õieti muud kui mõelda. Õhtu liginemine tõotas mingisugustki muutust ja veel suuremate muutuste ettekuulutust.
Adam ja Elena olid leidnud maalilise paiga – veider, et neil oma praeguses olukorras jätkus jõudu selle taipamiseks – kust paistis ära otse silmapiiril sätendav peen mereviirg. Just sinna pidi päike peagi sukelduma, pea ees, nagu kõrge kaarlöögiga teele saadetud jalgpall. Erinevalt jalgpallist ei pidanud ta aga tagasi põrkama.
Manuela magas Elena kõrval rohul sügavat lapseund.
Nad olid vajunud teineteise kaissu nagu eelmisel õhtul taksos ja suudlesid kirglikult. Ilmse kavatsusega teha ka midagi enamat. Sõnu polnud põhjust ega mõtet raisata. Kõik oli nii imelik ja nii ilus, et mõjus lausa totakalt. Nagu filmis, mille stsenarist ei ole üles näidanud erilist vaimukust ega originaalsust.
Sellistes filmides juhtub alatihti mingeid banaalseid, melodramaatilisi pöördeid, ja juhtus ka selsamal hetkel, sest põgenikesalga hajusa laagri kohal kõlas korraga vali, ebainimlikult plekine hääl:
„Mitte liigutada! Te olete ümber piiratud!”
Hääl tuli vanast päevinäinud plekkruuporist, mille peenemas otsas seisis noor revolutsioonivõitleja, seljas Che Guevarat matkiv rõivastus ja püstol teises käes. Tema kõrval seisis Carlos Fiberola, nägu erutusest punaselaiguline. Temalgi oli püstol.
Pigem ehmatusest kui mingi kavatsuse ajel viskus Adam istuli. See oleks talle peaaegu elu maksnud, sest sekundiga puhmastikust välja kasvanud noor sõdur pidi äärepealt – samuti pigem ehmatusest – päästikule vajutama. Ta jättis selle siiski tegemata, kuid sisistas seda suurema vihaga:
„Ei kuulnud või? Mitte liigutada!”
Adam vaatas ettevaatlikult ringi. Nad kõik olid avastatud. Nad kõik vaatasid tõtt automaadi- ning püstolitorudega. Mis ei olnudki võib-olla nii õudne, kui vaadata tõtt nende kümnete fanaatiliste, võidukate silmapaaridega.
7. Veel üks magamata öö
„Niisiis, mister Sax… Te olete tulnud Kuubale selleks, et konspireerida vaba ja õnneliku kuuba rahva vastu,” sõnas Carlos Fiberola kurjalt muiates. Olukorda nautides uuris ta Adami muserdatud ilmet, milles näis avalduvat täielik ning lõplik pankrot. Wall Street kaputt.
Mis neid inimesi ometi sunnib, küsis Carlos endalt taas.Olukordolijälle–võiendiselt–niirämpsfilmilik, etajas ühekorraga nutma ja naerma. Mitte Carlose, vaid Adami. Oli öö. Laud, laual lamp, mille valgus oli suunatud Adamile näkku, siis Adam ise ühel pool lauda ja Carlos teisel pool. Nemad istusid, Theresa aga seisis. Mitte kui teenistusvalmis käealune, vaid kui range ülemus, kes asjal kõrgematest sfääridest pilku peal hoiab. Jäi üle vaid imestada, et Carlos ei pahvinudki Adamile sigarisuitsu näkku ega karjunud: nimed! aadressid! kohe!
Kuid miski ei välistanud, et nad ükskord niikaugele ei jõua.
Millal nad mu näpud sahtli vahele löövad? Või jõuab orkaan enne kohale?
Kohutav, taipas Adam samal hetkel, ma juba ootan teda. Ma ootan hävingut ja katastroofi, et vaid pääseda sellest õudusest siin ja praegu.
„Ma pole kuuba rahvale ealeski halba soovinud ega halba teinud,” kuulis ta ennast Carlosele vastamas.
„Ja ainult suurest poolehoiust tulite siia vaenulikku propagandat tegema?” päris Carlos põlastavalt.
Theresa köhatas.
„Meil on täielik ülevaade kõigi teie kohtumiste kohta – kus, kellega ja mis teemal,” jätkas Carlos asjalikumalt. „Nende kohtumiste iseloomus pole võimalik kahelda, tegemist on tüüpilise õõnestustegevusega. Loomulikult ei ole teid siia saatnud teie pisike kodumaa, millega Kuubal pole ei häid ega halbu suhteid, vaid teid on saatnud Ameerika Ühendriikide luureteenistus. Meil on täielik õigus teiesugune inimene pikaks ajaks ühiskonnast isoleerida. Näiteks kümneks aastaks. Kuidas selline väljavaade teile meeldib?”
