re
Torm
I OSA
SALSAKOOL
1. Tusane hommik
Juba mõnda aega oli midagi üsna valesti. Õhus hõljus mingi lõhnatu, maitsetu ja värvitu psühhotroop, mis mässis endasse ühtviisi su keha ja vaimu ning pani lämbumistundest hingeldama. Et sa siis üha enam endasse ahmiksid toda tabamatut mürkgaasi, mis ei tapnud, aga tappis siiski. Mõõteriistad teda ei tuvastanud, mõõteriistade järgi oli kõik normi piires või koguni heapoolne, aga ometi oli ta olemas. Inimesed tundsid seda.
Adam Saks tundis ka. Eriti praegu, kui ta tummas masenduses kuvarit põrnitses. Midagi sellist võis ju oodata, aga…
Tegelikult ikkagi mitte lausa seda. See oli ju nonsenss. See tähendas, piltlikult öeldes, et televiisorit tuleb hakata vaatama küünlavalgel ja arvuti käigushoidmiseks peab käsigeneraatorit väntama. Kui nad ühendada, see tähendab arvuti ja generaator, saaks midagi väntoreli taolist. Ehk leiutatakse pikapeale ka jalaga tallatav variant, kui mõne muldvana Singeri pealt šnitti võtta. Aga arvatavasti tuleb ta ehitada puust, sest kes siis kalli raua eest maksta jõuab. Nii et siis pigem edasiarendatud vokk.
Oli hilissügisene hommikupoolik ja akna taga ladistas vihma. Paras viinavõtmise ilm, öelnuks Adami kadunud isa. Adam ei saanud tema varjatud nõuannet järgida. Ta oli aastatega üksjagu depressiivseks muutunud ja kartis nüüd juba lausa paaniliselt seda päevaaega, mil hakkab pimenema. Viina võttes jõudis see päevaaeg alati kätte, ja pealegi oli ta siis alati üksi. Nii et ei.
Kuid praegu polnud asi vihmas, pimeduses ega üksinduses. Praegu oli asi neis uudistes, mille Adam oma paneelmaja kümnenda korruse korterinurgas, mida ta kangekaelselt kabinetiks nimetas, arvutiekraanile oli mananud.
Piinlik tunnistada, aga kogu selle jama või peenemalt väljendudes üleüldise lämbumistunde põhjus oli maailma kõige labasem asi, nimelt raha. Kõik oli kogu aeg kallimaks läinud, seda teadis Adam lapsest saati ja seda teadis iga mõistusega inimene, aga viimasel ajal toimus see kuidagi eriti painavalt. Ei jõudnud eelmist viha ära vihastadagi, kui sulle juba uus kirves kuklasse löödi. Muudkui maksa, maksa, maksa… nii et tengelpung tuline. Adam pingutas mälu, aga mitte ainsatki odavat asja ta meenutada ei suutnud. Leib oli kallis, hilbud olid kallid, tualettpaber oli kallis, rongipilet pani oigama ja restoranimenüü luksuma. Bensiiniga olid eriti täbarad lood, ta lausa kuulis, kuidas raha paagist karburaatorisse voolab ja haihtub. Turul oli kõik veidi odavam, aga ikkagi vihaleajavalt kallis.
Mis selle maailmaga lahti oli?
Ühel õnnetul päeval turult koju lonkides hakkasid Adami peas keerlema vanaemalt kuuldud sõnad ja lausejupid: ümberpööratud ülikond… uued kontsaplekid… kui tädi Salme seepi keetis… kas te ka talvel oma autot kasutate… pastapliiatsite täitmine… vekitud kreegid… Ta ei teadnud täpselt, mida see kõik tähendab, aga ta aimas, ja see aimdus ei olnud meeldiv.
Hakka veel nüüd, vanas eas, söödavaid juuri ja hagu korjama? Lehmale heina tegema, potipõldu pidama? Noorem rauaaeg, ptüi. Miks just mina? Miks ma ei võinud sündida sada või viiskümmend aastakest varem, siis, kui lauad olid veel lookas, siis, kui raha veel maksis?
Adam oli veidi üle neljakümne ja tema naine Kati samuti. Mõnikord tabas Adam end imestamast, miks ta nii vana ja pahura naisega koos elab ja temaga ühes voodis magab, aga alati tuli talle kohe meelde, miks. Ta ei olnud ju rikas, vaat miks. Ta oli kõigest keskpärane riigiteenistuja, et mitte öelda ametnik. Kangemad mehed, need muidugi, nemad võtsid neljakümneselt endale kahekümne viiese kaunitari – neljakümneselt on muidugi iga teine kahekümne viiene kaunitar –, tegid sellele tite, võtsid lisaks kaks tontlikku taani dogi, pakkisid kogu krempli Hummerisse, sõitsid lennuväljale ja tuhisesid sealt Mehhiko lahe äärde. Eelmine pere, too noore spetsialisti põlves loodu, jäi rahahunniku otsa istuma ja oli asjakäiguga mõnel juhul rahulgi. Mida kange mees oma kaunitari, tite ja dogidega Mehhiko lahe ääres tegi, seda Adam ei teadnud. Tema pidi oma perele päevast päeva elatist teenima, ning kõik, mis tuli, läks kohe suhu, selga ja panga laiade lõugade vahele. Endale jäi töörõõm, mis maitses nii magus, et lisaks ministeeriumitööle tuli õhtuti tõlkehaltuurat juurde rabada. Adami lapsed käisid ülikoolis ja muidugi vajasid nad abi. Ken-Jaan õppis Tartus juurat, aga oli parasjagu aastaks Inglismaal, Pirgit õppis ajalugu, ja nad ei olnud vähimalgi määral süüdi, et nende isa on kõigest keskastme ametnik.
