hea, et Rootsi on välismaalase jaoks kõige parem riik maailmas, natsionalism on seadusega keelatud ja kurdid leiavad kergesti tööd, paljudest olevat saanud populaarsed lauljad, ajakirjanikud. Firat ise kirjutab ka aeg-ajalt rootsi ajakirjanduses ja „mõnikord isegi türgi”. Mina olen siin dilemma ees, kas kirjutada eesti ajakirjanduses või mitte. Saatsin Külli-Riin Tigassonile, kes minult Päevalehte ikka aeg-ajalt artikleid tellib, isegi kui ma ei kirjuta, algul natuke neid märkmeid. Mul tuli nimelt idee, et võiks ju teha neist blogi, nagu moodne on. Tegelikult ma ei tea sellest blogindusest midagi, pole blogisid peaaegu lugenudki, sest need, mida olen kellegi soovitusel vaadanud, on olnud igavad. Aga ma teadsin, et Päevalehel on see blogide külg internetis. Nii ma siis saatsingi. Aga siis ma vaatasin seda blogikülge ja sain aru, et need minu uited sinna ei sobi, ja õigupoolest pole mul ka mingit tahtmist, et sobiksid. See on ikka teine žanr, ei tasu püüda olla moodsam, kui sa parasjagu oled. Aga Külli-Riin sai sellest innustust ja hakkas kangesti peale käima, et ma ikka neile ka midagi kirjutaksin. Nüüd ma ei teagi. Ühest küljest on ajalehed kahjulikud, reostavad inimeste teadvust tarbetu müraga, ja kogu see ajakirjanduslik formaat mind enam ka kirjutamise mõttes ei huvita. On neid igasugu arvamusi juba tehtud ka. Kõik nad on olnud natuke kunstlikud. Teisest küljest saaks sealt ju natuke raha küsida, kust sa muidu seda raha ikka saad. Ma ei tea küll, mis nad on nõus maksma, minu arust on kirjutamise hinnad kohutavalt stagneerunud, võrreldes kõigi muude hindadega. Kirjutamise inflatsioon on olnud väga kiire, sõnad maksavad reaalhindades umbes poole sellest, mis veel mõne aasta eest. Ajalehed on avastanud, et ega nii suurt vahet polegi, kelle jutuga oma veerge täita, ja et internetist loevad inimesed ka iseennast ja üksteist sama meelsasti kui kirjanikke. Kõik on kirjanikud, selles ametis ja oskuses ei ole enam midagi eksklusiivset. On loomulik, et kirjatööhinnad seda banaliseerumist järgides kiiresti langevad. Tegelikult muidugi on kirjanikke täpselt sama palju kui enne, vaata et veel vähemgi, sest sellest kirjamassist, mis kõikvõimalikul viisil ilmub, on seda, mida tegelikult loetakse, mis tegelikult midagi tähendama hakkab, mingi promill või tuhandikpromill, kust mina tean, igatahes väga vähe. Tuhande briti kirjaniku kohta, kes avaldavad raamatu, tuleb üks Alan Hollinghurst või mõni teine temasarnane, ja neid, kes üldse midagi avaldavad ja kirjutavad, tuleb niisuguste kohta veel mine tea, sada tuhat. Progressiga vaimuilmas paistab olevat selline huvitav lugu, et see kvantiteedi, tootlikkuse kasv, mille ta endaga nagu kaasa tooks, on suuresti näiline, lihtsalt imiteerib üldist massi pealekasvu, aga tegelikult on see vaimuilm ikka täpselt sama hõre ja aeglane arenema kui ennevanasti. Ma ei näe, et isegi internet oleks siin tänini midagi muutnud või kui, siis ainult nii palju, et teinud nähtavaks selle suure vaimse toodangu tohutu tühisuse. Kui sa ei tea, siis võid ju arvata, et seal on kuskil peidetud pärleid, nüüd näed, et polegi. Või on nad siis tõesti hästi peidetud. Infovahetuse kiirenemine ja tihenemine võibolla hoopis annab intellektuaalsele ja vaimsele arengule surmahoobi. Informatsioon pole 99,99 % ju mitte informatsioon, vaid müra ja see võib ajapikku lämmatada tegeliku intellektuaalse tegevuse, otsingu, mis võtab alati palju aega ja nõuab palju vaikust. Aga kui see ongi nii, eks siis pea nii olema, see on ju senise vaimse arengu loomulik tulemus. Internet jms. new media on ehk viimaks see paberihunt, mis meie liiga paksuks paisunud vaimse pagasi läbi hekseldab, kokku pakib ja lihtsa toorainena taaskasutusse, uuele ringile saadab. Mida sellele vanapaberipaberile siis kirjutakse, ei olene enam üldse sellest, mis sinna varem kirjutatud oli. Kirjaliku mälu massi tohutu kasv viib meid ehk hoopis tagasi suulise mälu maailma, sest kõik need „arhiivid” nõuavad ju arhivaare, korrastust; kui keegi sealt enam midagi ei leia, muutub see kõik tähendusetuks ja loeb ikkagi see, mida mõni vanamees või vanaeit mäletab.
