tea,” vastas Elena tuhmilt, käega tütre sassis juuksepahmakat siludes. „Mina ei tea enam midagi.”
„Üks väike seiklus, südameke,” ütles Pekka oma parimas hispaania keeles ja naeratas. „Kõigest üks väike seiklus, millest sa saad pärast sõbrannadele jutustada. Usu mind, nad lähevad kadedusest siniseks, kui kuulevad.”
„Parem oleks,” pomises Elena.
Adam vaatas tüdrukut ja teda torkas noana mõte, et kusagil kaugel on temalgi tütar ja poeg. Ta ei osanud otsustada, kas ta tahtnuks, et nad praegu temaga oleksid. Pigem mitte. Kuid ometi… Ja siis oli seal veel keegi. Üks keskealine pahur naine, kellega ta oli pool elu koos elanud ja ühes voodis maganud ja pühapäevahommikuti üheskoos keedetud muna söönud. Oli olnud isegi… kuidas nüüd öeldagi… oli olnud hetki. Küünlavalgus, kummaline silmasära, poolavatud huuled. Mingid ebatavalised sukad, kunagi, siis ühed täiesti võrgutavad rihmadega kingad… Mida, tõsi küll, kasutati vaid paar korda…
Loom sa ikka oled, otsustas Adam, ülikooliharidusega loom.
Ta heitis pilgu Elenale. Elena vaatas vastu. Tema pilk tegi Adami klompi kiskuva põue veidi kergemaks. See seal oli täiesti vaieldamatult inimene, pealegi veel selline, kes tema olemasolu märkas. Viimati isegi hoolis temast natukene. Ning lõpuks – see seal oli naine. Selline, keda võiks armastada.
Miks sa seda ei tee, Adam? Mis sind segab? Kas ei julge?
Möku.
Nad olid Havannast juba välja jõudnud ning kui kellelgi oleks selleks meeleolu olnud, võinuks ta imetleda paradiisisaare vaateid. Aga ei olnud. Fernando heitis pilgu peeglisse, kortsutas kulmu, vaatas uuesti ja pomises midagi Pekkale. Viimane vaatas üle õla ja hammustas huulde. Adam taipas.
„Kas on saba taga?” küsis ta.
„Ma ei tea,” ümises Pekka. „Ma ei tea.”
Adam märkas, et Pekka käsi libises põuetaskusse.
Järgmisel hetkel vangutas Fernando lõbusalt pead ja ka Pekka ilme leebus.
Valehäire, mõistis Adam.
Kuid Pekka käsi jäi põue.
„Kui sa ta juba põue pistsid, eks võta sealt nüüd midagi põnevat. Näiteks mõni küülik,” aasis ta Pekkat. „Efektne oleks ka kraadiklaas.”
„Mis sa nüüd, ma lihtsalt sügan ennast,” vastas Pekka. „Kolm nädalat pole särki vahetanud ja eile sai veel viis kilomeetrit joostud ka. Koledasti sügeleb ja kestendab.”
Adam tegi tülgastust väljendava grimassi.
„Oo, kui huvitav.” Keegi vanem naisterahvas vehkis tee ääres valge õlgkübaraga. Fernando pidurdas. Nad olid sõitnud umbes paar tundi.
Naine astus lähemale, vaatas autos olijaid umbuskliku pilguga ja näis, et ta kavatseb kõik kuradile saata, kuid siis viipas Fernando käega ja lausus:
„Täna pole spektaaktlit tarvis, sinjoora Cariba.”
„Olgu tänatud jumalaema ja nelikümmend neitsit,” vastas sinjoora ja pani kübara pähe tagasi. „Mul ongi sellest kõrini. Aga edasi ajate oma asju ise.”
Adam vangutas hämmeldunult pead, kuid nägi siis Marki teetammi varjust välja ronimas.
„Tere tulemast,” hõikas Mark asjalikult juba eemalt. „Olete kohale jõudnud.”
„Carramba?” imestas Fernando ja päris Pekkalt poolihääli: „Kuhu me kohale oleme jõudnud, gringo?”
