on need vanamehe- kui noormeheaastad. Vähemalt vanasti olid. Kui tähelepanelikult lugeda näiteks vene kirjandust, Tolstoid, siis mõni „tore põskhabemega vanamees”, kes seal figureerib, osutub mõni lehekülg hiljem nii umbes neljakümne viie aastaseks. Ja kõik need ohkavad ja armuvad Tatjanad, need on ju plikakesed, neli-viisteist, kui sedagi. Me oleme natuke teise skaalaga harjunud.
Aga eile sadas, jah, terve päeva, üks hoog teise järel, libises üle muruväljaku nagu läbipaistev eesriie, ja maja nende eesriiete taga oli veel hämaram, mööbel veel tumedam kui muidu. Firati polnud kodus, Anne toimetas köögis, panin Masaaki Suzuki sinna salong-söögitoa tumedasse kappi mängima, võtsin oma õhtupooliku-tee ligi (üks kaupadest, mida linnast kaasa tõin, oli tee, leidsin tee teepoodi oma imestuseks isegi mälu järgi üles ja müüjagi oli sama poiss, kes kaks aastat tagasi, selline omamoodi vaikne toimetaja, kes võib tühjas poes vist päev otsa riiuleid sättida, omaette naeratades ja lauluviisi ümisedes, vähemalt on tal see tasane naeratus kohe varuks, kui keegi sisse astub) ja istusin tugitooli. Salong on veel hämaram kui siinpoolsed toad, sest tema aknad, tumedate raamide ja väiksepoolsete ruutudega flaami aknad, avanevad põhja ja lisaks on seal põhjas veel see pöögimets. Ta on päev otsa peaaegu pime. Päikest ei paista sinna vist kunagi. Eile aga tuli just siis päike korraks välja ja paistis, mitte sisse, aga väljas ühe üleni punaseks läinud põõsa okstele, mis oli otse seal akna taga. Või ma ei tea, kas paistiski, võib-olla oli see põõsa helepunane värv tumeda metsa taustal, mis sellise tunde tekitas, nagu paistaks päike talle peale. Sügisel mõni puu või põõsas justkui helendab niimoodi, keset udu ja hämarust, nagu oleks ta suvel endasse valgust kogunud ja nüüd hämaras kiirgaks õige tasakesi seda välja, päev-päevalt vähem, kuni kõik on otsas. Masaaki Suzuki mängis neid lihtsaid meloodiaid, mis minu jaoks on alati nagu jutustused, kuigi ma ei tea, millest, ja hea ongi, aga mida jääd kuulama mitte nagu muusikat (ma võib-olla ei oskagi muusikat kuulata), vaid nagu jutustust. Anne läks vahepeal akna tagant mööda, aiakäärid käes. Inimene on alati nii teist nägu, kui ta läheb omaette, aimamata, et teda näha võidakse. Linnas tänaval inimestel seda nägu kunagi ei näe, sest seal on kõik paratamatult valvel, seltskondlik mask ees. Natukese aja pärast ta tuli tagasi, neli-viis tumepunast vihmast longus roosiõit käes, selleks siis need aiakäärid olidki. Veel natukese aja pärast tõi ta need roosid koos vaasiga söögituppa ja pani söögilaua taha peegli alla, küllap õhtustele külalistele mõeldes. Kuigi muusika mängis, aga võib-olla see muusika oli maja vaikusega kuidagi resonantsi läinud või oli Anne ikka veel nendes mõtetes, kaugel oma maailmas, nagu ta oli olnud akna tagant mööda minnes, et ta ei märganudki, et ma toas olen. Ta ehmatas, kui ma talle Bonjour! ütlesin. Siis ta naeratas kärmesti oma rõõmsat naeratust ja oli jälle Anne nagu Anne alati, kõigi jaoks, kes teda näevad ja kellele ta keedab ja lilli tuppa toob. Peegli all lauakesel on hämar nii päeval kui õhtul, sest laelühter ei suuda selles flaami toas varje kunagi seinte äärest ja nurkadest välja tõrjuda, nii et vaevalt neid tumepunaseid, õhtulgi veel vihmast raskeid roose kogu söögiaja jooksul, kui kõik olid ametis vestlemise, tähelepanu osutamise ja tõmbamisega, keegi üldse märkas. Mina ka ei märganud. Aga nad olid seal.