Adam vaatas Carlosele otsa. See poiss ei olnud ju maniakk. Mis nad temaga teinud on? Kas ta tõesti usub seda, mida ta räägib? Või näitleb, nii nagu meie omal ajal, keset punalippude lehvimist?
„On mul mingit valikut?” kehitas Adam õlgu. Ta ei mõelnud seda mingi omapoolse ettepanekuna, kuid just nõnda Carlos seda võttis.
„Oo, muidugi on teil valikuid,” vastas ta kärmelt. „Kuuba valitsus on humaanne ning pakub teile seetõttu võimalust saarelt lahkuda, kui…”
„Kui…?”
„Kui te kirjeldate meile täpselt, kuidas see juhtus, et teid, nii kaugelt maalt pärit inimest, siia lähetati. Kuidas, kelle kaudu ja mis asjaoludel teile selline ettepanek tehti, mida lubati, milliseid kontakte soovitati ja nõnda edasi. Meid huvitab kõik, alates algusest.”
Algusest? Alguses oli tilkuv veetoru ja kraanikausi servalt pähe kukkunud hambaharjad. Kas ma sellest peangi alustama?
Adam suutis haiglase naerupahvaku vaevu maha suruda.Või veelgi kaugemalt, näiteks feng shuist? Või koguni sellest, kuidas nad Katiga kohtusid? Praegu, kui Havannale iga minutiga läheneb surm ja häving?
Absurdide absurd. See tuba siin, see võim ja kogu see riik. Nagu muuseas juba mitme päeva eest täheldatud. Nagu taskuvarga vahistamine uppuva „Titanicu” pardal.
Adam ei pidanud vastu ja hakkas naerma.
Theresa vaatas naerjat üksisilmi ja veri ta näost kadus. Ta astus Adami juurde ja lõi talle kõigest jõust rusikaga näkku. Adami ninaluu ragises, pea nõksatas järsult kuklasse ja ta kaotas hetkeks teadvuse. Paraku vaid hetkeks. Mõistus tuli koos tegelikkusega tagasi ja Adami ekslev pilk märkas põrandal lebavat patsipaela. Läks hetk aega, enne kui ta taipas, et see on talle tuttav. See oli Manuela patsipael. Ta oli autos tüdrukuga tutvust sobitanud ja teda tema enda patsiotsaga kõditanud. Vastutasuks ribidesse torkimise eest. Ta teadis seda paela hästi.
Adam tundis, nagu oleks mingi külm ja ligane käsi ta kõri kinni pigistanud. Kurat, kui need hullud on tüdrukule midagi teinud…
Pea kinni, ütles mõistus. Siin ei ole miski see, mis ta näib. Need inimesed ise ei usu midagi, mida nad näevad, sest nad elavad näilikkuses. Nad valetavad päevad läbi iseendale ja nad ei usu kedagi, kes tõtt kõneleb. Adam, kas kuuled: siin ei ole miski see, mis ta näib. Seepärast ära usu sinagi. See patsipael seal maas on meelega poetatud. Just sulle nägemiseks.
Samas… Manuela patsipaela sobiks näidata Elenale, mitte mulle, mõtles Adam. Mind vapustaksid märksa rohkem Elena puruksrebitud aluspüksid, kas pole? Või oleks see liiga lihtne ja jäeti seepärast kõrvale? Siinkohal kippus kõik segi minema, ja mitte ainult Adamil.Kuineidpärastkinnivõtmistpuldankattegaautokastidesse toppima hakati, selgus, et ühte pannakse sinjoora Cariba ja tema vanamees ning Elena ja Manuela, teise aga Fernando, Adam, Pekka ja Mark. Selline lahterdamine tekitas mõtte, et Kuuba salateenistus teab juba peensusteni igaühe tausta. Sest kui oleks jagatud kuubalasteks ning välismaalasteks, oleks Fernando pidanud esimesse autosse minema. Kuid ei, ja tuli arvata, et seltskond jagati palgalisteks Ameerika agentideks ja kohalikeks õõnestajateks. Ehk siis luurajateks ja mässajateks.
Nii näis see asi Adamile. Proua Cariba luges siit välja hoopis midagi muud. Ta põrnitses nende nelikut suuril silmil ja pahvatas siis:
„Provokaatorid! Te olite ainsad – ainsad – inimesed, keda me kahekümne aasta jooksul usaldada julgesime, aga… aga te olite ainult tavalised, närused provokaatorid.”
Ta