„Igavesse kodusse, tahaks lohutada, amigo,” vastas Pekka, enne kui lähenev Mark hingeldamise sekka midagi öelda sai. „Aga ei saa, sest ise ka ei tea. Mark! Mis sünnib?”
„Ronige maha, ja ruttu,” vastas Mark.
Midagi ei olnud teha, seal ta oli kogu oma elusuuruses ja viipas käega nagu pealik Pilvine Päev lapsepõlve parimas luuremängus.
Hetk hiljem olid nad autost väljas ja teelt nähtamatud, leides varju lopsakate palmide ja järsu kaljuse mäenõlva vahel. Fernando sõitis edasi, et auto veidi eemal teelt kõrvale tõmmata. Siis tuli ta joostes teiste juurde.
Seda kõike võis hea tahtmise korral mõista, see mahtus mingi ellujäämisharjutuse raamesse, aga – mis siis ikkagi lahti oli? Miks tuli kinni pidada mingis ilma nimeta ja iseloomuta kohas, kus isegi viirpuuvõsa oli nii mõttetu, et… Mida arvata mõttetust viirpuuvõsast? Kas see ongi maailma kõige mõttetum asi?
Kuid seal nad ometi olid – lisaks taksoga saabunud viisikule veel kolm. Ehk teisisõnu Mark, too vana valge õlgkübar ja lõpuks umbes sama vana mees, arvatavasti õlgkübara abikaasa, terava pilgu ja laokile jäetud hammastega elatanud härra.
Kõik tundsid ennast mõnevõrra ebamugavalt, kükitades kõrgete rohupuhmaste vahel. Peale Marki ja võib-olla ka Pekka ei teadnud nähtavasti keegi, mis õigupoolest toimub. Mingi senitundmatu paik Kuubal – Kuuba oli lõpuks päris suur saar – kus nad viibisid osalt võhivõõraste inimeste seltsis… Aga edasi?
Maailmalõppu ei paistnud esialgu kuskilt, mistõttu äsjane kiirustamine tundus kuidagi piinlik.
Mark tundis, et ta võlgneb seltskonnale mõningase seletuse.
„Nagu te juba teate, ründab Kuubat homme hommikul viienda kategooria orkaan. Selles olukorras on Ameerika valitsus asunud korraldama nende inimeste päästmist, kelle puhul on oht, et Kuuba kommunistlik diktatuur püüab neid viimasel hetkel või koguni veel katastroofi käigus elimineerida.”
„Mis mõttes elimineerida?” küsis õlgkübar.
„Näiteks sihilikult surmatsooni jätta, sinjoora Cariba, aga miks mitte ka maha lasta, kui otstarbekas tundub,” vastas Mark õlgu kehitades.
„Ja selliseid inimesi on kuubalaste hulgas – ” Elena loendas näpuga näidates „ – tervelt neli?”
Mark muigas.
„Palju rohkem muidugi,” ütles ta. „Selliseid põõsaskükitajaid nagu meie on praegu sadu, kui mitte tuhandeid. Kõik nad on mõneks tunniks Castrote haardeulatusest väljas. Meie ülesanne on mitte vahele jääda ja pimedus ära oodata, et siis liikuda suurematesse kogunemispaikadesse, kust helikopterid hiljem inimesi ära vedama hakkavad. Siis, kui torm möödas on.”
„Mis helikopterid?” imestas õlgkübara mees.
„Ameerika omad,” vastas Mark.
„Mismoodi? Need lastakse ju alla?”
„Homme lõunaks pole Kuuba armeed enam olemas,” ütles Mark süngelt. „Ja Havannat samuti.”
Ta vaikis hetke ja lisas:
„Kui me ise siis veel alles oleme, on meil kõvasti vedanud.”
Selle peale ei olnud kellelgi tahtmist midagi öelda.
„Sa ei ole ju turist, Mark?” küsis Adam lõpuks. „Isegi mitte selline… ülesandega, nagu mina?”
„Ei ole,” vastas Mark. „Aga mis siis?