Katiga oli… nagu oli. Neil polnud juba aastaid enam millestki rääkida. Oleks olnud, kui Adam oleks rääkinud feng-shuist, sest Katiga sai rääkida ainult feng-shuist.
Adam uskus tõsimeeli, et feng-shuis on midagi. Paljud feng-shui tõed klappisid väga hästi tema isikliku sisekaemusega. Kõik oli suurepärane kuni selle päevani, mil Adam tundis, et tema skeptiline pool enam ei viitsi. Adami ja Kati jutt katkes kuldses keskeas ja nüüd ei osanud nad teineteisega enam midagi peale hakata.
Lahku kolida ei saanud, see mõtegi tundus Adamile väljakannatamatu. Nii palju asju, mida tuleb pakkida, tõsta, kanda ja jagada. Korterile ostja leidmine, kahe uue korteri väljavalimine, mingid notaritasud ja riigilõivud, kinnistusraamatud ning sada kakskümmend seitse lepingut prügiveo, toasooja, telefoni, kindlustuse ja muu sellise jaoks, mis kõik tuleks katkestada, et sõlmida sama arv uusi…
A propos, kärisev riigieelarve. Sellest pasundas viimasel ajal iga viimane kui leheräbal ja internetiportaal, telekanal ja raadiojaam. Justkui oleks see mingi uudis. Kõik maailma riigieelarved kärisevad, antiikajast saadik, ja eriti suure kärinaga siis, kui neid kokku üritatakse panna. Ent jällegi, nii nagu hindade kerkimisega – sel korral oli too ammukuuldud kärin kuidagi lõikavam, see käis luust ja lihast läbi nagu nüri kreissaega. „Kas riigieelarve tõesti käriseb?” mõtles keskmise kodanikuvaistuga inimene häiritult. „Seni on ta kärisenud nii moepärast, et poliitikuil oleks põhjust vastu jõule silmi pööritada, enne kui nad koos armastatud rahvaga verivorstide ja hapukapsa kallale asuvad – kas seekord siis tõesti?”
Adam tundis, et teda ümbritsevas maailmas pole enam niisugust paikagi, kuhu oma pilk pöörata ja veidi meeleülendust tunda. Mida ka ei vaataks, kõik on räpane, saastatud ja võlts. Kõnniteed on Coca-Colaga nii paksult koos, et tuppa tulles kingad naksuvad. Kui üritad loodusse sõita, satud troostitusse linnalähedase rappa, mis on prahti ja vanu kummikuid täis ja mis tekitab sinus vaid tunde, et siin oleks sobiv paik mõrvatööks.
„Kati!” hõikas Adam vastumeelselt, pilku kuvarilt lakke pöörates. „Sa tule vaata.”
Adam oli mõnes mõttes lootusetu. Ta võis kui tahes hästi teada, et Katiga ei ole mingit võimalust minna ühele lainele, kui see just ei ole teadagi mis laine, kuid ta üritas ikka. Püüdis nii-öelda inimlikult suhelda, oma tundeid ja mõtteid jagada, kõnetas teda, kasutas väljendeid „eks ole?” ja „mis sa arvad?”, mis mõjus Katile ainumõeldaval viisil – haleda külje alla pugemisena. Adam nägi ja mõistis oma käitumisviisi nõmedust, kuid ei suutnud ennast muuta.
Tavaliselt oli Kati sellisel hetkel hõivatud. Või ei olnud teda üldse nägemis- ega kuuldeulatuses, sest ta oli kusagil mujal. Nii ka nüüd.
„Kati!” hõikas Adam veel kord, ehkki teadis, et kui Kati ei kuule, siis ta ei kuule, kui aga ei taha kuulda, ehkki kuuleb, siis on selline hõikumine kahekordselt naeruväärne.
Vaikus.
Adam ohkas ja pühkis peoga üle otsaesise. See ei teinud olemist kergemaks, sest arvutiekraanilt vaatas talle ikka vastu uudis, et elektrile kehtestatakse jõhker aktsiisimaks, mistõttu elektri hind tõuseb järgmisest aastast tervelt kolmandiku võrra. Ning selle kõrval teine uudis, aga samast ooperist: bensiinile ja diislile on jälle otsa väänatud, nii et tanklas tõuseb hind umbes 15 %.
Kas varsti oleme sealmaal, et soojust ja valgust hakatakse jagama mingi riikliku kulbiga, tsentraliseeritud tarbimiskava alusel? Ja kas siis lihtinimene tohib