Jaapan ja Euroopa, ühe kontinendi kaks serva, kaks äärmust, nad on vist milleski ikka väga sarnased, kuigi ma Jaapanit muidugi ei tunne. Aga midagi peab olema, millest muidu see vastastikune külgetõmme. See pole ainult vastandlikkusest, sellest kunagi ei piisa, vastandlikkus peidab alati midagi sügavalt ühist, vastandlikkus saabki tekkida ainult ühiselt pinnalt või ühisest sügavikust, millele lähenetakse lihtsalt pisut eri külgedest. See äärekultuuridele (sest ühe kontinendi kaks serva, kaks äärmust need ju on, Euroopa ja Jaapan) omane ärevus, heitlikkus, sõjakus, ja kirglik rahuotsing, sest rahuotsing saab nii kirglik olla vaid neil, kes oma heitlikkuse käes palju on kannatanud. Kas pole Jaapan meid viimase sajandi jooksul rohkem mõjutanud, kui kombeks on arvata? Kogu meie, Euroopa moodne esteetika, minimalism, mis on olnud selle sügavamaks ideaaliks juba rohkem kui sada aastat, kas see pole puhtalt Jaapanist? Jaapanlased olid selles mõttes „moodsad” juba mitusada aastat tagasi, ja selle minimalismi on nad arendanud peensuseni, mis meile vist on veel kaua kättesaamatu. See võtab aega. Ja mitte kusagil mujal pole Euroopa kultuuri paremaid õisi, peenemaid lillesorte nii püüdlikult kultiveeritud kui Jaapanis. Ja nii edukalt. Kawabata, miks mitte ka Murakami on võtnud euroopa romaanikunsti ja arendanud seda edasi sellises suunas ja nii kaugele, kuhu ükski eurooplane veel pole küündinud. Euroopa paistab fastsineerivat jaapanlasi sama võimsalt kui kõik see, mida juba teatava kultuuriirooniaga võib kutsuda zeniks, köidab meid. Masaaki Suzuki on lapsest peale mänginud Bachi ja viiekümnenda eluaasta künnisel on kinkinud meile tagasi ühe Bachi, mis on Bach nagu Bach ikka, välja arvatud see, et seal on midagi õige tabamatut lisaks, või võib-olla just midagi vähem. Prantsuse süidid on muidugi iseenesest lihtsad, lihtsuse poole püüdlevad palad, selles mõttes mulle sobivad. Mul pole piisavat ettevalmistust ega kuulmist, et tabada sedasama lihtsust sealt, kus muusikaline kangas on paksem ja keerukama koega. Kuigi ma aiman, et see lihtsus on siis omamoodi veel lihtsam, sest mida raskemate ülesannete kallale sa asud, seda vähem jääb sul mingitki võimalust keerutada, seda vähem jääb kohta liigsele, sest otsemaid see ei töötaks, nii nagu prantsuse kirjanduses Proust on kõige lihtsam autor. Ta on kohati peaaegu idiootlikult lihtsameelne, samasugune oma ametist jäägitult haaratud, hommikust õhtuni oma tööriistade kohale kummardunud, mitte midagi välist tähele panev käsitööline, nagu on Bach muusikas. Õndsad on vaimust vaesed, sest nad on meist targemad, sest nemad ei lase kunagi silmist kõige tähtsamat.
On lihtsus ja on lihtsus, on keerulisus ja on keerulisus. On keeruline lihtsus, milleni jõutakse alles tervete elude jooksul, põlv-põlvelt kogutud ja edasi antud teadmisega. Ja on lihtne keerulisus, mis saavutatakse sellesama keerulise lihtsuse pinnapealse järeleaimamisega (kui palju „vaimseid” kunstnikke ja teoseid edvistab oma päratu keerukuse, raskestimõistetavusega!) ja mis maskeerib lihtsalt oskamatust, küündimatust, vahel isegi labasust.
Ma ei tea, miks ma nüüd hakkasin niimoodi õiendama. Tegelikult polnud muud midagi kui väga vihmase sügispäeva õhtupoolik, tume Flandria tuba, kus varjud sellisel päeval juba kohe pärast lõunat hakkavad mustade laetalade vahelt allapoole ronima nagu ämblikud. Tumedate ruutudega tumedad aknad, ja seal, teisel pool, justkui vee all, väga kaugel – sest valgus ei tahtnud väljast sugugi tuppa jõuda, lihtsalt helendas seal omaette – see varakult üleni punaseks läinud lehtedega põõsas. Anne, kes akna tagant mööda läks ja pärast roosid tuppa tõi, tee, mis tuli päris kange, sest see pole mingi Jaapani tee, vaid Darjeelingu oma, kevadine korje, õige vägev, just paras minusugusele euroopa barbarile droogiks, ja siis need helid, palju ma neid õieti kuulasingi, kes seda teab. Nad panevad mingi jutustuse, sisemise meloodia, mis on veel palju lihtsam