…see oli, kui armastus viis meid enestest kaugele… kui ajalehed olen läbi vaadanud, panen arvutis korra mõne Masaaki Suzuki sissemängitud sarabande’i või allemande’i mängima, see aitab saasta jälle peast välja uhtuda, viib inetud pealkirjad ja ajakirjanike kirjanduslikud väljendused meelest. Muide, I have a dream. Un tout petit rêve. Sellel isegi pole mingit pistmist ei armastuse ega tema viimistega. Ma ei tahagi enam kuhugi kaugele, ei endast ega millestki. Ma tahaks, et mul oleks üks sõber, kes mängiks vahel selles toas või majas, kus ma olen, omaette klavessiinil neid sarabande’isid ja allemande’isid. Nojah, aga ikkagi sõber ka, mitte lihtsalt keegi. Pole vaja, et ta mängiks sama peenelt kui Masaaki Suzuki, vahe kompenseeriks see tohutu erinevus, mis on salvestisel ja päris mängul, mis on virtuaalsel ja reaalsel, arvutil ja inimesel. Voilà mon tout petit rêve flamand. Il est bien extravagant, je le sais, mais qu’importe.
Senikaua on mul sõbra eest need paar tihast siin terrassi luuderohus ja viinapuuväätides ja käblik, kes hommikul, kui ma köögis mikrolaineahjus kaerahelbeputru keetsin, aken lahti, keset paksu vihmasadu korraks noka lahti tegi ja lauluga endast märku andis: ma olen ikka siin. Ahah. Noh, väga hea.
Le Soir:
Deux dauphins observés en Mer Baltique
vendredi 28.09.2007, 10:49
Deux dauphins communs, une mère et son petit, ont été observés en mer Baltique entre la presqu’île de Darss et l’île de Hiddensee. C’est un phénomène rarissime: on rencontre d’habitude ces animaux sur la côte atlantique. Ils ont une couche de graisse plus fine que les marsouins, seule espèce que l’on voit régulièrement en Mer Baltique. La police maritime les a observés pendant quatre heures et a vu la femelle allaiter son petit. Le changement climatique pourrait expliquer la présence des deux dauphins. Ils ont peut-être suivi, pour se nourrir, des poissons qui recherchent les eaux plus fraîches et remontent vers le Nord.
[Läänemeres Darssi poolsaare ja Hiddensee saare vahel vaadeldi kaht harilikku (?) delfiini, ema ja poega. Tegemist on üliharuldase nähtusega: tavaliselt kohtab neid loomi Atlandi rannikuvetes. Nende nahaalune rasvakiht on õhem kui pringlitel (?), ainsal delfiiniliigil, keda Läänemeres regulaarselt nähakse. Merepolitsei vaatles neid nelja tunni jooksul ja nägi, kuidas ema poega imetas. Kahe delfiini sattumist Läänemerre võib seletada kliimamuutusega. Võimalik, et nad järgnesid oma saagile, kaladele, kes omakorda otsivad külmemaid vesi ja liiguvad põhja poole.]
Mõtlesin õhtupoolikul jalgrattaga ühest järjekordsest laugest kallakust alla veeredes, kusagil Waarbeke pool või kus see oli, järele. Unistus, mille ma esitasin, oli vale. Sellist unistust pole. See oli puhtdekoratiivne. Ja kõlas umbes nii, nagu ma tahaksin sõpra tuppa mööbliks või mängutoosi eest. Sõber on sõber, ükskõik, mis ta siis teeb või oskab, tähtis on miski muu. Ja pealegi, mul pole ühtegi unistust, mis oleks unistus. Ainult unenäod. Ja nii on ka parem, palju parem. Ma ei kavatse unistustele anduda. Palju huvitavam on lihtsalt vaadata, mis elu toob, ja see vastu võtta. Unistused on selle kõrval nii tühised. Ja nende täitumine alati nii irooniline.
Käisin ka surnuaial ära. Midagi pole teha, see Vollezele surnuaed on kõige inetum ja kõledam surnuaed, mis ma seni näinud olen. See on lage plats keset põlde, otse lehmakarjamaa ja lauda kõrval, nii et rammus sõnnikuhais on valitsev, ja ega seal midagi muud lõhnamas polekski, paar torukujuliseks pöetud elupuud, see on kõik, mis seal kasvab, muidu kruus, kiviplaadiga kaetud hauad sirgetes ridades. Keskel peatee ääres kallimad platsid, äärtes odavamad, kusjuures uued pannakse lihtsalt väljapoole uude ritta, nii et surnuid lisandub nagu aastaringe. Tänavuse aastanumbriga oli kolm hauda, mis lubab arvata, et sugugi mitte kõik Vollezele surnud ei tule sinna, küllap suurem jagu läheb tuhastamisele ja mujale. Igatahes jätsid need kivideread trööstitu mulje. Maa on kallis, seda on näha, ja rahvast maa peal nii palju, et maa alla neid enam hästi ei mahu. Hauakivide mood, mille areng on tänu ratsionaalsele reasüsteemile hästi jälgitav, on viimase neljakümne aasta jooksul (vanemad matused pärinesid 63. aastast) läbi teinud umbes samasuguse evolutsiooni kui meil. Kuue-seitsmekümnendatel ikka need viltuse servaga ebasümmeetrilised kivid, kaheksakümnendatest edasi eklektika.
Siinsed loomad on selle maastiku moodi. Väga jõulised. Lehmad, kes pole vist piimaandjateks aretatud, vaid pigem biifsteegiandjateks, meenutavad raskejõustiklasi. Rääkimata neist vist ardenni tõugu hobustest, kes seda ongi: raskejõustiklased. Ehk raskeveohobused. Kuidagi on nad maastikuga harmoonias. Seegi on raskepärane, rammus,
